Lord David Frost kirjutab Telegraphis tsivilisatsiooni ja kõike inimlikku ähvardavast islamistide, pahempoolsete ning ärklejate "ebapühast liidust", mis lääneriikides üha enam pead tõstab.
Meie poliitikas omab üha suuremat mõju uus jõud. See ei ole "äärmusparempoolne rahvameelsus", mida väga paljud inimesed paistavad pelgavat. Asjad on hoopis vastupidi. Esimeseks sammuks sellest arusaamise teel on osutatud jõu aus kirjeldamine.
Mõned inimesed näevad aprilli keskel Brüsselis toimunud Rahvusliku Konservatiivsuse Konverentsil toimunud Nigel Farage'i tühistamise üritust Euroopa Liidu üleilmastujate poolse lahkarvamuste mahasurumisena. Minu arust pole see päris nii. Pole kahtlustki, et Euroopa Liidu institutsioonidele ei meeldi sõnavabadus. Teisalt tuleb tunnustada, et Belgia peaminister Alexander De Croo võttis konverentsi keelustamise vastu sõna ja Belgia ülemkohus tühistas lõpuks konverentsi keelamise. Kuid paistab, et tõeline [konverentsi keelustamise] surve tuli hoopis mujalt.
Oma osa mängis kindlasti surve, olgu see siis päris või kujuteldav, mida kujutasid endast vasakäärmuslastest "antifašistide" meeleavaldused. Samas Emir Kir, kes on Brüsseli linnaosa meer, õigustas ürituse keelustamist klassikaliste ärklevate põhjendustega: rahvuslased ja konservatiivid on ohtlikud, kuna on omasooiharate abielu ja sündimata laste tapmise vastu. Kuid Kir ise pole eriline ärkleja, vaid masina poliitik, keda toetavad sisserändajate hääled. 2019. aastal süüdistas ta Saudi televisioonis Belgia valitsust käitumises fašistide moodi, kuna ründavad turvalisuse suurendamise ettekäändel moslemeid. Kiri kirsiks tordil on tema 2020. aasta kohtumine MHP liikmetega, mis on pooleldi äärmusparempoolne, pooleldi islamistlik Türgi rahvuslaste partei, mille tõttu visati ta lõpuks välja Belgia Sotsialistlikust Parteist.
Kus veel me oleme näinud sellist vasakäärmuslaste, islamismi ja ärklemise ühte põimumist? Seda mitte nii palju Davoses. Palju rohkem näeb selliseid arenguid Londoni tänavatel Gaza toetuseks korraldatavatel meeleavaldustel.
Kui vaadata neid Iisraeli vastaseid meeleavaldusi, võib näha ainult osutatud kolme elementi. Esiteks on seal veendunud moslemid, kes on kas ainult vanameelsed, fundamentalistid või päriselt äärmuslased. Teiseks on seal vana vasakpoolsuse esindajad: kommunistid, Sotsialistlikud Töölised ja muud sarnased. Viimaks on seal moodsate ärklevate ürituste pooldajad: tähestikurahva õiguste kaitsjad ja identiteedipoliitikasse uskujad. On sisuliselt võimatu, et LGBT ideoloogia edendajad võetakse Gazas soojalt vastu, kuid Londonis toetavad need kõik Iisraeli araablaste üritust.
Minu hinnangul selgitab see uus ideoloogiate segu, miks nii palju inimesi pole ainult nende hirmutavate meeleavalduste suhtes kriitilised, vaid tõeliselt hirmul. Nad tunnetavad Briti poliitikas midagi erinevat, midagi kurjakuulutavat.
Ma kahtlustan lisaks, et see on põhjus, miks Lee Andersoni märtsis halvasti sõnastatud väljaütlemised [islamistid kontrollivad Londonit ja Sadiq Khani] Londoni linnapea Sadiq Khani kohta kajavad nii paljude inimeste seas vastu. Andersonil polnud loomulikult õigus, et Khani kontrollivad islamistid. Kuid inimesed, kes palju arukamalt osutasid, et õiglasem oleks linnapead kritiseerida tema äärmusliku ärklemise eest, näitasid samas üles vale arusaamist, nagu ärklevad üritused ja islamism oleksid puhtad vastandid. Tänavatel on nad liitlased, mitte vastalised.
