Kirjanik ja ühiskonnategelane Chris Hedges kirjutab uudisteportaalis Scheerpost, kuidas nii Liibüa tammiõnnetuse kui miljonite inimeste asjatu hukkumise ja loendamatute hädade taga kõrgub võimsamate lääneriikide nomenklatuuri lõplikult katki läinud moraalne kompass.
"Me tulime, me nägime, tema suri ära," irvitas Hillary Clinton 2011. aastal, kui peale Ameerika Ühendriikide ja NATO seitse kuud kestnud pommitamist kaotas Muammar Gaddafi oma elu ning märatsev rahvahulk tema laipa täägiga sodomiseeris. Gaddafi ei jäänud siiski ainsaks, kes surema pidi. Liibüa oli kunagi üks Aafrika jõukamaid riike, mille kodanikele anti tasuta haridust ja arstiabi, kus igal kodanikul oli õigus kodule, kus riik maksis kinni osa elektri, autokütuse ja puhta vee hinnast, kus oli kontinendi madalaim imikute suremus ja kõrgeim oodatav eluiga, mille elanike kirjaoskuse määr oli kontinendil üks kõrgemaid, kuid see kukkus peale Gaddafit kiiresti kokku ning jagati sõdivate rühmituste vahel ära. Hetkel sõdivad Liibüa valitsemise nimel kaks jõudu, milles lööb kaasa teadmata hulk väiksemaid relvastatud jõuke.
Lääne sekkumisele järgnenud kaose käigus ujutasid Liibüa arsenalis olnud relvad üle musta turu, millest paljud jõudsid islamistide, nagu seda on Islamiriik, kätte. Kodanikuühiskond lakkas toimimast. Ajakirjanduses ilmusid kaadrid, kuidas Nigeeriast, Senegalist ja Eritreast pärit majanduslikku heaolu otsivaid rändureid peksti ning müüdi orjaturgudel põllu- ja ehitustöölisteks. Liibüa taristu, riigi elektrivõrgud, veevärgid, nafataväljad ja tammid jäeti hooletusse. Kui Danieli nime kandva tormiga kaasnevad paduvihmad murdsid maha lagunenud tammid, ründasid kuue meetri kõrgused veevallid Derna ja Benghazi sadamalinnu, mille tõttu hukkus üle 11 000 ja kadunud on ligikaudu 10 000 inimest.
Utoopilistest ideedest ajendatud ühiskonna ümberkorraldamise järelmid on alati katastroofilised. Need tekitavad võimuvaakumi, mis suurendab eelkõige nende inimeste kannatusi, keda utopistid väidetavalt kaitsevad.
ÜRO allasutuse Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni juhi Petteri Taalase kinnitusel põhjustasid sellise jubeda olukorra: "Riigi hädaolukordade haldamise mehhanismide killustumine ja lagunev taristu võimendasid niigi tohutute väljakutsete mõju. Ohtu suurendas riigi poliitiline olukord."
Taalas rääkis ajakirjanikele, et nii paljude inimeste surma oleks saanud vältida, kui riigis oleks olemas "normaalset tegutsev ilmateenistus", mis oleks inimesi hoiatanud. Samuti oleks inimesi päästnud mingisugunegi kriisiabi teenus, mis oleks aidanud inimesi ohupiirkondadest evakueerida.
Üleujutuses hukkunud inimesed on samuti osa neist kümnetest tuhandetest ohvritest, kes surid lääne "humanitaarse sekkumise" tõttu.
Liibüa hävitas lääneriikide poolt teostatud režiimimuutus, mida õigustati inimõiguste kaitsmisega, mis omakorda juhindus R2P (Responsibility to Protect; vastutus kaitsta inimesi) poliitilisest õpetusest. Samamoodi hävitati ühtne ja stabiilne Iraak. Üleujutuses hukkunud inimesed on samuti osa neist kümnetest tuhandetest ohvritest, kes surid lääne "humanitaarse sekkumise" tõttu, kuna viimane hävitas riigis igasuguse võime reageerida hädaolukordadele. Meie kanname vastutust Liibüa kestvate kannatuste eest. Kuid niipea kui me korraldame mõnes riigi hävitustöö, seda "kannatavate rahvahulkade" päästmise nimel – sõltumata sellest, kas need rahvahulgad kannatavad või mitte – me unustame kohe ära, et nad üldse on olemas.
Meie ajal ründavad normaalseid inimesi ja loomulikku ühiskonda üleilmastujad ehk progressiusu impeeriumi ehitajad.
