Pärast mitmeid skandaale on uue erakonna Eesti 200 käekiri ja modus operandi selgelt välja joonistunud – tegemist on provokatsiooniparteiga, kes provotseerib eelkõige tähelepanu saamiseks, kuid nüüdseks ilmselt ka lihtsalt hasardist, et kompida ja nihutada ühiskondliku taluvuse piire.
Eesti 200 on jõudnud erakonnana tegutseda vaevalt kaks kuud, kuid selle üürikese aja jooksul on suudetud juba kaks korda nii korralikult ämbrisse astuda, et terve meediaruum sellest kolinast kajab. Esimene suur ämbrisseastumine leidis aset Vabaduse väljakul ÜRO rändeleppega liitumise vastasel meeleavaldusel, kui enesevalitsuse kaotanud Eesti 200 liige Florian Hartleb otsustas hakata ilmarahva silme all meeleavaldajaid lihtsalt lapsevankriga rammima ja fašistideks sõimama, pannes selle provokatsiooni läbi oma vankris istuva lapse reaalsesse ohtu.
Lapse ema, Eesti 200 projektijuht Teele Holmberg, kes samuti Vabaduse väljakul viibis, surus aga oma loomuliku emainstinkti alla ning hakkas oma lapse turvalisse kohta toimetamise asemel kogu intsidenti lihtsalt eemalt telefoniga filmima, lootes ilmselt, et olukorra eskaleerudes õnnestub tal jäädvustada poliitiliselt väärtuslikku süüdistusmaterjali "kurjade ja vägivaldsete fašistide" vastu. Õnneks suutsid rünnatavad aga külma närvi säilitada ning provokatsioonile mitte alluda. Olukord lahenes, kui Teele Holmberg viimaks oma ärritunud mehe väljakult minema talutas ning Eesti 200 vabatahtlike koordinaator Kadri Napritson-Acuna vankris istuva lapse ohutsoonist minema kärutas.
Provokatsiooni kogu inetu olemuse ning selles osalenud isikute omavahelised seosed paljastas Objektiiv pommuudisena möödunud aasta 11. detsembri Fookuse erisaates "Eesti 200 töötajad osalesid küünilises provokatsioonis, kasutades selleks väikest last", mis on hetkeseisuga kogunud Objektiivi Facebook'i lehel juba 69 tuhat vaatamist. Eesti 200 provokatsiooni paljastamine osutus niivõrd edukaks, et isegi Postimees oli sunnitud hambaid krigistades nentima, et "Objektiiv tuli välja uurimusega, mis näitas täiesti usutavalt, et käruintsident võis olla plaanitud provokatsioon" ning et sellega õnnestus meil nii-öelda oma mullist välja murda.
Teise ämbri sai Eesti 200 jala otsa oma nädala alguses läbi viidud provokatiivse plakatikampaaniaga, mille raames kleebiti Tallinna kesklinna bussi- ja trammipeatusesse plakatid, mis kutsusid eestlasi ja venelasi teineteisest lahus seisma, jättes seega mulje Eestist kui segregatsioonilisest apartheidiriigist. Seesugune kampaania ei ole mitte ainult maitsetu ja asjatult konflikti õhutav, vaid tekitab Eestile ka rahvusvahelist mainekahju ning annab Vene propagandamasinale tõhusat laskemoona, mida siis meie pihta tagasi tulistada. Eesti 200 – kasulikud idioodid par excellence.
Üheks näiteks sellest on kampaania kajastus Vene telekanali Rossija uudistesaates "Vesti", kus teatatakse, et "sellist pole tänapäeva maailmas ja üldse maailmas ammu nähtud – juba alates Lõuna-Aafrika apartheidi ajast" ning lisatakse, et tsiviliseeritud maades algatatakse selliste aktsioonide eest kriminaalasju, kuna tegemist on puhtakujulise rahvustevahelise vaenu õhutamisega ning imestatakse selle üle, et Eestis seda ei juhtunud.
Positiivse aspektina saab aga välja tuua, et õnneks sai Eesti 200 järjekordne provokatsioon valdavalt üldsuse ja arvamusliidrite terava kriitika ja hukkamõistu osaliseks. Näiteks nimetab Tallinna volikogu Isamaa fraktsiooni esimees Riina Solman plakatikampaaniat järjekordseks Eesti 200 küüniliseks, provokatiivseks ja vaenu õhutavaks poliitvõtteks.
