Praegune peaminister Kaja Kallas pole mitte ainult rahvuse agooniat pealt vaadanud, vaid tegutsenud külmavereliselt ja sihiteadlikult katastroofi paisutamisel. Kuritegu on lasterikaste perede toetuste ulatuslik kärpimine, perekonnapoliitiline kuritegu on "homopaaride" kooselu seadustamine abieluna, kirjutab Eero Laidre.
Kui mõte liigub eesti rahvale ja riigile, tekib võrdlus põlevast majast ja selles rahulikult olesklevast perest, kes ei tee tulest väljagi. Ema ja isa peavad nõu, millist tapeeti magamistuppa panna, kolm last aga jõllitavad loomulikult nutitelefone. Praegu kuumus ja suits veel liiga ei tee, juuksed ei kõrbe. Millal pannakse tulele piir?
Loomulikult on see "perekond" meie valitsuskoalitsioon. Jutt on aga demograafilisest katastroofist, mis on väldanud juba üle kolmekümne aasta. Kus on tuletõrjujad?!
Meie eksistentsiaalse hädaolukorra eest peaksid vastutama valitsus, parlament ja president. Aga ei vastuta. Vaikitakse kramplikult ja jääb mulje, et see on keelatud teema. Meie kõige olulisemat põhiseaduse punkti preambulas eiratakse küüniliselt ja vastutustundetult. Erandiks on olnud peaministrid Juhan Parts ja Andrus Ansip. Nemad kutsusid ellu vanemahüvitise. Aga millist sõimu, laimu ja mõnitamist nad kartelliajakirjanduselt ja pahempopulistlikelt poliitikutelt kaela said. Keegi Rein Raud läks isegi nii hoogu et nimetas Ansipi valitsust "moraalseteks värdjateks".
Praegune peaminister Kaja Kallas pole mitte ainult rahvuse agooniat pealt vaadanud, vaid tegutsenud külmavereliselt ja sihiteadlikult katastroofi paisutamisel. Kuritegu on lasterikaste perede toetuste ulatuslik kärpimine, perekonnapoliitiline kuritegu on nn homopaaride kooselu seadustamine abieluna.
Mis toimub?! Kas Kallas üldse saab aru, mida teeb või ei tee? Loomulikult küsib seda eesti rahvas. Nii tekkiski vajadus esitada Kaja Kallasele mõned olulised küsimused. Mängus on ju rahva tulevik. Saatsin Riigikantseleisse eeltoodud läkituse kolme küsimusega.
Lugupeetud peaminister Kaja Kallas!
Ei tohiks olla saladus, et viimased 30 aastat on olnud eesti rahvale hukatuslikud meie arvu kiire ja pideva kahanemise tõttu. Ainult ühel! aastal (2010) oli sündide arv vähesel määral ületanud surmad. Loomulik reaktsioon meie kõige olulisemale murekohale oleks kriisiolukorra teadvustamine, seda tekitavate põhjuste väljaselgitamine ja nende likvideerimine. Seda pole tänini (vähemalt märkimisväärselt tulemuslikult) tehtud. Kriisi on avalikkuse ees käsitlenud ja selle vastu meetmeid rakendanud vaid kolm tippjuhti: Arnold Rüütel, Juhan Parts ja Andrus Ansip. Kahjuks jäid tulemused saavutamata, asjaosalisi ametist lahkuma sundivate olukordade tõttu. Lootus, et kriis laheneb iseenesest on asjatundmatu. Vastupidi. Viimasel kahel aastal on rahvuse väljasuremine püstitanud rekordeid ja väga tõenäoliselt kujuneb ka käesolev aasta rekordiliseks.
Lähtuvalt eelnevast kolm küsimust:
- Miks Te kogu valitsusjuhina töötamise ajal demograafilist ja ühtlasi kaitsestrateegiliselt kõige olulisemat kriisi avalikkuse ees pole kästlenud, rääkimata selle vastu meetmete rakendamisest? Kas Teid pole piisavalt informeeritud, et kriisi hukatuslikke tagajärgi lõpuni mõista?
- Mida olete kavandanud ja kavandate ette võtta rahvast tabanud kriisi ületamiseks? Kas taastate toetused lasterikastele peredele?