Karl Popper hoiatas raamatus "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" pea alati vägivallaga teostatud utoopiliste ühiskonna ümberkorraldamiste, tohutute sotsiaalsete muudatuste eest, mida juhivad inimesed, kes usuvad, et neid on õnnistatud ilmutusliku tõe teadmisega. Need utopistlikest nägemustest kannustatud ühiskonna insenerid panevad oma nägemuste teostamise nimel toime kõikehaarava süsteemide, institutsioonide, sotsiaalsete ja kultuuriliste koetiste hävitamise. Viies ellu oma nägemust, kuidas maailma ümber teha põrmustavad nad tükkhaaval ja pisikeste muudatustega ennast ise korrastavad ühiskonna toimimise aluseks olevad mehhanismid. Ajalugu on täis selliseid inimvaenulikke utopistidest ühiskonna inseneride rünnakuid: jakobiinid, kommunistid, natsionaalsotsialistid, fašistid ja nii edasi. Meie ajal ründavad normaalseid inimesi ja loomulikku ühiskonda üleilmastujad ehk progressiusu impeeriumi ehitajad.
Liibüast, nagu ka Iraagist ja Afganistanist, said "inimeste armastajatest" sekkujate Barack Obama, Hillary Clintoni, Ben Rhodesi, Samantha Poweri, Susan Rice'i jne luulude ohvrid. Obama valitsus toetas ja relvastas ülestõusnuid, kelle kohta arvati, et need on Ameerika Ühendriikide poolel. Obama kutsus sealjuures peale tammikatastroofi maailma avalikkust Liibüa kannatavaid inimesi aitama, mis tekitas sotsiaalmeedias igati mõistetavatel põhjustel pahameeletormi.
Ametlikku numbrit, kui palju inimesi on viimase 12 aasta jooksul Liibüa vägivallas kas otseselt või kaudselt hukkunud, olemas ei ole. Seda täiendab tõik, et NATO ei suutnud välja uurida, kui palju inimesi hukkus ja sai kannatada selle 2011. aastal korraldatud Liibüa pommitamiskampaania käigus. Hinnatakse, et nende inimeste hulk küündib kümnete tuhandeteni. Vabaühendus Action on Armed Violence (Relvastatud vägivalla vastane tegevus) loetleb aastatel 2011 kuni 2019 Liibüas üles 8518 vägivalla ohvrit, kellest 6027 olid tsiviilisikud.
2020. aastal kirjutasid seitse ÜRO allasutust ühispöördumises: "Ligikaudu 40 000 liibüalast on suunnitud üheksa aastat tagasi alanud vastasseisu käigus kodu maha jätma. Pooled neist olid sunnitud seda tegema möödunud aastal, peale pealinnale Tripolile alanud rünnaku algust (mille korraldasid feldmarssal Khalifa Belqasim Haftari väed)."
Liibüalaste reaalsissetulek oleks ilma vastasseisuta tänasest 118 protsendi võrra suurem.
"Liibüa majandust kurnavad kodusõda, Covid-19 pandeemia ja Venemaa sissetung Ukrainasse. Riigi haprusel on kaugeleulatuvad sotsialsed ja majanduslikud tagajärjed. Ajavahemikus 2011 kuni 2020 langes riigi sisemajanduse kogutoodang 50 protsendi võrra. Kui majandus oleks jätkanud konflikti [NATO rünnaku] eelsel rajal, siis oleks majandus kasvanud 68 protsendi võrra. See tähendab, et riigi reaalsissetulek elaniku kohta oleks ilma vastasseisuta tänasest 118 protsendi võrra suurem. Majanduskasv jäi 2022. aastal konfliktist tingitud naftatootmise häirete tõttu väikseks ja kõikuvaks," kirjutas Maailmapank oma Liibüa ülevaates käesoleva aasta aprillis.
Amnesty Internationali 2022. aasta Liibüa ülevaade on samuti nukker lugemine. "Relvastatud jõugud, eraarmeed ja julgeolekujõud peavad suvaliselt vangis tuhandeid inimesi. Suurel hulgal meeleavaldajaid, juriste, ajakirjanikke, režiimi(de) kriitikuid ja aktiviste on kinni peetud, väärkoheldud ning piinatud. Inimesi on sunnitud kaamera ees andma valetunnistusi ja inimesed kaovad jäljetult," kirjutab Amnesty. Vabaühenduse sõnul on Liibüa täna riik, kus relvarühmitused saavad karistamatult tegutseda, rikutakse inimõiguseid, pannakse suures ulatuses toime inimrööve ja seksuaalkuritegusid. Lisatakse, et "Euroopa Liidu toetusel tegutsevad Liibüa rannavalve ja Stabiilsuse toetamise võimu (Stability Support Authority) relvaüksused on Liibüa rannavetes tõkestanud tuhandete inimeste Euroopasse sõidu ning nad Liibüasse vangi viinud. Vangis neid piinatakse, tapetakse ebaseaduslikult, nende kallal tarvitatakse seksuaalset vägivalda ja neid sunnitakse tasuta tööd tegema."
