Paari päeva eest pöördus minu poole ajalehe Postimees toimetus ja palus vastata alltoodud küsimustele. Ajapuuduse tõttu mõtlesin, et panen vastuseks kiiruga kirja vaid mõned read, ent enne kui arugi sain, oli mõnest reast saanud mõned leheküljed. Olgu need kiiruga kokku pandud mõtted siis ka laiemalt jagatud.
Postimees küsib: "Paljud loevad taasiseseisvunud Eesti tähtsamateks vägitegudeks pääsu euroliitu ja NATOsse. Millest saab aga Eesti järgmise 20 aasta suurim saavutus? Kas Eesti on aastal 2031 pigem Euroopa viie jõukama, õnnelikuma, harituma, kultuuririkkama, tervema või … riigi hulgas? Või oleme hoopis allakäigutrepil? Mis on suuremad Eesti ees seisvad probleemid, mis vajavad lähiajal lahendamist? Milline oleks kõige õigem tee neid murekohti ületada? Kui suur on tõenäosus, et nende samade probleemide selgroog on 10 aasta pärast murtud? Aga 20 aasta pärast? Mis on suuremad ohud ja võimalused selle lahendamise teel?"
Mind on alati hämmastanud, kui paljud (isegi ühiskonna juhtpositsioonidel olevad) inimesed ei soovi või ei suuda vaadata Eesti lähiminevikku ja tulevikku kaine pilguga ⎯ soovunelmad kipuvad alatasa reaalsustaju varjutama. Jutud jõudmisest Euroopa viie jõukama, õnnelikuma, harituma jne riigi sekka ajasid algul naerma, ent mida kauem need kõlapinda omavad, seda ebameeldivamaks need muutuvad. Selliste juttude tagant kumab eemaletõukav tõusiklik ja pugejalik hoiak, mis paneb keskenduma mitte sellele, kuidas elada tõeliselt hüveliselt, vaid hoopis närveerima selle pärast, kuidas teistega võrdluses etem näida.
Tänaseks näib olevat muutunud keeruliseks eitada, et vabadus kukkus Eestis sedavõrd ettevalmistamata pinnasele, et sellega ei ole osatud vääriliselt ümber käia. Õilis mõtleb vabadusest kui võimalusest pürgida selle poole, mis on tõeliselt hüveline; ta mõistab vabaduse haprust ja seda, et tõeline vabadus eeldab alati enesepiiramist. Ent orjahing näeb vabaduses vaid piiramatust ja võimalust rahuldada ohjeldamatult (mh tulevaste põlvede arvelt) oma elupõletuslikke himusid. Kahjuks on just õilsusest Eestis tõsiselt puudu olnud. Selle tagajärjena seisame tänasel päeval mitte küsimuse ees, kas jõuame järgmise 20 aasta jooksul Euroopa viie rikkama, õnnelikuma, harituma jne riigi hulka, vaid oleme sunnitud vaatama näkku küsimusele sellest, kuidas üleüldse rahva ja riigina püsima jääda.
Demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse
Eesti ees seisavad õige mitmed väga tõsised väljakutsed, ent kui küsite, millest peaks saama meie järgmise 20 aasta suurim saavutus, siis peatuksin neist siinkohal vaid ühel ⎯ vajadusel ületada demograafiline kriis. Nagu mitmed autoriteetsed isikud on juba pikeam aja vältel tähelepanu juhtinud, on Eesti hääbumise teel. Seejuures ei käi siin jutt mitte ainult meie kultuuri hääbumisest globalistliku rämpskultuuri tulva all (nagu nägime hiljuti Vabaduse Laulu nime kandva sündmuse näol) ega ka majandusliku ja poliitilise sõltumatuse minetamisest Euroopa Liidu tingimustes, vaid ennekõike rahva kokkukuivamisest.
Me ei tea täpselt, kui palju on Eestis veel inimesi, ent peagi läbiviidav rahvaloendus ähvardab siin avalikuks tuua karmi tegelikkuse. Seejuures on eesti rahva hääbumisel kaks peamist vahetut põhjust, millest esimeseks on väga madal sündivus ja teiseks emigratsioon. Kui viimase ulatuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed ⎯ kuigi teame, et rohkelt noori inimesi on Eestist jäädavalt lahkunud ⎯, siis esimese osas on vähemalt faktiline teave küllaldane.
Immigratsiooni ja emigratsiooni kõrvale jättes võib öelda, et rahvastiku taastootmiseks on vajalik ca 2,3 lapse sünnitamine iga fertiilses eas naise kohta. Alltoodud graafikust nähtub aga, et Eestis langes sündivus allapoole seda taset juba 1980-ndate aastate lõpus ning ei ole siiani taastootmise taseme lähedalegi tõusnud. See tähendab, et praegusel ajal jätkub meie rahvaarvu kiire kahanemine ning mõnede poliitikute rõõmukiljatusi seoses napilt positiivse iibega ei ole põhjust pidada enamaks kui populismiks või ebakompetentsuse ilminguks.
