Rahvuskonservatiividena ei saa me teha midagi muud kui edendada koolides neid väärtusi ja väärtushinnanguid, millele üks riik ja rahvas toetub: terve ja normaalne perekond ja perekondlikud suhted, kodu, puhta looduse, oma riigi, rahva ning oma kultuuri ja maa hoidmine ja kaitsmine, kirjutab Eda Rüütel.
Meie haridussüsteem peab olema kristlik. Kui nüüd keegi ka kohe häirenupu sisse lülitada tahab, peaks hetke peatuma ja mõtlemiseks aega võtma. Sest rutakas hukkamõistmises võime pöördumatult kogemata hukka mõista endeid ja kahetsus ei pruugi päästa ka siis enam kedagi.
Paratamatult jõutakse appihüüetega taevani, nagu Andrus Ansipi puhul said tuntuks sõnad: "Tule taevas appi". Mis oli küll spontaanne hetkeemotsioon, kuid väljendab kogu meie rahva ja nn Vana Euroopa sügavat olemust, mida kuhugi peita ja välistada ei saa. Eks Vana Euroopa seetõttu, et kaasaja Euroopa nägu on muutnud tundmatuseni, kus tänavatel kõlab hoopis teine ja võõras hüüd: "Allahu abkar". Mis sisuliselt tähendab esialgse ja meile tuttava Euroopa lõppu.
Sõltub ikkagi meist, kas minetame endeid ja oma juuri või assimileerume pakutavaga. Kui teoorias tundub see lihtne ja leebe ja ülisõbralik, salliv ja ehk üllaski, siis tegelikult ei kujuta me ettegi, mida kõike kultuurivahetus või multikultuursus kaasa võib tuua. See ei ole mitte ainult teised kombed ja teod, vaid see tähendab ka kogu hinge ja südame vahetust ja sisepingeid, mis varem või hiljem kogunedes plahvatab reaalsete pommide või lihtsalt tänavarahutuste näol või ka partisanisõjana, kus ühiskond on vaid kõigile üks kannatuste jada. See on juba igapäevane Euroopa täna!
Kuidas mõistagi võõrast, kui su sees tuksub hoopis teine süda hoopis teises rütmis. Tegelikult ei ole supp, mis praeguses kultuurikatlas kokku keedetakse sugugi mitte valmis. Ja kuidas see meile lõpeks maitseb? Kuid lõhn ei ole hea ja tegelikkus ei vasta sõbralikele loosungitele. Ja millest kõigest harjumuspärast peame oma isiklikus elus loobuma. Või tahad sa väita, et suudad jääda iseendaks, kui kaliif nõuab naiseks su alaealist tütart; kui su poega, kes moslem ei ole, ähvardab surm, kui viimane moslemist neiule tähelepanu pöörab; kui tegelikult peavadki naised hariduseta vaid kodudes konutama või ainult naiskollektiivis tööd leidma. Või üldse, kui sulle see kõik ühel päeval ebaõiglane tundub, teab kaliif täpselt, kas su pea jääb sulle või ei. See pole ju kaugeltki kõik. Aga ilmtingimata peaksid sa islami omaks võtma ja avalikult palvetada oskama. Muidu oled uskmatu, kelle ka koraan lubab/käseb kõrvaldada. Ei aita, kui lähed harjumuspäraselt oma salajasse paika palvetama, sest Allah ei kannata sõnakuulmatust oma sulastele, keda ise oleme lasknud siia kamandama. Selline südamelõikus oleks Euroopale karm ja talumatu, kui poleks ühiskonna anestesiolooge, kes kõik sulle meeldivaks teevad ja vaat et kõike seda tahtmagi panevad – kõik sallivuseprohvetid ja islami evangelistid.
Euroopast ja ka Eestist sai kõrgkultuuriga regioon tänu kristluse levikule. Kõrgkultuurile on iseloomulik korrastatud ja süstematiseeritud ning fikseeritud maailmavaade. Kuid hägusatele mälestustele loodususunditest meie toimivat ühiskonda üles ehitada ei sa. Ja vaevalt, et üleliigne looduse hingestamine tänases teadusmaailmas just suurt tuge pakukski.
