EAS – meie raha põleb

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Täna mõtleme sellele, kas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on asi iseeneses (per se). Milline võiks olla elu ilma ereda rahapõlemisleegiga EAS-ita. Sest sihtotstarbelise raha jagamiseks on kümneid muid fonde, sihtasutusi. EAS on aga paisunud keskmise suurusega ministeeriumi suuruseks rahapõletamiskombinaadiks, kirjutab Aldo Maksimov.

Tüübiline edasipüüdlik eestlane töötab riigi allasutuses ja peab lisaks oma väikest startuppi, sõidab Audi või Mersu maasturiga, kirub Savisaart ning valib kas sotse või reformi. Või Keski, kui olukord seda nõuab.

Uudistes näeb ta autorollot, Reiljani, Hillar Tederit ning ta vangutab vaid pead – shit happens. On alles noored uljad kohtunikud, kas nad oma elu pärast ei karda? Eriti näiteks see noor Evestus…?! Paneb mõtlema, sest mitmed head tuttavad, kellega saunapeol on käidud, istuvad vanglas, seal Magasini tänavas…

Hüva, ükskõik, lubasin naisele näosaate finaali pileti ära osta, mõtlen neile asjadele vähe hiljem. Kõigepealt viskan naise fitnessist küünehooldusse. “Taavist on isegi kahju, selliseid asju juhtub ju koguaeg…,” puhub ta autos sõbrale handsfree’sse.

Elu veereb, vahest paremini, vahest kehvemini, aga veereb. Kõige hullem on see, kui keegi sellele teele tellise veeretab. Siis võib asi veriseks minna. Tähtis on omada tutvusi, toetust, teha lobby. Oluline on omade jopede ring, kes hoiavad kokku ka halbadel päevadel. Valimised ja võim on vahendid selleks.

*     *     *

Sedalaadi eduka mehe töiste aksessuaaride hulka kuulub ka soe suhe EAS-i, Innove, Kredexi, Integratsiooni SA, MISA jms fondidega. PRIA ja Leader, need on ka, tõsi, olemas, aga pigem sõnnikulõhnased moodustised. Las onu maal tegeleb nendega. Ma võin kaasa aidata hea sõnaga. Meie tegutseme ärikonsultatsiooni ja teadurite tasandil.

Suur osa Eesti riigi juhtidest ei ole oma elus eriti tööl käinud. See on hea eeskuju selleks, et sellest ka ise hoiduda ja püüda teistmoodi hakkama saada. On ju ilmselge, et kui näiteks homopropaganda või lammaste kasvatamine on populaarsed tegevusvaldkonnad, siis on võimalik selle peale ka Euroopast ja riigilt (sic!) raha organiseerida.

Tuleb lihtsalt luua selleteemaline OÜ, või veel parem – MTÜ, mõelda välja teavitustegevus, äriplaan, tööjõukulud jne. Põhimõtteliselt oleks võimalik need kaks ärisuunda ka mõlemad MTÜ tegevusalaks panna – paneme lambakasvatus, sooline võrdõiguslikkus, teavitustöö, trükised, eksport-import, veel midagi? Või mis sa arvad, Lemps, teeme ikka kaks erinevat MTÜ-d? Ok, igaks juhuks teeme kaks erinevat. Jumal teab.

Pidevalt vaevab küsimus, mis ei lase magada. Küsiks raha, aga mille peale küsida?

Edasi võib iga lugeja juba ise rehkendada ja mõelda, kuidas elu kulgeb. Mõni äri läheb paremini, teine mitte nii hästi. Aga mitu rauda peab soojas olema. Võibolla on küsimus selles, kui mitu. Nüüd on väike küsimus ka selles, et kas kursavend EBS-ist, praegune sots, ikka jätkab pärast neid jamasid seal EAS-i juhatuses või pannakse mingi elukutseline munitsipaaltöötaja (parteitu) sinna asemele. Tundub et jääb paika. Huhh.

*     *     *

Eesti riigil on ametlikel andmeil alla 80 allasutuse. Neist kõigist me ei jõua rääkida.

EAS-is töötab 331 inimest. Teenistujate arv on stabiilselt tõusnud, veel hiljaaegu oli see number 293. Aastal 2006 ütles tollane rahandusminister Aivar Sõerd, et riigi palgal on liiga palju inimesi.

Pärast seda on riigiametnike arv vaikselt, kuid järjekindlalt ikka edasi kasvanud, avaliku sektori töötajate arv väheneb vaid tänavatel tööd tegevate politseinike ja päästeametnike arvelt (allikas: Kaubandus-Tööstuskoda). Ministeeriumid muudkui paisuvad.