Samamoodi loob masendava pildi Liibüa olukorrast ÜRO Liibüa Toetusmissioon (UNSMIL).
Tohutu kogus relvi ja laskemoona, mida hinnangute kohaselt on 150 000 kuni 200 000 tonni vahel, tassiti laiali ning suur osa neist jõudis naaberriikidesse.
Tohutu kogus relvi ja laskemoona, mida hinnangute kohaselt on 150 000 kuni 200 000 tonni vahel, tassiti laiali ning suur osa neist jõudis naaberriikidesse. Malis aitasid need kaasa uinunud olekus tuareegide ülestõusu taaskäivitamisele, mis paiskas riigi kaosesse. Tuareegide ülestõus tõi lõpuks kaasa sõjaväelise riigipöörde ja tuareegide asemel võtsid koha sisse islamistid, kes peavad tänaseni sõda Mali valitsusega. See omakorda tõi kaasa Prantsusmaa sekkumise ja 400 000 inimese oma elukohast põgenemise. Liibüa relvad ja laskemoon jõudsid teistessegi Saheli piirkonna riikidesse, sealhulgas Tšaadi, Nigerisse, Nigeeriasse ja Burkina Fasosse.
Liibüast laiali valgunud viletsus ja tapatalgud päästeti valla nõndanimetatud demokratiseerimise, riigi ülesehitamise, õigusriigi põhimõtete ning inimõiguste kaitsmise ettekäändel.
Liibüa ründamise ettekäändeks toodi väide, et Gaddafi ründab kohe Benghazit, milles mässulised olid haaranud võimu ja paneb toime tsiviilelanike massimõrva. Selles väites oli sama palju tõde kui Saddam Husseini massihävitusrelvades. Viimane oli järjekordne utopistidest ühiskonna inseneride rünnak ühe riigi vastu, milles hukkus miljoneid iraaklasi ja veelgi rohkem sunniti kodudest põgenema.
Gaddafit – keda ma intervjueerisin kaks tundi 1995. aastal tema kodu varemete kõrval, mille olid USA lennukid 1985. aastal puruks pommitanud – ja Husseini rünnati mitte selle pärast, mida nad tegid oma inimestele. Mõlemad tõesti sooritasid kohutavaid asju. Neid rünnati, kuna tegemist oli läänest sõltumatute riikidega, millel olid suured naftavarud. Nad kauplesid lääneriikide naftaettevõtetelt endale välja paremaid hindu ja müüsid iseseisvalt naftat Venemaale ning Hiina Rahvavabariigile. Gaddafi lubas Benghazi sadamasse Venemaa laevad.
Hillary Clintoni avalikuks saanud e-kirjad, mille avaldas Wikileaks, paljastavad lisaks Prantsusmaa Gaddafi mure, kes soovis prantsuse keelt rääkivatele Aafrika riikidele pakkuda alternatiivi Prantsusmaa toetatud CFA frangile. Liibüa esimeseks ründajaks oli NATO liige Prantsusmaa, mille presidendiks oli toona Nicolas Sarkozy. Clintoni nõunik Sidney Blumentahl kirjutas oma perenaisele, et Prantsusmaa president soovib saada suuremat kontrolli Liibüa naftavarude üle, suurendada piirkonnas Prantsusmaa mõju, parandada oma sisepoliitilist seisu, näidata Prantsusmaa sõjalist jõudu ja teha lõpp Gaddafi püüdlustele asendada Prantsusmaa mõjuvõim prantsuse keelt rääkivas Aafrikas Liibüa omaga.
Gaddafi võis rahastada Nicolas Sarkozi 2007. aasta valimiskampaaniat miljonite eurodega.
Sarkozi kes on mõistetud süüdi kahes erinevas valimiskampaania väärrahastamise süüteos, seisab 2025. aastal silmitsi ajaloolise kohtuprotsessiga, kus teda süüdistatakse miljonite eurode kuritegeliku kampaaniaraha vastuvõtmises Gaddafilt, mida Sarkozi väidetavalt sai 2007. aasta valimiskampaania jaoks, mille tulemusel ta presidendiks valiti.
Need olid Liibüa tegelikud "kuriteod". Kuid sellised päris kuriteod jäävad alati saladuseks, need maetakse "demokraatia" ja "inimõiguste" ülevoolava sõnadehunniku alla.
