Marksismil on erinevad näod ja loosungid. Ent olgu need loosungid punased, roosad või rohelised – ideed on ikkagi samad, kirjutab Roland Tõnisson, peatudes seekord vasakradikaalide iidolil Che Guevaral, kes on üks neist marksistidest, kelle jaoks algab maailma parandamine mitte iseendast, vaid teiste maailma hävitamisest.
9. oktoobril möödus 50 aastat Ernesto Rafael Guevara de la Serna alias Che Guevara surmast. Õigemini – hukkamisest. Ta on mees, kelle nägu on tuttav üle maailma. Seda ekspluateeritakse nii rõiva- kui meenetööstuse poolt. Eestiski saab seda sageli näha koos punatähe sümboolikaga.
Tänases Euroopas ja Ameerikas on ennast üsna hästi sisse seadnud vasakpoolsed radikaalid – antifašistid, Black Lives Matter, marksistid ja teised erineva varjundiga punased, kes teda üheks oma iidoliks peavad. Tegutseda võivad nad üsna julgelt, sest keegi neid ei puutu. Küllap on nad kellelegi vajalikud. Vähemalt ei ole nende suhtes seni, enne Kataloonia sündmusi, midagi ette võetud. Meeleavaldajate laialiajamist toore jõuga ei või demokraatlikus ühiskonnas heaks kiita, ent peame teadma, et Kataloonia on juba oma kohalike tavade järgi radikaalselt vasakpoolne. Hispaania kodusõja ajal (1936–1939) hävitasid punased kataloonlased nende käes olevatel territooriumidel kirikuid, kloostreid ning kristlaskonda. See oli juba läbi käidud etapp kommuniste kodusõjas toetanud Nõukogude Liidus ja Mehhikos. Punased katalaanid oli neile headeks õpilasteks.
Kaasajal on Hispaania riik suhtunud vasakradikaalide laamendamisse üsna leebelt. Avalikult, ilmselt mingil moel protestiks, tänavale urineeriv vasakpoolne Barcelona linnapea Ada Colau, on üsnagi paslik sümbol Kataloonias valitsevale mentaliteedile, millele ei ole õigeaegselt reageeritud. Muu hulgas on keskvalitsus näidanud üles otsustamatust, esitades ultimaatumeid, mille peale vasakradikaalid on sülitanud. Keskvalitsus ei ole oma ähvardusi teoks teinud, ning on vasakradikaalide meelest enda renomee selliselt mitmekordselt täis teinud. Nüüd keskvalitsus reageeris. Ja jäi, tegelikult, jälle lolli valgusse. Seekord kogu maailma ees. Ning vasakradikaalid said jälle punkti oma kontole.
Che Guevara on iidol paljudele inimestele, kes ei tea tegelikult temast suurt midagi ning on endale loonud soovkujutelma. Tema tsitaadid kõlavad sama kenasti kui teistel riigikukutajatel: "Tõeline revolutsionäär juhindub suurest armastusetundest. On võimatu mõelda tõelisest revolutsionäärist ilma selle isikuomaduseta." Samas ei soovita meenutada Guevara seisukohta, mida ta väljendas mitmel korral – kui tal oleks aatompomm, siis viskaks ta selle New Yorkile, sest sotsialismi ülesehitamisel Ühendriikides ei ole miljoni ameeriklase elul mingit tähtsust. Che Guevarat oma eeskujuks pidanud Tšiili marksistist president Salvador Allende ja peaminister Louis Corvalan võtsid omaks tema suhtumise poliitilistesse oponentidesse, ning tänu marksistide põlgusele inimelu suhtes võeti naaberriikides Argentiinas, Paraguais ja Uruguais suund hoopistükkis paremäärmuslusse. Aga, muidugi, lõunaameerikalikult pingutati sealgi oma huvide kaitsmisega liigagi üle.
CIA endine operatiivtöötaja Felix Rodriguez, kes osales ajaloolisel jahil Ernesto Guevarale, oli veendunud, et see marksistist revolutsionäär oli vaid kurjategija ja mõrvar, kelle müüt on vaja purustada: "Ma usun, et lõpuks hakkavad inimesed mõistma, kes ta tegelikult oli. Ta oli mõrtsukas ja täiesti ükskõikne teiste elude suhtes. Talle meeldis tappa inimesi." Ka Guevara vanemad olid veendunud terroristid, kes Peroni valitsuse ajal osalesid meeleavaldustel ning valmistasid rünnakute tarbeks lõhkekehi. Hüüdnimi Che ("Hei, kuule!") viitaski Guevara Argentiina päritolule.