2000. aastal loodud EAS oma 331 (ametlikel andmeil) inimesega on isikkoosseisu mõistes keskmise ministeeriumi tasemel. Siseministeeriumis töötab peaaegu 500 inimest.

EASi kontor. Foto: Scanpix

Lisagem vahepeal (et ei ununeks), et EAS on riiklik asutus, mis tegeleb ettevõtluse ja regionaalarengu edendamisega. Vahepeal, eriti pärast Ärma talu jamade turbulentsi, tegeleti küll peamiselt juhtide vahetamise ja mainekujunduslike tegevustega, mistõttu toetusi hakati kohati teise pilguga üle vaatama.

2016. aastal andis Eesti Maksumaksjate Liit EAS-ile nimetuse “Maksumaksja vaenlane”. Kõnekas fakt, mis võiks inimestel pisukese häirekella peas ehk valjemini helisema lüüa.

Kuid vanad jamad ei jätnud rahule. Alles see oli, kui pankrotti läks Rakvere Tark Maja. Tagasi tuleb neil EAS-ile maksta 2,5 miljonit. Üldiselt me teame, kuidas on pankrotti läinud füüsiliste või juriidiliste isikute tagasimaksetega. Mõtleme näiteks õnnetule Avo Viiolile. Kui ta surnud ei ole, siis lõpeb maksegraafik 2368. aastal.

Huvitav, kuidas koolitatud EAS-i ametnikud võisid suhtuda optimistlikult üritusse, mille nimi on Tark Maja, mille taga oli SA Virumaa Kompetentsikeskus. Kui panna kokku need kaks nime (Tark Maja ja kompetentsikeskus), siis hakkaks ju iga lapski naerma. Üllas õppetund selle kohta, kuidas põletada raha ja/või kanaliseerida raha oma jopedele. “Audit viitab suurema summa väljapetmisele,” tõdes EAS-i tollane juht Hanno Tomberg kuivalt.

Raamatupidaja, kellega selle loo tegemiseks konsulteerisime, on aastaid töötanud erinevates riigiasutustes. Ta ütles frustreerunult: “Soovitan vaadata kohtulahendeid. On huvitav lugeda, millistele käkkidele on toetusi väljastatud ja nõutakse nüüd tagasi. Ajudega inimesed poleks loomulikult selliseid toetusi andnudki.”

Ah jaa. Mis te arvate, kas EAS saab OÜ Ermamaalt tagasi kolm miljonit (!) eurot? Raha anti selleks, “et luua Eestis unikaalne toode Erma Park, kujundades välja avalikuks kasutamiseks mõeldud kultuuri ja puhkeobjekti inimestele, kes väärtustavad intellektuaalseid harrastusi, hoolivad loodusest ning huvituvad paikkondlikust kultuurist ja eripärast”.

Kellel seda Ermamaad vaja oli, kui nüüd aus olla? Peale asjaosaliste, perekond Ilvese. Kas mul, sul, sinu vanaemal? Meil maksumaksjatel äkitselt?

*     *     *

Eestlane on soomlasele sarnaselt kannatlik ja allaheitlik inimene. Inimeksperimendid võivad kesta aastakümneid.

Võime üsna kindlad olla, et erinevalt Taavi Rõivase 12. oktoobri “Kolmeraudse” saates Kuala Lumpuri ahistamisskandaali valguses antud vastusest, et säärane basseini-järelpeo praktika ei ole riiklike ja EAS-i poolt korraldatavate äridelegatsioonide visiidi ajal igapäevane (ta ei kinnitanud seda siiski sõna-sõnalt), polnud tegu millegi erakordsega.

Ükskord on ikka esimene, kui vahele jäädakse ja tuleb natuke oma suhtumise ja arrogantsi eest lõivu maksta. Kõrvad lonti tõmmata. See üldjoontes õnnestus. Alfaisased ja naised hääletasid ikka Taavile toreda tulemuse.

“Öö Kuala Lumpuris” võiks olla kodanikele, maksumaksjatele selge sõnum selle kohta, kus nende raha põletatakse, kuhu kanaliseeritakse. Ning mida kujutab endast ärireis suhete loomise eesmärgil kolmandasse maailma. Teadkem siis, et see on aastatepikkune tegevus. Küüniline, kuid tõsi.