Talle sekundeerib sõnumiagentuuri Akkadian partner Kadri Lainas, kelle arvates on selline reklaamikampaania hästi küüniline: "Nad on paraku teinud mingitele inimgruppidele haiget selleks, et saada endale tähelepanu."
Reformierakonna juht Kaja Kallas heidab neile aga ette oma kampaanias kahepalgeliselt ja provokatiivselt Vene kaardi kasutamist, sest "Eesti 200 juhid on oma varasemates sõnavõttudes korduvalt kritiseerinud teisi erakondi n-ö Vene kaardi kasutamise eest."
Vabaerakondlane Juku-Kalle Raid leiab aga, et Eesti 200 juhi Kristina Kallase "nõme lõhestamisreklaam oli kõige lollim käik nii venelaste kui eestlaste seisukohast," kuna see jätab väära mulje nagu valitseks eestlaste ja venelaste vahel pidev sõjaseisukord.
Ühtlasi rikkus Eesti 200 plakatikampaania Tallinna ettevõtlusameti hinnangul reklaamiseadust, mille "kohaselt ei tohi reklaam olla vastuolus heade kommete ja tavadega."
Palju õnne Eesti 200 – kaks tõsist ämbrit kõigest kahe kuuga, see on märkimisväärne saavutus. Kuid karta on, et ega kaks kolmandata jää, seda enam et enne valimisi on sellise püüdlikkuse juures selleks aega rohkem kui küll. Minu hinnangul on aga selline vajadus iga hinna eest ja vahendeid valimata pildile trügida eelkõige selge märk tõsiseltvõetava sisu ja moraalse kompassi puudumisest.
Ühtlasi oleks võinud avalikkuse aga eelkõige staarhukkamõistjate pahameel Eesti 200 provokatsioonidele olla veel oluliselt tugevam, sest võib vaid ette kujutada milline pahameeletorm ja hukkamõistulaviin oleks vallandunud, kui EKRE mõne sellise provokatsiooniga hakkama oleks saanud.
Sellele juhib oma artiklis "Provokatiivse poliitika vaikiva heakskiidu uued viljad" tabavalt tähelepanu ka Postimehe toimetaja Lea Danilson-Järg. Tema hinnangul on Eesti 200 jultunud plakatikampaania nii nende Vabaduse väljakul toime pandud kui ka Indrek Tarandi poolt EKRE meeleavalduse korraldatud provokatsiooni ebapiisava hukkamõistmise otsene tagajärg, sest kui selliseid hea ühiskondliku tava raskeid rikkumisi ei karistata, siis tekitabki see provokaatorites peagi karistamatuse tunde ning kiusatuse üha uuesti proovida, ühiskondliku taluvuse piire veelgi enam kombata ning võimalusel ka nihutada, kuni keegi – kas mõni kõrge riikliku ameti kandja või valija kui kõrgeima võimu kandja – neid viimaks tõsiselt korrale kutsub ja oma tegude üle järele mõtlema paneb:
"Riigi esindajad on praeguseks avalikult hukka mõistnud vaid ühe intsidendi: meeleavaldajate jõukasutuse Indrek Tarandi kallal. Ülejäänud kaks – Tarandi poolt mikrofoni kaaperdamine ja erakonna Eesti 200 liikme Florian Hartlebi avantüür lapsekäruga – pole saanud hurjutada ei presidendilt, peaministrilt, siseministrilt ega ka riigikogu esimehelt, nagu oli esimesel puhul. Juhtum lapsekäruga võinuks olemata olla, kui juba Tarandi ja EKRE konflikti puhul oleks hukka mõistetud ka provotseerija teguviis. Seda aga ei tehtud ja nii anti signaal, et valitsuse poliitika vastaste meeleavaldajatega tüli norida on lubatud, hukkamõistu ega karistust sellele ei järgne ning ka meedia on pigem toetav. Presidendil ja peaministril oleks viimane aeg tegemata jäänud töö ära teha, enne kui on hilja, enne kui suurema tähelepanu saamiseks midagi eriti "löövat" välja mõeldakse."