Vasakäärmuslased ja islamistid on õppinud koos töötama. Prantsusmaal on pandud sellele isegi nimi: Islamo-gauchisme ehk islami-vasakpoolsus. Kuid nii islamistid kui vasakäärmuslased on poliitika äärealadel. Võtmeks, kuidas murda peavoolu poliitikasse, on "ärklevate" arvamuste kaasamine, mis iseloomustavad täna suuremat osa keskpõranda vasakpoolseid. Kõik need võimatuna näivad liitlased suudavad teha koostööd, kuna neil on ühiskonnale ühine vaade.
Kõik nimetatud aktivistid näevad ühiskonda grupiõiguste põhisena, mis on tagurlik ühiskonnapoliitika vorm, milles inimesed näevad oma õiguseid lähtuvalt oma klassi või grupi staatusest, olgu siis selleks rass, usk, varakus, seksuaalne endateadmus või isegi ainult arvamused. Nad usuvad, et ühiskonda ei suuna mitte üksikisikute vaheline tootev koostöö, vaid see on erinevate gruppide vaheline nullsumma konflikt, milline neist pääseb tippu. See on sõda, milles pole ruumi sallivusele ega sõnavabadusele.
Kuna see kõik on niivõrd ajalooliste arengute vastane, soovivad nad lähtestada tänase päeva null-aastaks, mille eesmärgiks on luua muinasjutumaailma kuuluv vaade minevikule, milles valitsejad rõhusid vähemusi. Mõne jaoks on valitsevaks klassiks kas rikkad valged mehed, lihtsalt "valge olemine" ja kristlikud elik lääne väärtused. Teiste jaoks on need kapitalistid, suur äri ja neoliberaalid. Kolmandate jaoks on need, nagu alati on olnud, juudid. See on põhjus, miks Iisraeli kriitika, mis on edukas, vabaturumajandusega ja sõnavabadust austav lääneriik, on nad avalikkuses kokku toonud. Kuid see vastalisus ei piirdu Iisraeliga. See on suunatud kõigi meie vastu.
Esimeseks sammuks, kuidas sellisele põhimõtteliselt lääne vastasele kommunalistlikule liikumisele vastu hakata, on selle olemasolu teadvustamine. Teiseks on seadusandluse jälgimine, et see poleks kedagi alandav ja ahistav ning toetaks sõnavabadust. Kolmandana tuleb sellelt võtta ära võimalus tungida institutsioonidesse: tühistada tuleb võrdsuse seadus (Equality Act, valitsusasutused peavad palkamisel ja edutamisel eelistama "vähemusi") ning võtta ära võimalus palgata või edutada inimesi kategooriana, mitte [võimekate] isiksusena. Samuti tuleb lükata tagasi kõik ajaloo ümberkirjutamise püüdlused, nimede muutmine, kujude mahavõtmine ja väited, et Ühendkuningriik on alati olnud "mitmekesine". Neljandana võiks visata Konservatiivsest Parteist välja kõik, kellele sellised arvamused ei meeldi.
Mis võiks olla viies lähenemine? See on Töölispartei jaoks. Kas peavoolu sotsiaaldemokraadid taanduvad kommunalismi ja sektantluse ees, nagu tegid esirea leiboristid, irvitades, kui kuulsid Rahvusliku Konservatiivsuse Konverentsi keelustamisest? Või näevad nad selliseid suundumusi, mida need endast päriselt kujutavad: põhimõtteliselt traditsioonide, läänelikkuse, tsivilisatsiooni ja nende eesmärkide vaenulikuna? Mina siiski ei oota leiboristidelt suurt midagi.
Tõlkis Karol Kallas