Veidi lisainfot
29. märtsil 2017 ilmub Eesti Ekspressis artikkel “EAS-i toetuste surnuaed”.
Olgu ära toodud ka toetatud projektide otsing-andmebaas (lihtsalt kasutatav), krediidiinfo link, inforegistri andmed, EAS-i 2017. aasta koondtegevuskava ja riiklike sihtasutuste loend (vaata hoolega).

 

EAS-i 2017. aasta tegevuste kogueelarve mahuks oli planeeritud 200,5 miljonit eurot, tegevuste maht võrreldes 2016. a kasvas 30,8 miljonit eurot ehk +18% (võrdluseks: 2016. aasta koondeelarve maht oli 169,7 miljonit eurot).

EAS oskab ennast ilusasti esitada. Rõhuda tehtud investeeringutele ja töövõitudele, nagu näiteks töökohad, välismaalt Eestisse toodud raha, edukad startupid jne. See, mis vaekausi teisele poole jääb – ebaõnnestunud projektid –, on justkui kaasnev nähe, praak.

Vähem on räägitud sellest, et need näited positiivsest EAS-i kuvandist oleks võinud ära teha hoopis mingi muu institutsioon. On olemas kõiksugu sihtotstarbelisi SA-sid. Liiati lõpeb Brüsseli rahavoog varsti ära. Mis siis saab? Lihtsalt lõpetame töölepingud EAS-i palgalistega?

EAS-ist on tänaseks päevaks saanud asutus, mis iseennast sööb. Toetuste maht on aastatega langenud, töötajate arv jõudsalt kasvanud. Kui eelarve maht on natuke üle 100 miljoni (2015) ning käesoleva aasta III kvartalis maksis EAS riigile ligi 2 miljonit tööjõu ja riiklikke makse, siis lihtne arvutus näitab, et kogu selle EAS-i monstrumi ülevalpidamine ei ole kulutõhus.

Või mis kulutõhus, tegu on masinavärgiga per se, samas ka deus ex machina. EAS struktuur ja tegevus tuleks kiiremas korras reorganiseerida. Kodanikul ei peaks jääma isegi muljet, et rahad kusagil mööda hämaraid alleesid liiguvad või pannakse kohta, kust isegi Kalle Blomkvist seda kätte ei saa.

Iga EAS-i töövõidu ja uudise taga on meeletu töögrupp ja raha, et mitte öelda miljonid. Võtkem näiteks uudis: “EAS müüb Kagu-Aasias Eestit kui Euroopa Singapuri”. Kindlasti on tehtud meeletult tööd, värvatud tööle grupp inimesi, lastud eelarvega alla sadu tuhandeid eurosid; kulutatud paberit, tõlketeenust, lennukilomeetreid.“

Kuna me ei ole tulemustest midagi kuulnud – ja võibolla ei kuulegi, sest väliskohtumistel tegeletakse Singapuris-Malaisias kurat teab millega –, võime kahtlustada, et tegemist on sootuks miinusmärgiga äriga. Tegevus tegevuse pärast, süsteem iseeneses.

Viis aastat tagasi, kui Kersti Kaljulaid töötas Euroopa Kontrollikojas, ütles ta: “Pikaajaliselt on EASi skeem suure riskiga tegevus, millel ei ole väga head põhjendust. Kui juba kord on seda teed mindud, siis niisuguseid fonde on väga raske tagasi kokku rullida, kui turuolukord paraneb. Lisaks jääb see raha konkureerima erarahastusega ja see ei ole õige, eriti praegu, kui on selgunud, et avaliku sektori rahal on samuti hind ja see võib erasektori raha hinnast kallimakski osutuda.”

Kas president on endiselt sama meelt? Kaljulaiu suust, kes küll viimasel ajal kõige suhtes oma seisukohta kuulutada tahab, võiks nüüd seisukohta kuulda küll.

Kuid läks vastupidi. Äsja saabus teade, et kuigi EASi e-residentsuse meeskonnas (just nimelt) töötavad juba avalike suhete juht, kommunikatsioonijuht, turundusjuht ja meediajuht – need juhid saidki endale alates oktoobri algusest Piret Reinsoni näol omakorda juhi (Postimehe majandusuudisest). Kokku viis inimest.

Kiire pilk EAS-i kodulehele ütleb, et turundus- ja kommunikatsiooniosakonnas on omakorda veel kaheksa inimest, lisaks kaks juhtkonda kuuluvat sama osakonna inimest (kokku kümme). Ja see pole veel kõik. Lisaks töötab turismiturunduse peal kaheksa inimest.

