Vanakooli tippajakirjanik Charles Krauthammer selgitas 2009. aastal prohvetlikult Orange County Registeris, miks rohepööre kujutab totalitaristlikku väljaspoolt roheliste ja seest punaste "arbuuside" revolutsiooni.
1970-ndatel ja varastel 80-ndatel, olles allutanud (arvulise ülekaaluga) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) enda kontrollile, otsustasid kolmanda maailma riigid, et nüüd on aeg [püramiidskeemist] raha välja võtta. OPEC näiteks korraldas ajaloo suurima rikkuse ümber tõstmise rikastelt [riikidelt] vaestele. Miks nemad ei võiks seda teha? Suurejooneliste ÜRO deklaratsioonidega ja erinevatel konverentsidel hakkasid nad nõudma "uut rahvusvahelist majanduskorda" (New International Economic Order; NIEO). NIEO põhinõudmine oli lihtne: ulmeline osa tööstusliku lääne rikkusest tuleb anda ära kolmandale maailmale.
Nõudmise õigustuseks toodi õiglus – rikkuse ümberjagamine üleilmse sotsialismi kaudu – millele lisati tubli annus kolonialismisüü heastamise reparatsioone.
Ideest, mis kujutas sisuliselt demokraatiate tubli tööd tegevate kodanike maksude kandmist kolmanda maailma kleptokraatiate varakambritesse, ei tulnud midagi välja. See õnnestus ära hoida tänu Ronald Reaganile ja Margaret Thatcherile (ning 1980-ndate alguse võlakriisile).
Kuid säherdused unistused ei sure kunagi. Lääne varakambrite rüüstamine on taas aus ja seda põhjendatakse moodsa ideoloogiaga. Kuna sotsialism kujutab silmnähtavat jubedust, siis kohutava ulatusega rüüstamist esitletakse täna uue puusliku kummardamisena: milleks on keskkondlikkus (enviromentalism).
Kopenhaageni kliimatippkohtumine (2009. a) on järjekordne NIEO moodi raha väljapressimise näide: maailma päästmise eesmärgil tööstusliku lääne sadade miljardite (eurode/dollarite) ülekandmine kolmandasse maailma, kuna tristes tropiques on näiteks vaja arendada rohelist tööstust.
Poliitiliselt on tegemist geniaalse ideega, mis puudutab sisuliselt kõiki pahempoolsete erogeenseid tsoone: rikka inimese süüd, kolonialismi pärandit, keskkonnapatte. Kuid idee, et tööstuslike demokraatiate rahapuud saab keskkonna nimel raputada, ei õilmitse mitte ainult kliimatippkohtumiste saalides. See vohab samavõrra riikide tasandil.
Päeval kui algas Kopenhaageni kliimatippkohtumine, kuulutas Ameerika Ühendriikide keskkonnaamet (EPA), et selle õigusvald laieneb süsihappegaasi heitmetele, kuna need "ohustavad" inimeste tervist.
[Ameerika Ühendriikide delegatsiooni juhtis toona Barack Obama.]
Kuna Ameerika Ühendriikide majandus on ülekaalukalt süsihappegaasi põhine, siis EPA tahab omale õigust reguleerida sisuliselt kõike. Mitte ükski institutsioon, mille CO2 heitmed ületavad aastas 250 tonni, ei pääse EPA kontrollist. See tähendab rohkem kui miljonit ehitusettevõtet, haiglat, tehast, teenuste osutajat ja nii edasi. Alates maksuameti (IRS) loomisest pole ühelegi föderaalsele ametile antud nii kõikehaaravat majandusellu sekkumise õigust.
Sellise keskkonna nimel ulatusliku täidesaatva võimu anastamisega saab täiuslikult teoks Tšehhi presidendi (ja majandusteadlase) Vaclav Klausi ennustus, milles ta kuulutas, et keskkondlikkusest saab uus sotsialism. Keskkondlikkusest tehakse tootemina toimiv ideaal, mida ettekäändeks tuues hõlvab valitsus majanduse ja ühiskonna käsupositsioonid.
Kuna sotsialism kujutab endast silmnähtavat katastroofi, siis pahempoolsed olid mõnda aega peata, kuniks komistasid briljantse avangu otsa: milleks on metamorfoos punasest roheliseks [arbuusiks]. Kultuurinomenklatuur hakkas hoobilt sotsialimi mäelestusteenistuste pidamise asemel tooma ohvreid keskkonnaalatrile. Mõlemi eesmärgid on ühed ja samad: uue ekspertide, korradajate ja tehnokraatide klassi "parimate ning säravamate" aparaadi ülitsentraliseeritud võim. Ainult keskkondlikkuse puhul ei tooda õigustuseks rõhutute vabastamist ja ebavõrdsuse kaotamist, vaid planeedi päästmine.
Kõigile siiski uus süsihappegaasi-vaba maailmakord ei istu. Kui Obama valitsus andis mõista (Kopenhaageni kliimatippkohtumise eelses tuules), et Ameerika Ühendriigid hakkavad suurtes kogustes süsihappegaasi heitmeid vähendama, siis demokraadist senaator Jim Webb kirjutas talle protestikirja, milles osutas, et presidendil pole õigust ühepoolselt niisuguseid asju otsustada. Need nõuavad kongressis kinnitatud seaduseid elik lepinguid.
Kui senat tõkestas Obama süsihappegaasi kaubanduse seaduste vastuvõtmise, siis EPA putš tähendas jõulist vastust Webbile: meie teeme, mida pähe tuleb. Kuna süsihappegaas on "terviseoht", siis on sellest vabanemise nimel lubatud EPA-l teha kõike, mis pähe tuleb. Kas senat kinnitab heitmekaubanduse seaduse elik EPA keelab veelgi jõhkramal moel üldse CO2 heitmed ära, ilma igasuguse kaubanduseta.
Unustatagu korraks süsihappegaasi kasinuse kohutav mõju majandusele. Olemas on veel selline asi, nagu põhiseaduslik sündsus. Kui ühiskonnas soovitakse korraldada revolutsiooniline pööre – nagu seda teeb drastiline süsihappegaasi heitmeid puudutav seadusandlus ja makustamine riigis, mille majandusest 85 protsenti on süsinikupõhine – siis tuleb seda teha üldsuse tahet peegeldava kongressi kaudu. Mitte EPA bürokraatide käsu peale.
Kongress ei pea mitte ainult sellisele täidesaatva võimu liialdustele vastu hakkama, vaid niisugused algatused üle trumpama: muutma peaks olemasolevaid puhta õhu seaduseid ja taastama nende algse kavatsuse, milleks on vaja vabasta CO2 keskkonnaameti kontrolli alt ja jätta osutatud voli ainult kongressile ning selle poolt üllitatud tulevastele seadustele.
Mida tuleb teha kohe. Sest Suur Vend ei luusi ringi Luure Keskagentuuri (CIA) keebis. Ta kannab keskkonnabürokraadi mütsi ja koputab inimeste ustele.
Tõlkis Karol Kallas