Päris kuriteod jäävad alati saladuseks, need maetakse "demokraatia" ja "inimõiguste" ülevoolava sõnadehunniku alla.
Ameerika eksperiment algas genotsiidiga Ameerikate põlisrahvaste vastu. Sealt omakorda eksporditi see Filipiinidele ja hiljem riikidesse, nagu Vietnam. Jutupunktid, mida me kordame endale Teise Maailmasõja kohta, mis on enamasti mõeldud Ameerika Ühendriikide üleilmse riikide poliitikasse sekkumise õigustamiseks, toetuvad valedele. Me tapsime asjatu linnade pommitamise käigus sadu tuhandeid saksa ja jaapani tsiviliste. Vaikse Ookeani lõunaosas peetud sõda, milles lõi kaasa üks minu onudest, oli metsik, seda iseloomustas verejanuline rassism, inimeste invaliidistamine, piinamised ja igapäevane sõjavangide hukkamine. Hirošima ja Nagasaki aatompommi plahvatusi võib pidada kohutavateks sõjakuritegudeks. Ameerika Ühendriigid on regulaarselt hävitanud demokraatiaid, mis on kuidagi üritanud piirata USA ja Euroopa korporatsioonide tegevust. Washington toetas Guatemala ja Ida-Timori genotsiidide korraldamist. Ameerika Ühendriikide ajaloos pole palju sellist, mis näitaks meie väidetavaid erilisi vooruseid.
Korporatiivne meedia ei pööra Iraagis, Afganistanis ja Liibüas korraldatud õudustele tähelepanu, küll aga võimendab ja mõtleb välja osutatud sõdadega kaasnevaid kasusid. Maailmas pole ühtegi kohust, mille ees USA peaks vastust andma.
Eluliselt tähtis hammasratas Ameerika Ühendriikide impeeriumi ehitamise projektis on inimõiguslased.
Eluliselt tähtis hammasratas Ameerika Ühendriikide impeeriumi ehitamise projektis on inimõiguslased. Inimõiguslaste sõnul tähendab Ameerika Ühendriikide ülemvõim headuse võitu. Selline on Samantha Poweri raamatu "Põrgust pärit probleem: Ameerika Ühendriigid ja genotsiidide ajastu" alustees. USA seisab R2P doktriini eest, mille kiitis 2005. aastal ühehäälselt heaks ÜRO maailma tippkohtumine (U.N. World Summit). Selle õpetuse järgi peavad riigid austama oma kodanike inimõiguseid. Kui neid õiguseid rikutakse, siis sellega tühistub riikide iseseisvus. Välisjõud saavad õiguse sekkuda. Endine ÜRO üldkogu eesistuja Miguel d'Escoto Brockmann hoiatas 2009. aastal, et R2Pd on võimalik väärkasutada "kõige nõrgemate riikide vastu meelevaldsete ja valikuliste sekkumiste korraldamiseks".
"Alates Külma Sõja lõpust on inimõiguste ideed kasutatud maailma juhtivate majanduslike- ja sõjaliste jõudude, eelkõige Ameerika Ühendriikide, poolt õigustusena haavatavate riikide ründamiseks," kirjutab Jean Bricmont raamatus "Humanitaarne imperialism: kuidas kasutada inimõiguseid sõja müümiseks".
Humanitaarse sekkumise usutunnistus on valiv. Kaasa tuntakse ainult seda "väärt" ohvritele, samas kui "vääritud" ohvrid jäetakse tähelepanuta. Sõjaline sekkumine on hea iraaklastele, afgaanidele ja liibüalastele, kuid mitte jeemenlastele. Inimõigused on kõige pühamad asjad, kui juttu tuleb Kuubast, Iraanist või Venezuelast, kuid mitte USA välismaiste vangilaagrite ja suvaliste riikide droonidega pommitamise puhul. Ajakirjanike tagakiusamine on kuritegu Hiina RV ja Venemaa puhul, kuid Julian Assange'i ja Edward Snowdeni vangistamine on õigustatud.
Utopistidest ühiskonna inseneride rünnakud toovad alati kaasa katastroofi. See loob võimuvaakumi, mis suurendab eelkõige nende inimeste kannatusi, keda utopistid väidetavalt tahavad kaitsta. Progressiuskliku nomenklatuuri moraalne pankrot on jõudnud oma täiuseni. Niiöelda "liberaalid" on enda väärtused impeeriumile maha müünud. Kuigi nad ei ole võimelised vastutama enda tegude kohutavate tagajärgede eest, kuulutavad "liberaalse maailmakorra" esindajad, et maailma päästmiseks on vaja korraldada veelgi rohkem purustusi ja massimõrvu.
Tõlkis Karol Kallas