See teeb juba 23 õhuga (või: näilisusega) tegelevat töötajat, kui mul midagi kahe silma vahele ei jäänud. Milline turundus-kommunikatsiooniline dünaamika! Aga hea teada, kuhu raha kaob. Jääb lisada, et alates aprillist on EAS-i üheks nõukogu liikmeks tugeva kommunikatsiooniäri taustaga Markus Nisula.

Niisiis, mainekujunduse auruvedur töötab täiel võimsusel. Tahaks täitsa teada, millega tegeleb 15 kommunikatsiooni- ja pressiinimest igapäevaselt? Turundusest võib veel kuidagi aru saada.

Toome võrdluseks, et näiteks ERRi otsingus on EAS-iga seotud artikleid jooksval aastal 352, kuid näiteks märksõnaga “Eesti korvpall” 360… Eesti Korvpalliliidus töötab aga üks kommunikatsioonijuht ja oktoobrist eraldi ka üks turundusjuht. Oleks küll rohkem vaja, aga saadakse hakkama…

Eelpooltoodu kõneleb meile selget keelt riiklikust käsi-peseb-kätt suhtumisest, lisaks suhtumisest riigi, Brüsseli (täiesti savi, tuleb ju ära kulutada) ja maksumaksja rahasse. Ka seda, et inimesed ei anna endale absoluutselt aru, misasi on “mõistlik hulk inimesi” ühe töövaldkonna peale.

Et EAS-is on 23 inimest ühe ala peale, miks nende maine siis nii kehv on? Võibolla siiski less is more? Tasuks mõelda.

Lõpetuseks veel üks küsimus, altpoolt, lihtrahva seast. Kas on õige, et EAS-i nõukogus ja juhatuses toimetavad poliitikud? Nagu näiteks Anto Liivat (SDE) ja Urmas Laht (Kesk), samuti on nõukogu esimeheks kinnisvaramahhinatsioonidega tuntust kogunud Erki Mölder. See ei lisa sugugi usaldust.

EAS-i palkadeks läheb üle 10 miljoni aastas

Kuipalju maksame EAS palgakuludeks ühes aastas? Vastus on järgmine:

Keskmise EAS-i palga ehk 1703,63 € bruto puhul on palgakulu 2279,46 € ning see tuleks niisiis korrutada inimeste arvuga ehk 330-ga. 2279,46 x 330 = 752221,80 €. Aastas seega 9 026 661,60.

Palgakulu sisaldab netopalk + kinnipeetavad maksud + sotsiaal- ja käibemaks + puhkusereserv.

Tegelikkuses on see muidugi palju kõrgem. Vt aastaaruanne, lisa 13.

Samas:

  • 2016. a palgakulu 9 643 294 – 275 töötajat
  • 2015. a palgakulu 9 654 193 – 287 töötajat

Nii võib kindlalt järeldada, et 330 töötaja puhul on palgakulu kõrgem kui 10 miljonit.

Meeletult töötajaid on rabatud juurde viimasel ajal. Oli, nagu näha, 294/287, täna on 331.

 

EASi kommentaar seoses 12.10.2017 Eesti Päevalehes avaldatud artikliga (EAS vastas päringule)

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) on alati eeldanud, et äridelegatsioonide liikmed, kes esindavad Eestit, teevad seda väärikalt. EASil on väga kahju, et Singapuri ja Malaisia ärivisiidi üksikud delegatsiooni liikmed on programmivälisel ajal käitunud viisil, mis on kahjustanud kogu visiiti ning riivanud ka korrektselt käitunud Eesti ettevõtjaid, kes kuulusid samasse delegatsiooni.

EASi poole pole ükski Singapuri ja Malaisia visiidi äridelegatsiooni liige või delegatsiooni mitte kuulunud inimene pöördunud ahistamissüüdistustega, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht. EAS sai väidetavatest ahistamisjuhtumitest teada ajakirjanduse vahendusel.

Küll aga on EAS teadlik juhtumist, kus ametliku programmi välisel ajal toimus juhtum, kus delegatsiooni mitte kuulunud naine lükati basseini. Delegatsiooni juht Erki Mölder otsustas juhtunuga seotud delegatsiooni liikme edasise programmi osas delegatsioonist välja arvata. Ühtlasi otsustas EAS, et intsidendi põhjustanul ei ole aasta jooksul võimalik osaleda EASi poolt korraldatavate ärivisiitide delegatsiooni koosseisus.

Programmiväline üritus, millele Eesti Päevaleht oma artiklis viitab, ei olnud ärivisiidi ametlik osa ja seda üritust ei korraldanud EAS. Tegemist oli baariga, mida külastasid delegatsiooni üksikud liikmed enda soovil ja programmi välisel ajal. Delegatsiooni kuulunud EASi esindajad ei olnud ühegi nimetatud intsidendiga seotud.