Igatahes ei olnud Guevara kontoriametniku tüüp. Kui Fidel Castro pani ta ministriametisse, ei meeldinud see Chele absoluutselt ning ta nimetas seda igavaimaks tegevuseks oma elus. Legendi kohaselt tõukas teda geriljaellu tagasi kirg aidata inimesi marksistlikule õnnele, Felix Rodriguezi arvates oli selleks hoopis üks teine kirg.
Rodriguez on Kuuba päritolu ameeriklane, Vietnami sõja veteran, Sigade lahe dessandis osalenu (1961. aasta aprillis toimunud ebaõnnestunud katse hõivata Kuuba edelaosa ja kukutada võimult Fidel Castro). Ta värvati välja õpetama ja juhtima Guevara püüdmiseks vajalikku üksust. Selle käigus kohtus ta ka omal ajal Guevarat koolitanud instruktoriga. Too rääkis Che tapmisjanust.
Rodriguez sai Chele jälile Boliivias, kus too üritas valitsust kukutada ja jätkata "Kuuba stsenaariumi" järgi. Politsei sai oma informaatori kaudu teada Guevara võimaliku asukoha. Samuti vangistati üks marksistist partisan, kes ülekuulamisel andis teada Guevara liikumisteekonna. 1967. aasta septembri lõpus likvideeriti kolm Che partisani. Rodriguezi sõnul veenduti siis selles, et tagaotsitav viibib selles piirkonnas. Ta pöördus kohalike armeeüksuse juhi kolonel Zenteno Anaya poole sooviga eraldada talle üks pataljon Che Guevaraga seotud operatsiooni läbiviimiseks.
7. oktoobril sai pataljoni üks allüksustest infot ühelt põllupidajalt, kes oli näinud liikumist Yuro jõeorus, kohas, kus inimesi ei oleks pidanud olema. Õhtuks piiras selle piirkonna sisse kahesajameheline üksus. 8. oktoobril algas tulevahetus, mille käigus Che sai paremasse jalga haavata. Guevara püüdis oma elu päästa.
Rodriguez: "Sõdur, kes ta kinni võttis, rääkis, et kui Guevara nägi sõdureid, hüüdis ta: "Ärge tulistage, ma olen Che. Ma olen elusana rohkem väärt kui surnuna."" Guevara paigutati vahi alla vanasse koolimajja Iguerasis ja Rodriguez avaldas soovi saata kolonel Zentenot, kui too läheb vahistatut üle vaatama. Seda tehti järgmisel päeval.
Rodriguez meenutab: "Mind valdasid segased tunded… Kui nägin teda, hakkas mul temast kahju. Ta meenutas kerjust – mundrita, jalanõudeta. Jalgadel rippusid kuidagi kinniseotud nahatükid. Ta oli väga räpane ja nägi tõesti kerjuse moodi välja. See vapustas mind, eriti kui võrdlesin teda ajaga, mil ta oli austatud külaliseks Nõukogude Liidus ja Hiinas."
CIA andis Rodriguezele käsu jätta Che ellu, kuigi Rodriguez osales operatsioonil nõunikuna ja tegevuse eest vastutasid Boliivia võimud. Nemad ei olnud vangi elu säilitamisest huvitatud. Rodriguez üritas teha, mis suutis, ent kolonel sai telefonikõne saatuslike koodidega 500 ja 600: "Need olid väga lihtsad koodid, mille mõtlesime ise välja. 500 – Che Guevara, 600 – ta tapetakse, 700 – jäetakse ellu. Boliivia presidendilt ja vägede ülemjuhatajalt tuli käsk 500 – 600." Zenteno andis Rodriguezele aega kella 14-ni vangi ülekuulamiseks: "Meie kopterid teevad vahepeal mitu lendu laagrisse, et ära viia varustus ja lahingumoon, haavatud ja langenud. Andke oma sõna, et kell 2 annate mulle üle Che surnukeha. Võite ta tappa nii, nagu soovite. Me teame, kui palju kahju on ta teie maale toonud."
Saabus kopterilendur fotoaparaadiga, kuna kolonel oli andnud käsu teha Guevaqrast ülesvõtted. Rodriguez läks tuppa, kus Che Guevarat kinni peeti, seisis tema ette ja ütles: "Mul on kahju, tegin kõik, mis oli minu võimuses."
"Ta sai suurepäraselt aru, millest ma räägin. Ta kahvatus valgeks nagu paberileht ja ütles: "Parem kui ma ei oleks elusana teie kätte langenud." Ta võttis taskust piibu ja ütles: "Ma tahaksin selle anda sõdurile, kes minuga siin hästi ümber käis."" Sel hetkel astus tuppa seersant Mario Terran, kes viis selles piirkonnas läbi hukkamisi.
Rodriguez küsis, kas ei soovi Guevara ehk midagi teatada oma perekonnale. Too vastas sarkastiliselt: "No kui võimalik, öelge Fidelile (Castrole), et ta näeb varsti võidukat revolutsiooni Ameerikas." Seejärel tema näoilme muutus ja ütles: "Kui võid, ütle mu naisele, et ta läheks uuesti mehele ja püüaks olla õnnelik." Need olid tema viimased sõnad. Umbes 20 minuti pärast kõlas lask.
Saabus vaimulik, et lugeda talle hingepalve. Rodriguez tegi mõned fotod surnukehast ja jäi mõttesse selle üle, mis oli just toimunud. "Ma mõtlesin, et Guevara oli ateist, Jumalasse ei uskunud, ent sai ikkagi katoliku kirikult selle viimase riituse."
Rodriguez: "Kuuba valitsus, mis saatis ta faktiliselt surma, lõi temast pildi kui inimesest, kes aitas vaeseid. Tema kujutist võib tänapäeval näha paljudes kohtades, kuigi suur osa nendest noortest inimestest, kes kannavad tema pildiga T-särke, isegi ei tea, kellega on olnud tegemist. Mäletan, kord kohtasin Pariisis noort prantslast sellise särgiga. Tema arvates oli tegemist rock-lauljaga."
"Mul on ilmselt pigem rohkem ühist vaalaga kui kodanliku abielupaariga, mis on hõivatud tööga prestiižses ettevõttes, mille ma pühiksin maa pealt ära, kui mulle see võimalus tuleks," on öelnud Guevara. Mõeldes praegusele olukorrale, kus maailmapoliitikasse on sekkunud ettevõtted ja rahamaailm, ei ole see mõte kaugeltki mitte kole. Tegelikkuses aga teame, et marksismi ja punase ideoloogia eesmärk väljendub kõige paremini praeguses Põhja-Koreas. Hiina maoistid ja Kambodža punased khmeerid viisid oma inimesi miljonite kaupa tappes ellu kommunismiehitajate üllaid ideid. Stalinistlik Nõukogude Liit, nii uskumatu kui see tundub, oli suisa pioneerilaager võrreldes Lenini ja Trotski kavadega "paradiisi" ülesehitamiseks, kus tööinimesed elaksid barakkides ja neile eraldataks elatusvahendeid vaid vastavalt nende panusele sotsialismi ehitamisse. Ilmselt oli Kuuba sotsialism kõige "inimnäolisem", ent… Kes turistidena kiidavad Kuuba loodust, päikest ja merd, ning kokteile, ärgu unustagu, et need ei ole Fideli ja kommunistliku partei teene. Nende kontole võib pigem kanda tuhandete opositsionääride represseerimise. Ja muidugi kiriku ränga tagakiusamise.
Vabandan stalinismist nii rääkides nende ees, kes on pidanud isiklikult kannatama nõukogude repressiivorganite käe läbi, ent tõepoolest – marksistidel on olnud grandioossed plaanid inimkonna surumiseks ühte katlasse ühte ollusesse, mida oleks hea segada selles suunas, mis parasjagu pähe tuleb. Marksismil on vaid erinevad näod ja loosungid. Ent olgu need loosungid punased, roosad või rohelised – ideed on ikkagi samad.
Aga meie ümber on palju selliseid inimesi, kes sarnaselt tollele Pariisi noorukile kannavad endas marksistlikku sümboolikat ja ideid, sest need ei puuduta neid endid, vaid mingit abstraktset ühiskonda. Selle ühiskonnaga ja iganenud vaadetega nad võitlevadki. Erakondadena, parlamentide fraktsioonidena, "valgustatud" intelligentsina. Sest nende jaoks algab maailma parandamine mitte iseendast, vaid teiste maailmade hävitamisest.