Liberaalne demokraatia on muundunud ideoloogiliseks režiimiks, kus ühiskondlik elu peab käima üksnes mööda „liberaalset baaskonsensust", ja ennast liberaalsetena esitlevad jõud on tegelikult süsteemselt antidemokraatlikud ja autoritaarsed ning kelle jaoks on oluline üksnes oma võimupositsiooni säilitamine, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Tuleb tunnistada, et ühelt poolt ei tundu eriti mõistlik reageerida progressistide lõppematule valedelaviinile, mille kohaselt liberaalne demokraatia – mis nende käsituses võrdub demokraatia ja vaba ühiskonnaga – on justkui autoritaarsete ja antiliberaalsete jõudude poolt ohtu seatud.
Aga teisalt – kui olla lihtsalt resigneerunult vait, siis jääbki kõlama vale ning on võimalik öelda, et esitatud valeväiteid pole ümber lükatud.
Ausameelsetele inimestele on siiski selge, et asi on täpselt vastupidine. Oht ühiskondlikule vabadusele ja normaalsele elukorraldusele ei lähtu reaalselt konservatiivsetest, vaid hoopis võitluslikult meelestatud nn liberaalsetest jõududest. Konservatiivid seisavad endastmõistetavate asjade eest, milleks on näiteks pereväärtused, sõna-, usu- ja veendumusvabadus, õigus elada kultuuriliselt homogeenses rahvusriigis jms. Võltsliberaalid neid asju ei austa, vaid püüavad, hambad ristis, läbi suruda oma „progressiivset" vaadet.
Politoloog hoiatab EKRE võimulepääsemise eest
Kõige selle taustal mõjub isegi koomiliselt politoloog Tõnis Saartsi järjekordne kirjutis, täpsemalt Vikerraadio päevakommentaar pealkirjaga „Keskerakonnast sõltub liberaalse demokraatia tulevik", mis kubiseb valelikest süüdistusest ja eksitavatest klišeedest.
Tõnis Saarts on väga mures selle pärast, mis juhtub siis, kui EKRE peaks enda taha koondama nii praeguse demokraatiamudeli toimimisega rahulolematud eestikeelsed valijad kui ka lisaks suurema osa eestivenelastest. „Teisisõnu, tuues kokku nii rahulolematud vene kui ka eesti valijad, saavutavad Helmed toetuslae, millega ei suuda enam konkureerida ükski teine partei," leiab Saarts.
Saartsi arvates on liberaalse demokraatia tulevik Eestis Keskerakonna kätes: „Isegi siis, kui see stsenaarium ei realiseeru, võib oma valijate kadumise pärast mures Keskerakond lõpuks ikkagi oma meelsust muuta ning vaikides alla kirjutada EKRE euroskeptilisele ja mitteliberaalsele demokraatiaprojektile, liitudes valimiste järel Martin Helme juhitud koalitsioonivalitsusega."
Saarts leiab, et venekeelsed valijad on võrreldes eestlastega keskmiselt veelgi konservatiivsemate väärtustega, euro- ja lääneskeptilisemad ning kõvakäelisi juhte imetlevamad: „Ühesõnaga, nad oleksid ideaalsed EKRE valijad. Liberaalse tiiva õnneks on Keskerakond neid seni suutnud enda taga kinni hoida."
EKRE kui antiliberaalne erakond?!
Aga miks ei tohi rahvuskonservatiivid demokraatlike valimiste tulemusel võimule pääseda? Miks on see nii hirmus, kui EKRE pälviks nii eestikeelsete kui ka paljude venekeelsete Eesti kodanike usalduse ning moodustaks valitsuse?
Poliitilises retoorikas on tavaline, et erinevate erakondade esindajad süüdistavad üksteist lennukalt igasugustes asjades. See on tingitud vastandumise ja omaenda eripärade rõhutamise vajadusest. Kuid poliitika- ja ühiskonnateadlastelt tuleb nõuda läbikaalutud, põhjendatud hinnanguid, mitte valge mustaks rääkimist ja siltidega vehkimist.
Saarts peab EKREt antiliberaalseks erakonnaks, ehkki rahvuskonservatiivid on järjekindlalt kaitsnud ühiskondlikku vabadust. EKRE on vastu seisnud sõna- ja veendumusvabaduse piiramisele, mida nn liberaalsed jõud on soovinud „vihakõne" vastase võitluse sildi all teha.
Just „liberaalid" on reaalselt inimeste vabadust maha surunud. Meenutagem, et see oli Kaja Kallas, kes lasi oma õiguste ja vabaduste kaitseks rahumeelselt protestinud inimeste vastu välja tuua koerad ja kiirreageerijad. Kallase kehtestatud apartheidi ajal oli EKRE ainus erakond, kes võttis sõna isikuvabaduste kaitseks ja taunis valitsuse meelevaldseid piiranguid.
Kui EKRE oleks tõesti (varjatud) autoritaarse agendaga partei, siis mis loogika kohaselt peaksid nad pooldama otsedemokraatia laiendamist, s.t rahvahääletusi, rahvaalgatusõigust ja presidendi otsevalimist, mis annavad kodanikele võimaluse EKRE plaanid ja kandidaadid maha hääletada?
Niisamuti tuleb küsida, milles seisneb EKRE juhikultus? Pole märgata, et erakond ja selle toetajad oleksid koondunud andunult ümber Suure Liidri.