EAS ei tasunud ühtegi selle õhtuga ehk programmivälise tegevusega seotud arvet. Ärivisiidiga seotud reisi- ja majutuskulud ning osade ürituste korraldamise eest tasusid delegatsiooni kuulunud ettevõtted. EAS tasus transpordikulud sihtkohas ning samuti osade üritustega, näiteks äriseminaride korraldamisega Singapuris ja Malaisias, seotud kulud. Kogu ärivisiidi eelarve oli suurusjärgus 15 000 eurot.

Äridelegatsioon:

Erki Mölder, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus
Peeter Nieler, Criffin R&D OÜ
Priit Rohumaa, Nutshell Family Office
Taavi Raidma, Convertal OÜ
Ahti Aho, Toggl OÜ
Indrek Kasela, Amber Trust
Herkki Väliste, Transfer Friend Group
Heikki  Laidma, EveryPay AS
Kristiina Koort, Alfred&Partners OÜ (Estelon)
Ken Koort, Alfred&Partners OÜ (Estelon)
Kaili Kallas, Brand Manual OÜ
Timo   Paberit, Biometric OÜ
Gustav Liblik, Catapult
Taavet Hinrikus, Transferwise Ltd Eesti filiaal
Kaidi Ruusalepp, Funderbeam OÜ
Anna-Greta Tsahkna, Timbeter OÜ
Kadi Metsmaa, Brightspark OÜ
Sander Gansen, Robotex
Siim Säinas, Transfer Friend Group
Aleksander Gansen, Shipitwise OÜ
James Koo, Guardtime Pte Ltd
Kristjan-Thor Vähi, Estateguru OÜ
Marek Pärtel, Estateguru OÜ
Kristjan Kangro, Change Bank
Sonny Aswani, Tolaram Group/Honorary consul
Eva Maran, Chaga OÜ
Kristina Lakhiani, Mindvalley
Neeme Takis, Uniflex Systems
Varun Sharma, e-residency/Enterprise Estonia
Sven  Aulik, Entrepreneurship and Export Centre/ Enterprise Estonia
Indrek Pällo, Entrepreneurship and Export Centre/ Enterprise Estonia
Jasmine Watson, Enterprise Estonia in Singapore
Krista Mihkelsaar, Estonian Investment Agency/ Enterprise Estonia

Nimekiri ettevõtetest, kes Malaisias olid:

Convertal OÜ
Toggl OÜ
Transfer Friend Group
Timbeter OÜ
Brightspark OÜ
Shipitwise OÜ
Guardtime Pte Ltd
Estateguru OÜ
Robotex
Tolaram Group
Mindvalley
Uniflex Systems

 

Üks arvamus LHV kommentaariumist

Mida me EAS-ilt ootame? Mis probleemi peaks EAS lahendama?

Kui probleem on ettevõtte või äriplaani käivitamises, siis võiks ju kõigile taotlejatele öelda, et minge panka ja kui äriplaan on mõistlik, siis pank annab raha. EASi poleks sellisel kujul üldse vaja. EAS tundub mulle idee järgi justkui pankade turutõrke kõrvaldaja, mille toetused peaks tagama, et “lendama” võiks hakata ka see äriplaan, millesse pankadel on vähem usku, lootuses, et äkki koorub nendest äridest mõni päris kuldmuna ka.

Ja kui see on eesmärk, siis on minu meelest teatud loomulik kadu sellesse EASi mudelisse juba eos sisse kirjutatud ja seda ei tohiks üle dramatiseerida. See on nagu riskikapitalifond – arvuliselt 80–90% investeeringutest ei tooda nagunii suurt midagi, aga mõnest üksikust võib tulla Midagi Suurt. Aga kui ei investeeri, siis ei tule Midagi Suurt kunagi.

Nii et – kui me tahaks, et EAS oleks äärmiselt range filtriga (nagu pank) siis poleks teda minu hinnangul üldse vaja. Aga praegusel juhul tuleks nendest ebaõnnestumistest ja skandaali otsivate artiklite asemel keskenduda küsimustele:

  • Kas toetuste jagamine on selge, aus ja läbipaistev (ei oleks korruptsiooni)?
  • Kas toetustest saadav kogukasu (joonealune summa) majandusele on suurem kui tehtud kulu ja kui suur see joonealune pluss on (üksikutele näidetele keskendumata)?

 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA