Majandusajaloolane Chris Calton põhjendab majandusteemade portaalis Mises, et Covidile järgnenud kaose põhjuseks pole mitte haigus ise, vaid selle peatamiseks kehtestatud valitsuste mõttetud ja inimeste elusid hävitavad poliitikad.
Võib kuluda veel aastaid kuniks mõistetakse, millised on valitsuste piirangute, mida need Covid-19 ettekäändel oma kodanikele üle maailma peale sundisid, tõelised tagajärjed, samas esimesed kahjud võib juba üles lugeda.
Ühes aprilli alguses avaldatud Ameerika Ühendriikide Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskuste (Centers for Disease Control and Prevention; CDC) uuringus küsiteldi pandeemia mõjude väljaselgitamiseks tuhandeid keskkooliõpilasi. "Enam kui pooled (66 protsenti) vastanutest tunnistasid, et kodutööde tegemine on keerulisem. 55 protsenti väitis, et neid on kodus tabanud vanemate või teiste täiskasvanute poolt emotsionaalne ahistamine," kirjutatakse uuringus. Mida omakorda saatis "kas vanemate töö (29%), isikliku töö (22%) kaotusest või näljast (24%) tingitud ebakindluse tunne".
Samal päeval (1.04.2022) üllitatud teises CDC teadustöös vaadeldi pandeemia mõjusid 9.–12. klassi õpilaste vaimsele tervisele. "Uuringule eelnenud 12 kuu jooksul koges 44,2 protsenti vastanutest kestvat kurbuse ja lootusetuse tunnet, 19,9 protsenti mõtles tõsiselt enesetapu peale ja 9 protsenti üritas enesetappu."
Sellised tulemused ei tohiks olla üllatuseks. Juba mõned kuud peale pandeemia algust vaadeldi CDC haigestumiste ja suremuse uuringus kõigist vanusegruppidest pärit inimeste narkootiliste ainete kuritarvitamist ning nende enesetapumõtteid. Noorte seas oli mõlema kasv võrreldes Covidi eelsel ajal kogutud andmetega kõige märkimisväärsem. See uuring jäeti tähelepanuta, kuna poliitika ja meedia demagoogid ähvardasid juhul kui maailm ei kuuletu nende kohutavatele sulgemispoliitikatele Harmagedooniga.
Tänaseks on mainitud tagajärjed kõigile näha ja vastamist vajab küsimus, kas viidatud uuringute järeldused on pandeemia enda tagajärg, või on nende põhjuseks hoopis reakstioon haiguspuhangutele? Üks CDC esindaja, kes viidatud uuringuid kommenteeris, andis antud küsimusele avameelse vastuse: "Need uuringud tõestavad, et pandeemia paiskas noorte inimeste ja nende perekondade elu segamini." Suurem osa uudistest, mis kõnealuseid uuringud kajastasid, pealkirjastasid lood laadis "pandeemia võttis matti…" (pandemic took a toll…).
Paljude jaoks võib tunduda pandeemia ja piirangute eristamine juuksekarva lõhki ajamisena, kuid antud juhul võivad sõnade valikul olla olulised tagajärjed nii tänastele kui tulevastele poliitikatele. Inimeste üksteisest eraldamise taga olev loogika väidab, et seda on väga vaja teha, kuna nii leevendatakse pandeemia kulgu. Vaatamata kõikematvale tõestuste hulgale, et sulgemistest tolku ei ole, leiavad usklikud alati võimalusi vastaliste maha tegemiseks ja nõuavad üha karmimaid piiranguid (nende arust on suurimaks probleemiks asjaolu, et inimeste liikumisvabadust pole piisavalt piiratud).
Kui peaks osutuma tõeks, nagu väidavad seda meedia ja teadlased, et pandeemia võtab noortelt sellist matti, siis õigustab see veelgi autoritaarsemaid reaktsioone viirusele. Sulgege veelgi enam. Eraldage rohkem. Karistage reeglite rikkujaid veelgi karmimalt! Sulgemiste pooldajad, nagu proua Lovejoy, peavad ainult korra sisistama "mõelge laste peale" ja millist mõju pandeemia neile avaldab, siis tekib ka toetus nendele samadele poliitikatele, mis, nagu elu näitab, on hoopis probleemide põhjuseks, mida need peaksid lahendama.
Selle tõttu on väga oluline panna õigesti kokku põhjus ja tagajärg. Pandeemia ei ole, ja pole kunagi olnud perede finantsprobleemide ja noorte sotsiaalse elu hävingu põhjuseks. See ei ole pandeemia, mis põhjustab teismeliste (samuti täiskasvanute, kuigi mitte nii karmilt) seas depressiooni, narkootikumide tarvitamise ja enesetapumõtete määra suurenemist. See on poliitikate hind, mida rakendati pandeemia peatamiseks – mis ütles haavatavatele noortele inimestele, et nad ei tohi kohtuda oma sõpradega, näidata oma nägu, ega teha ühtegi sotsiaalset tegevust, mis aitaks neil kasvada vaimselt terveks täiskasvanuks.
Korporatiivse ajakirjanduse jaoks on käes aeg hakata kirjutama, et need on sulgemised, isolatsionism ja sotsiaalse eraldumise kohustus – mitte pandeemia – mis nõuab teismelistelt sellist karmi matti.
Tõlkis Karol Kallas