Mõttekoja American Enterprise Institute'i vanemteadur Dalibor Rohac leiab Spectatoris, et Euroopa Liit võiks ära unustada utoopilise superriigi ehitamise ja selle asemel leppida olukorraga, et liikmesriigid on ühte hullusärki ära mahtumiseks liiga erinevad.
2019. aastal avaldas Prantsusmaa president Emmanuel Macron arvamust, et NATO on "ajusurnud". Inimesed võivad mõelda kaitsealliansi tervisest mida iganes, kuid see on pigem Euroopa Liit (EL), mitte NATO, mis paistab välja halvatuna ja võimetuna mõtlema kaugemale kui üks samm ette.
EL on sellises olukorras tiksunud juba mõnda aega. Käesoleval nädalal (14.–15. detsember) peaksid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid langetama otsuse Ukrainaga liitumisläbirääkimiste algatamise teemal. Kuid isegi sellise pisikese sammu astumiseks pole ära tehtud vajalikku eeltööd. Ungari peaminister Viktor Orbán on juba teinud avakäigu ja keeldub isegi arutamast 50 miljardi euro mahus abirahade eraldamist Ukrainale aastateks 2024 kuni 2027.
See on ainult üks iseendale löödud väravatest, millega EL on hiljuti saanud hakkama. Novembris, ainult mõned päevad enne Hollandi parlamendivalimisi, mille võitis euroskeptikust Geert Wildersi Vabaduspartei, kiitsid Euroopa Parlamendi saadikud väikese häälteenamusega heaks ettepaneku, millega soovitakse muuta Euroopa Liidu aluslepinguid. Uued reeglid, mida paljud peavad EL laienemise eelduseks, suurendaksid parlamendi rolli, andes sellele õiguse algatada seaduseid ja rääkida kaasa EL eelarve koostamisel. Samuti soovitakse aluslepingutes kaotada paljudes valdkondades ära Euroopa Nõukogu (EL liikmesriikide juhtidest koosnev EL kõrgeim võimuorgan) otsuste ühehäälsuse nõue. Selleks, et aluslepingute muutmine saaks teoks, peavad liikmesriikide juhid selle ühehäälselt heaks kiitma.
See tähendab, et ettepanek on surnult sündinud. Rahvuslikult meelestatud Ungari ja Slovakkia, tõenäoliselt ka Itaalia ja ettevaatavalt Hollandi valitsused ei anna ealeski käest õigust vetostada EL-i olulisi otsuseid.
See on tõsi, et varasemate EL laienemistega on kaasnenud ka aluslepingute muutmine. Samuti on tõde see, et viimased EL põhiseaduse muutmised (2004. aastal) ja Lissaboni lepingu ratifitseerimine, milleks Iirimaa pidi korraldama kaks rahvahääletust, kulgesid suhteliselt vaevaliselt. Kuid siis olid poliitilised olud, võrreldes tänase EL poliitilise olukorraga, sellisteks muutusteks hulga soosivamad.
Sellele lisaks veel EL soov saada strateegiliselt autonoomseks. Teatud põhjustel võib aru saada, miks paljud Euroopa riigijuhid paneb mõte Donald Trumpi järjekordsest valitsusest oigama, kuna see teeb lõpu Ukraina atlanditagusele toetamisele ja on võimalik, et muudab märkimisväärselt NATO siseseid suhteid.
Sellest hoolimata on selliseks stsenaariumiks valmistumise osas, eriti kollektiivselt, tehtud ära väga vähe. EL on kaugel lubaduse täitmisest toota Ukrainale 2024. aasta märtsiks miljon suurtükimürsku. Euroopa kaitsetööstuse arendamine põrkub vastu erimeelsusi, mille sisuks on näiteks küsimus, kuidas selline süsteem peaks suhtuma sõbralikesse EL-i mitte kuuluvatesse riikidesse, nagu seda on Ühendkuningriik.
EL on tänaseks liiga mitmekesine, et see föderaalriigi hullusärki ära mahuks.
Selliseid läbikukkumisi ühendab arusaamise lõim, et Euroopa Liit on riigi ülesehitamise projekt, mis kasutab ära iga võimaluse jõudmaks föderaalriigi ideaalini. Nii nagu kirjeldatud ja paljud teised näited osutavad, on EL tänaseks liiga mitmekesine, et see säherdusse hullusärki ära mahuks.
Ida-eurooplastele, isegi kui neile valmistab Trumpi taastulemine muret, on toetumine Pariisile või Berliinile ebaadekvaatne asendus atlandiülesele koostööle. Vaadates Varssavist või Tallinnast on igal juhul mõistlikum panustada ameeriklastele kui jätta ennast saamatute lääne-eurooplaste hoolde.
Lisaks puudub EL-i liikmesriikide vahel piisav üksmeel ja nende huvid ei lange nii palju kokku, et nad näeksid mõtet Liidu valitsuste vahel jagatud võimust ja Nõukogu ühehäälsusest loobumisel ning selle asendamisel jõulisema Euroopa Parlamendi ja majoritaarsusega. Kui Orbáni vastumeelsusele Ukraina EL-i saamisele võib olla mitmesuguseid põhjuseid, siis arvavad temaga ühtemoodi inimesed, kes näevad Ukraina liikmeks saamisel ohtu enda huvidele – nagu näiteks Poola veoautojuhid ja talumehed ning suur hulk "vana" Euroopa inimesi.
On olemas teistsugune tee. Need, kes soovivad EL-i sees suuremat kaitsetööstuse ja -jõudude koostööd, võiksid seda arendada. Samamoodi ei tohiks takistada Balti riike ja Poolat ennast sidumast Washingtoniga ning ostmast sealt nii palju USA-s valmistatud relvasüsteeme kui neile parasjagu meeldib. Samuti võiks leppida tänaste EL-i reeglitega ja jätta ära järjekordsed uue põhiseaduse mõttetud arutelud.
Lõpuks võiks olla Ukraina osas pisut loomingulisem ja jätta kõrvale eelmiste laienemiste muster. Miks ei võiks juba praegu avada Ukrainale EL-i turu, lubada tööjõu vaba liikumine (mis juba sõja tõttu kehtib) ja tagada ligipääs koostööprojektidele nagu seda on näiteks Erasmus.
Euroopa Liidu tänase krambi lahenduseks ei ole selle kujundamine "üks-suurus-sobib-kõigile" utoopiaks. Pigem võiks leppida olukorraga, kus EL-i institutsioonid on ainult kauplemise ja koostöö platvormid valdkondades, mis pakuvad ühist huvi kõigile eurooplastele. Ära võiks unustada ürituse teha sellest supervalitsusega üliriik.
Toimetas Karol Kallas