Kõik teised on meile aga võõrad või nõuaks ehk tulutult liigset energiat, et moodustada midagi täiesti kandvat uut.
Meie esimesed viited kristlusest pärinevad kaugelt enne ristisõdu, milleks on palju loomulikumad ja rahulikumad sündmused kui õudsaid arme jätvad sõjad. Olgu nendeks matmiskombed, laensõnad ja eestlastest mungad. 1165 pühitses Lundi piiskop eestlase piiskopiks benediktlase Fulco. 1551 teeb piiblisalmide tõlkimisega algust Tallinna koolipoiss Hans Susi ja 1686 ilmub Wastne Testament. Sõdade tõttu ilmub aga alles 1739 Jüri pastori Anton thor Helle täielik piiblitõlge. Kristlik võimustruktuur loob 13.–14. sajandil oma keskustesse haridust ja kultuuri vahendavad toomkoolid. Tartu Toomkool tähistaks tänavu siis juba 757 aastapäeva. Tallinna Toomkool aga kahe aasta pärast 700. Aastal 1575 ilmus esimene eestikeelne aabits ja hakati esimest korda haridust andma eesti keeles.
Just sealt ja reformatsioonijärgsete vennastekoguduse liikumisega ärkab eeslaste ühtne vaim ja kasvab välja kultuur, mis võidab Vabadussõja ja peab vastu ka veel Nõukogude Liidu perioodi. Võhiklik ja lausa vaenulik on rääkida, et eestlased on ilmalik või suisa paganlik harimata rahvas – eesti rahvas on kultuurne, ennast ja teisi ning loodust austav ja kõrgemast lugupidav – rahvas, kes iial ei ole alla andnud. Miks peaks ta seda tegema nüüd ja veel selliste vasakliberaalsete valedest köita lastes?
Ega me ühiskonnal nn tõeliste, südames olevate väärtuste taustal ja nende koostoimel poleks ju väga vigagi. Probleemid seisnevad ju pigem selles, et me ise neid väärtusi ja nende põhjal loodud seadusi eirame ja nagu kedagi narrida püüame. Aga tõestus on ikka ja seesama – mida külvad, seda lõikad.
Aga kõigele vaatamata ei ole hakanud maailm teistpidi keerlema. Vaid meie endi keerutamistest on meil endil süda paha. Väikestest pettustest ja kavalustest ja ahnusest on saanud suured ja suisa riikliku tähtsusega petteprojektid – tulemuseks on pätiriik!
Haridusasutusedki on viidud juba nii kaugele, et juba lastele võib rääkida tõe valeks või õpetada vale. Kohtud võivad mõista õige süüdi või süüdlase õigeks, poliitikud ja ärimehed ja nende õpipoisid ning muu rahvas edeneb musta valgeks ja valge mustaks rääkimise sõnamängudes. Nii me olemegi kaotanud oma südame ja siis iseenda ning saanud oma kurikavalusega rumalaiks. Nüüd, oma juurte juurde tagasi minnes võime ammutada mürgitamata toitu ja kosuda nii oma vaimus kui rahva ja riigina.
Eesti haridussüsteem peab olema rahvuslik. Vastasel juhul ei ole rahvusriigil mõtet. Kui meie haridus oleks võõrkeelne ja suunatud võõramaalastele, siis väikerahvana poleks enam midagi, mis meid elus hoiaks ja edasi viiks. Kui noored ei saa koolist ja kodust kaasa oma keelt, kultuuri ja haridust, kus mujalt ta siis selle peaks saama? Või kes peaks meie rahvast kasvatama? Ilma rahvusliku hariduse ja kultuurita poleks meie rahvast ja ilma rahvata pole ka rahvusriiki. Tugev ja hea rahvuslik haridus tagab tugeva rahvusriigi!