2010. aastal sündis Eestis iga fertiilses eas naise kohta 1,64 last, mis on ligikaudne Euroopa keskmisega. See tähendab, et Eestis sünnib praegusel ajal ligi kolmandiku võrra vähem lapsi kui oleks vajalik rahvaarvu säilitamiseks ehk teisisõnu on iga järgmine põlvkond praeguse sündivuse taseme juures eelmisest ligi kolmandiku (!) võrra väiksem. Rahvaarvus hakkab see tunda andma alles mõne aja pärast, kui vanema (ja suurearvulisema) põlvkonna inimesed surema hakkavad. See aitab omakorda hoida alal illusiooni, et ehk ei olegi probleem nii tõsine, sest rahvaarvu vähenemist ei ole ju (veel mõnda aega) tunda. Professor Rein Taagepera hoiatas juba 2006. aastal (vt "Demograafiline vetsupott", EPL 30.08.11; vt samal teemal ka professor Taagepera artiklit "Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?", EPL, 31.05.2008), et kui eesti rahvas kiiresti meelt ei paranda, ähvardab meid kiire häving:
„Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. Tore, et see arv hiljuti tuhande võrra tõusis. Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses. Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 ⎯ kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda ⎯ see on tagasivõetamatu."
Otsides madala sündivuse põhjuseid on oluline täheldada, et kogu Euroopas on vaid kaks riiki (Iirimaa ja Island), kus sündivus on taastootmise tasemega ligilähedane. Ka kõige heldemate sotsiaaltoetuste süsteemidega riikides, nagu nt Soome, Rootsi ja Norra, ei ole sündivus rahvastiku taastootmiseks piisav ⎯ pigem on tähelepanuväärne see, et Euroopas on sündvus langenud allapoole taastootmise taset just sotsiaalriigi mudeli rakendamise järgsel ajal.
Eestit tabab demograafiline kriis aga palju valusamalt kui valdavat enamikku teisi Euroopa rahvaid, sel lihtsalt põhjusel, et meid on niivõrd vähe. Nagu professor Taagepera selgitas: „Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie."
Rahvastiku hääbumine annab endast esmalt tunda rahvastiku vananemise näol. Juba õige pea ei ole enam piisavalt noori tööealisi inimesi, kes suudaks üha suuremat hulka vanainimesi (kes teatavasti vajavad märksa enam materiaalseid ressursse kui loovad) ülal pidada. Seetõttu paratamatult üha kasvava maksukoormuse tingimustes tekib puudus nii maksumaksjaist kui ka tööde tegijaist ja teenuste osutajaist. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks Euroopa riigid on vajanud sedavõrd suurt immigratsioonivoogu, ent nagu nende samade riikide kogemus kinnitab, kätkeb suur immigratsioon endas tõsist ohtu kohalikule kultuurile ⎯ eriti veel Eesti suguses pisikeses ühiskonnas.
Kuidas demograafilist kriisi ületada?
Nii tume, kui meie demograafiline tulevik ka ei paista, arvavad asjatundjad, et kohese ja väga jõulise hingestatud üldrahvaliku tegutsemise korral on veel võimalik rahvas hääbumisest päästa. See, kui sügavale auku kukub meie rahvaarv järgmise „jõnksuga", sõltub sellest, mida me lähimatel aastatel sündivuse tõstmiseks ette võtta suudame:
„Kui kõrgele tippu jõuab sündide arv enne, kui see kümne aasta pärast jälle kukub, on veel meie teha. Järgnevat uut langust vältida enam ei saa, sest tulevased lapsevanemad on juba sündinud. Või sündimata jäänud. Kui meie hoiakud vahepeal nii palju muutuvad, et laste arv tõuseb taastootmise tasemele…, siis suudab rahvas järjekordse languse üle elada."
Ent samal ajal on selge, et lahendusi ei saa tuua mingid tagasihoidlikud sammud, vaid üksnes viivitatamatu jõuline meelemuutus ja sellest lähtuv tegutsemine terve ühiskonna tasandil:
„On vaja nii ulatuslikku hoiakute ja arusaamade ümbersündi, nagu sai teoks hernhuutlaste mõjul 250 aasta eest, kui paljudes valdades kadus viinakatk (ja palju muud). Selleks oli vaja meeleheite piirini viidud tunnet, et endist moodi kohe kuidagi edasi ei saa. Et valida on surma ja enese muutmise vahel… Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame."
Näib, et esimese sammuna demograafilise kriisi ületamise suunas tuleks teadvustada, et eesti rahva ja kultuuri hääbumine ähvardab Eestit nagu tsunami, mille rannikule jõudmine ei ole mitte tõenäoline, vaid kindel, kui seda kuidagi väärata ei õnnestu. Lootus, et see kuidagi iseenesest ära läheb või lahtub, on alusetu. See õnnetus tabab meid küll aeglasemalt kui tsunami, ent on seda ohtlikum, sest ühest küljest ei ole selle poolt tehtav purustustöö nii vahetult tajutav, ent teisest küljest on selle pikaajaline destruktiivne mõju mõõtmatult suurem.
Teiseks tuleks probleemi tunnistada riiklikult kõige kõrgemal tasemel ning seada võitlus rahvuse ja kultuurina hääbumise vastu riiklikuks prioriteediks number üks. Tegelikult kohustab põhiseadus seda tegema nii või teisiti, deklareerides preambulas, et Eesti Vabariik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Oluline on mõista, et Eesti püsimajäämise suurim ohufaktor on mitte poliitiline, vaid ideoloogiline, ning väljendub mitte välisriikide ega siinse muukeelse elanikkonna surves, vaid meie endi soovimatuses saada lapsi. Kindlasti tuleks probleemi teadvustada kogu haridussüsteemi ulatuses, lasteadadest ülikoolideni ning astuda kõikvõimalikud sammud perekonna institutsiooni ning nii ema- kui isarolli ülendamiseks ühiskonnas ⎯ just nagu seda tehti Eesti Vabariigi algusaastail 1920-ndatel. Tuleks lähtuda põhimõttest, et mitte ühtegi riigielu puudutavat otsust ei tohi vastu võtta ilma eelnevalt põhjalikult analüüsimata selle mõju rahvuslikule ja kultuurilisele järjepidevusele.
Kolmandaks oleks eelnevast johtuvalt tarvis põhjalikult modelleerida rahvuslik ja kultuuriline hääbumine kui probleem ning asuda süsteemselt tuvastama ja uurima selle põhjuseid. Kuivõrd probleemi ulatus on üle-Euroopaline, on selge, et ka selle põhjused ületavad kaugelt Eesti ühiskonna piire. Probleem on kultuuriline, olles seotud ühiskonnas maad võtnud materialistlik-individualistlike arusaamadega inimeseks olemisest, nagu ka sotsialistlike arusaamadega indiviidi ja riigi suhtest. Selle põhjused on kindlasti mitmetasandilised ja keerulised ning arvatavasti võib neid leida nii sekulariseerumisest, industrialiseerumisest, linnastumisest, regionaalse tasakaalu kadumisest ja külaühiskonna hääbumisest, seksuaalrevolutsioonist ning sellega kaasnenud seksuaalmoraali lagunemisest, perekonna institutsiooni allakäigust, austuse puudumisest inimelu vastu jne ning nende kõigi omavahelistest seostest ja mõjudest.
Kuivõrd probleemi põhjuste kogum on keeruline ja väga sügavale ulatuvate juurtega, nõuab nende väljaselgitamine ning lahenduste modelleerimine erinevate valdkondade spetsialistide ko-ordineeritud pingutust. Kõnealuse ülesandega tegelemiseks võiks asutada uurimiskeskuse, mis peaks töötama välja ettepanekud selleks, kuidas probleemi põhjuseid nii õigus-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, regionaal- kui ka hariduspoliitiliste sammudega leevendada või kõrvaldada. Vaja oleks saavutada, et ettepanekuid võetaks poliitilisel tasandil tõsiselt ning et nende elluviimine ei takerduks klikihuvide elluviimisse, ideoloogilistesse kammitsaisse või poliitilistesse vastuoludesse.
Neljandaks tuleks panna alus ulatuslikule rahvaliikumisele, mis lähtuks eesmärgist teadvustada, et meie rahva ja kultuuri püsimajäämise eelduseks on moraalne uuestisünd, mis eeldab taasiseseisvumisperioodil kujunenud materialistlikust ilmavaatest ja väändunud vabadusekäsitlusest lähtuvate väärtushinnangute põhjalikku ümberhindamist. Muidugi ei sõltu siin kõik vaid üksikute inimeste väärtushinnangute muutumisest ⎯ mis on küll möödapääsmatult vajalik ⎯, vaid lisaks peab muutuma ka kogu riiklik poliitika, mis omalt poolt soosiks neid väärtuseid, mis võimaldavad rahva ja kultuurina püsima jääda ning pärandada meie laste-lastele ja nende lastele oma maa ja riigi, kus saab veel rääkida emakeeles. Üks tõsisemaid probleeme seisneb selles, et suur osa rahvast on kaotanud usu oma riiki ning on sellest täielikult võõranandunud; nad ei usu enam, et põhjalik rahvuslik ja riiklik kursimuutus on võimalik, et neist siin midagi sõltuks või et Eestist võiks kujuneda maa, kus nad näevad oma lastele ilusat tulevikku. Kuidas seda probleemi leevendada, see on üks põhiküsimustest. Probleemiks on seejuures mitte niivõrd inimeste hoiak, vaid see ühiskondlik reaalsus, mis on selle hoiaku tinginud.
Muidugi jääb küsimus, millised need väärtused siis on, millele tuginedes võiksime püsimajäämisele loota. Kahtlemata pakuks sellele küsimusele vastamiseks palju abi ülalosundatud uurimistöö läbiviimine, ent ka ilma selleta võib öelda, et teatud alusväärtuste ⎯ nagu perekond, abikaasade vaheline truudus, vastutuse kandmine oma laste ja perekonna eest, enesedistsipliin, töökus, ausus, austus, julgus, abivalmidus, põlvkondade järjepidevus ja kokkukuuluvus, põlluharimine, külaühiskonna elujõulisus jne ⎯ au sisse tõusmine on rahvusliku ja kultuurilise püsimajäämise seisukohast kriitilise tähtsusega.
Kahjuks nähtub, et praegusel ajal laiutavad ühiskonnas aga sootuks vastupidised protsessid. Ajal, mil eesti rahvas on sõna otseses mõttes välja suremas, näib hullumeelne nii see, et valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist kui ka see, et pidevalt peetakse vajalikuks rääkida moraalse laostumise tõttu niigi nõrgaks jäänud perekonna institutsiooni ümberkirjutamisest. Perekond on ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud liit ning ainult selline perekonna ideaal saab olla rahva püsimajäämise aluseks. Mitte ükski teine sotsiaalne institutsioon eesti rahvale järjepidevust tagada ei suuda. Ka põhiseadus tunnistab seda §-s 27 ning kinnitab seejuures, et perekond „rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all". See tähendab, et riigil on kohustus kaitsta perekonna institutsiooni ning et selle ümberkirjutamine ei tohiks kõne allagi tulla. Seega peaks olema kategooriliselt ja selgesõnaliselt vastu igasugustele sammudele, mille tagajärjeks on selle ideaali hägustamine ja selle väärtuse kahandamine. Peame hoidma ja tugevdama arusaamist, et perekond on tõeliselt inimliku eneseteostuse tee ning looma ühiskondliku keskkonna, mis seda arusaamist peegeldaks ja toetaks.
Viiendaks, ja eelmise punktiga seonduvalt, oleks tarvis riiklikult pöörduda kristlike ühenduste poole palvega toetada riiki tema püüdluses rahvuslikku ja kultuurilist hääbumist ära hoida. Praeguses olukorras on selge, et Kirik on ühiskonnas ainuke institutsioon, mis seisab väärtuste eest, millele tuginedes võib Eesti rahvas ja kultuur püsima jääda. Sellest tulenevalt on kõnealuse probleemi kontekstis arusaadav, et riik vajab Kirikut enam kui Kirik riiki. Riigil on üha vähem usaldust ning võimalusi tõeliselt inimesteni jõuda, samas kui Kirikul on seda võimalust rohkem kui ühelgi teisel institutsioonil. Küsimus on selles, kas riik on suuteline vaenulikest ateistlikest ja laitsistlikest ideoloogilistest hoiakutest hoolimata kristlike ühendustega tõhusat koostööd tegema ning kas viimased on suutelised tõusma oma ülesannete kõrgusele või mitte.
Lõpetuseks kordan, et demograafilise kriisi näol seisab Eesti vastakuti probleemiga, millest sõltub ei vähem ega rohkem kui meie riigi ja rahva püsimajäämine või hääbumine. See, kummas suunas me liigume, sõltub meie endi valmisolekust teha järelejäänud lühikese aja jooksul iseenda muutmiseks väga tõsiseid ja julgeid samme. Lätlased, leedukad, poolakad, ungarlased ja mitmed teised ida-Euroopa rahvad on sellest aru saanud ning seisavad nende hääbumist põhjustava relativistlik-liberalistliku ideoloogia juurutamisele oma ühiskonnas jõuliselt vastu, öeldes selgelt "ei" selliste hoiakute ja elustiili propageerimisele, mis ei ole ühiskondlikku järjepidevust toetavad. Kas suudavad seda ka eestlased, kes on teatavasti kõige enam sekulariseerunud rahvas Euroopas? Kas leidub meil veel see ühiskondlik eliit, kes juhinduks mitte ajastu vaimust, vaid kõlbelistest ideaalidest ja ühisest hüvest ning näitaks oma eeskujuga kogu rahvale teed?
Antud teemaga seonduvalt soovitan vaadata dokumentaalfilmi nimega "The Demographic Winter":
https://www.youtube.com/watch?v=jxUD8E-qbyI