- Te räägite palju n-ö ebapopulaarsetest otsustest. Lõpetada rahvastikukriis oleks äärmiselt populaarne otsus. Miks Te hoidute sellest esmavajalikust, rahvast päästvast otsusest?
P.S. Kuna küsimused puudutavad eesti rahvale ja riigile eksistentsiaalset murekohta ning lahendus absoluutset prioriteeti, siis küllap kõik rahvuskonservatiivid loodavad siiralt, et Teie tagasiside tõestab piisavalt osavõtlikkust rahva saatusest.
Kuigi esitasin küsimused konkreetselt Kaja Kallasele, pole ma nii naiivne, et loota justnagu satuksid need tema kätte ja ta vastaks mulle. Just ignorantsust ma ootasin. See annab mulle võimaluse vastata ise küsimustele. Pakun välja koguni kolm vastuste varianti.
Loomulikult ei jõudnud minu käsimused Kallaseni. Need suunati Sotsiaalministeeriumisse. Mulle vastas nõunik. Vastus oli sisutühi, tegelikkusele mittevastav häma. Peaaegu mõnitamine. See on nukuvalitsuse reaktsioon meie suurimale mureteemale. Esitasin küsimused uuesti ja lisasin veel mõned. Mingit vastust enam ei tulnud. Mis siis ikka. Siin on minu kolm vastusevarianti enda kolmele küsimusele.
1. Tänan tähelepanu juhtimise eest. Luban edaspidi oma suurimat eksimust eesti rahva ees heastada. Moodustan valitsuse juurde erakorraliste volitustega töörühma, kes otseselt vastutab kriisi põhjuste väljaselgitamise ja kõrvaldamise eest. Luban, et edaspidi näeb valitsus meie kaitsestrateegia kõige olulisema kandetalana sündimust soodustavat perekonnapoliitikat ja kõrvaldab kõik normaalse perekonna suhtes negatiivselt mõjuvad protsessid ja algatused.
2. Teie kriitilised küsimused on meie praeguses olukorras põhjendatud. Kahjuks pean tunnistama, et kriisi on esile kutsunud kahjulike välismõjude üha tugevnev surve. Mina olen vaid käsutäitja ja mingit isiklikku ega rahvuslikku initsiatiivi mul olla ei tohi. Mul on keelatud tegevus, mis soodustaks rahvastiku juurdekasvu. Vastupidi. Pean läbi suruma seadused, mis kiirendavad väljasuremist. Mõistan, kui kaugel on minu töö tagajärjed sellest, mida ma tegelikult peaksin tegema. Aga ma õigustan end sellega, et kui mina seda ei teeks, leitakse keegi teine, kes hävitustegevust jätkab.
3. Teil pole õigust esitada mulle ebamugavaid küsimusi. Nendele vastamise vältimiseks on Brüsselis välja töötatud reglement, mis välistab altpoolt tuleva mõju. See, et ma Teile praegu vastan, on üliharv erand. Mina annan intervjuusid ainult kitsale kutseliste ajakirjanike ringile, kes vastutavad oma kohaga selle eest, et kõik küsimused oleksid sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet soosivad. Süvenev rahvastikukriis on ette nähtud kusagilt väga kõrgelt ja kaugelt ning minul on vaid käsutäitja roll. Pealegi – kuuletumist ja tingimusteta allaheitlikkust osatakse minu ülemuste poolt hinnata… Loodan, et Teile on nüüd selge, kui lootusetu ja mõttetu on Teie aktiivsus, mis eirab subordinatsiooni ja hierarhia raudseid reegleid. Kuna ma ei tegutse mitte eesti rahva, vaid globalistliku rahavõimu huvides, siis on võim mulle kujundanud tugeva seinaga kaitsemulli, milles saan rõõmsalt ja rahulikult tegutseda, ilma et rahvas (kelle vastu ma töötan) saaks mind oma protestidega häirida.
Mida veel lisada? Loomulikult on sellised vastused pühapäevahommikune helesinine unistus. Kas Kaja Kallas on strateegilisest tegelikkusest irdunud pealiskaudne naiivik või amoraalne egomaan-karjerist? Või on veel mingi variant?
Aga eesti rahva tee pole mitte valitsus ja võim, vaid selle vastane opositsioon – mida esindab EKRE. Meie maailm on kodu, perekond ja järglased. Võimult on meil loota vaid selle kiiret kokkuvarisemist.