Edasi, mismoodi võiks EKRE ohustada meediavabadust? Kui EKRE oli aastatel 2019–2021 valitsuses, kas siis tehti kasvõi ükski katse mingil viisil meediat suukorvistada? Seevastu Brüsseli soovitud meediateenuste seaduse muutmist vedas Reformierakond.
Saartsi väitel ründavat EKRE ka seksuaalvähemusi. Mismoodi?! Konservatiivid pole soovinud seksuaalvähemustelt ära võtta kodanikuõigusi või piirata nende isikuvabadusi. Kordan – see oli Kaja Kallase juhitud valitsus, mis kehtestas ühiskonnas ülekohtuse apartheidi, piirates olulisel määral väga suure hulga inimeste põhiseaduslikke õigusi. Kusjuures peaminister teatas, et see reaalsus on tulnud, et jääda.
Niisiis, kui hakata punkt-punktilt vaatama, milline poliitiline jõud Eestis kaitseb reaalselt ja järjekindlalt ühiskondlikku vabadust ja on selles mõttes liberaalne, vabadust austav, siis on selleks kindlasti rahvuskonservatiivid.
Liberaalse demokraatia muundumine
Probleem on terminite tähenduse muutmises. Liberaalse demokraatia all on üldiselt silmas peetud ühiskondlikku elukorraldust, kus kõik inimesed on maksimaalselt vabad ning riigivõim austab nende vabadusi ja õigusi, nagu ka nende poliitilisi valikuid.
Tänaseks oleme aga jõudnud olukorda, kus poliitiline peavool on muutunud poliitilise pluralismi suhtes sallimatuks. Liberaalne demokraatia on seetõttu muundunud ideoloogiliseks režiimiks, kus ühiskondlik elu peab käima üksnes mööda „liberaalset baaskonsensust", s.t tingimusteta aktsepteerima teatud revolutsioonilisi kontseptsioone, näiteks „sooneutraalset abielu" või soo- ja transideoloogiat laiemalt.
Ennast liberaalsetena esitlevad jõud on tegelikult süsteemselt antidemokraatlikud ja autoritaarsed. Nende jaoks on oluline säilitada oma hegemoonia. Demokraatia „töötab" nende arvates ainult senikaua, kuni tagab nende võimul püsimise. Kui peaksid esile kerkima ja valijatelt toetuse pälvima isikud ja ideed, kes või mis neile vastanduvad – nt Donald Trump, Brexit, antiglobalism, Eestis EKRE –, siis on ühtäkki demokraatia „ohus".
Ja nõnda on „liberaalid" mitmetes lääneriikides läbi surunud sõna- ja veendumusvabadust kitsendavad vihakõneseadused, mis annab võimaluse kontrollida poliitilise diskussiooni sisu (mõelgem kristliku poliitiku Päivi Räsäneni kaasusele), nad on suutnud kehtestada ulatusliku tsensuuri sotsiaalmeediaplatvormidel ja nad piiravad sihikindlalt poliitilist pluralismi, kehtestades „sanitaarkordoneid" konservatiivsete jõudude suhtes vms. Täpselt sedasama poliitikat viljeleb ka Reformierakond.
Viimasel ajal räägivad nad üha valjemalt, et liberaalset demokraatiat – s.t nende enda võimu ja nende nägemust ühiskonnast – tuleks kaitsta jõulisemate võtetega. Nad otsivad nuppu, millest saaks tõelise demokraatliku pluralismi lõplikult välja lülitada.
Konservatiivsed vene valijad saagu petta
Kõnekas on ka Tõnis Saartsi heameel selle üle, et konservatiivsete vaadetega venelased ei hääleta EKRE, vaid Keskerakonna poolt. Ta küsib: „…milline teine erakond võiks tulla Keskerakonna asemele, olles liberaalse tiiva peamine tsentrijõud ja sidudes samal ajal endaga vene valijaid? Kas Eesti 200 või sotsid on selle ülesande kõrgusel? Kui vastus on eitav, siis paistab, et keskparteist hakkab liberaalse demokraatia ellujäämine Eestis sõltuma palju enam, kui me seda praegu ehk tunnistada sooviksime."
Pangem tähele, et jutt ei käi üksnes liberaalse poliitilise voolu, vaid lausa liberaalse demokraatia ellujäämisest.
Kui Saarts möönab, et venelased on eestlastest sotsiaalselt konservatiivsemad, miks nad peaksid siis Keskerakonda hääletades petta saama? Keskerakond on ju liberaalne erakond ning istub Euroopa Parlamendis Reformierakonnaga samas poliitgrupis (endine ALDE), mille esindajad, muide, esitasid Keskerakonnale nõudmise ära hoida liberaalidele ohtlikuna tundunud rahvahääletus abielu küsimuses.
Mis demokraatia see liberaalne demokraatia selline on, et ta peab püsima kasvõi valijate eksitamise ja petmise hinnaga – peaasi, et „valed jõud" ei saaks valitsust moodustada?
Omal ajal õpetati, et nõukogude demokraatia on demokraatia kõrgeim vorm. Need, kes nõukogude korda kritiseerisid, tembeldati äärmuslasteks, imperialistide agentideks jne. Seda tegid palgalised poliitkommentaatorid ja punased ühiskonnateadlased. Ainult et lõpuks said kõik aru, et see ühiskonnakord oli rajatud valedele ja ebaõiglusele.
Olgu lisatud, et toona teenisid Eesti Televisioon ja Eesti Raadio ustavalt nõukogude võimu. Täna on Rahvusringhääling uue peavoolu teenistuses.