Kusjuures kultuur ei ole ka pelgalt mitte kombetäitmine ja kaerajaan, vaid sügaval südames veendumuste ja usuline süsteem, mida tegudes väljendame. Vaadates tänaste inimeste toimetusi, võime arvata ära nende usu ja veendumuse. On inimene praktiline, on ka tema teod kaalutletud, on ta pimestatud eurotähtedest, siis ta ka muust ei hooli. Usub ta aga oma riiki, siis ta hakkab seda ka üles ehitama.
Kindel on see, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Ja kui õpetad noorele teed, mida mööda käia, ei lahku ta sellest ka vanas eas. Ja nii me peame õpetama lastele koolides kohustuslikus korras väänamata Eesti aja- ja kultuurilugu, võrdlevat usundilugu ning kodukaitset eesti keeles ja kõigis Eesti koolides.
Meie põhiseaduslik kohus on tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui keegi rõhutab võõrkeele tähtsus viisil, mis marginaliseerib eesti keele positsiooni, on osutunud riigi vaenlaseks ja ajab riigivastast poliitikat.
Meie asi on kaitsta eesti keelt, eesti kultuuri ja haridust. Me võime osata võõraid keeli ja olla lummatud erinevatest maadest, aga kõnelda ja mõelda omas keeles, isegi kui meid on vähe, ja elada oma kodumaal, isegi kui see on väike, on rikkus ja oma, mida kaotades enam tagasi ei saa. See on ainus ja kordumatu.
Eesti haridussüsteem peab olema konservatiivne. Mitte konserveeritud antiliberalism, mida pakuvad täna vasakliberaalsed erakonnad, kes on oma seisukohtades – globalism väikeste rahvusriikide arvelt, pagulaslembus oma rahva arvelt, sooneutraalsus ja samasooliste eriõigused tuleviku arvelt jms – nii kindlaks jäänud, et julgevad neid nimetada konservatiivseteks. Sellist pettust saab vaid vältida nii, et mäletame nende loomust – lubaduste asemel tegusid –, mida nad on ilmutanud juba pikalt võimul olles; ning kui jääme truuks oma esiisade pärandile.
Rahvuskonservatiividena ei saagi me midagi muud, kui edendada koolides neid väärtusi ja väärtushinnanguid, millele üks riik ja rahvas toetub: terve ja normaalne perekond ja perekondlikud suhted, kodu, puhta looduse, oma riigi, rahva ning oma kultuuri ja maa hoidmine ja kaitsmine. Ja just neid väärtusi hakkasid rahva seas edendama ka tollased kirikud ja toomkoolid.
Kui meie pagulaskvoot on 0, siis seda ka hariduses. Sest kui meie luba haiget teha oma rahvale, siis ei luba me seda ammugi ka oma väetimatele – lastele meie koolides. Meie huvides ei ole võõrkeelsed koolid meie linnades, sest neid keeli räägitakse mujal niigi. Meie huvides ei ole võõrkultuurid meie üritustel, sest neil on mujal maailmas ruumi piisavalt. Meie ei ole nii rikkad, et teisi rahvaid harida, meie kohustus on harida omi lapsi, et neil oleks anded ja oskused oma riiki edasi viia. Niisamuti toimivad ka võõrriigid. Teise riiki elama minnes tuleb ära õppida sealne keel ja on hea, kui tunned ka sealset kultuuri. Eesti koolid ja ülikoolid rajati eelkõige eestlastele, et harida siinset rahvast omas keeles ja meeles riigi ja rahva kasuks.
Kelle kasuks töötavad me koolid täna?
Riigina ja rahvana on meil see õigus ise otsustada, kes me oleme ja mida tahame. Meie otsustame jääda truuks oma kodumaale, oma väärtustele ja oma pärandile – kõigele sellele, mis on meil aidanud vastu pidada ja kestma jääda! See, mis meid on siia toonud, viib meid ka täna edasi! Need väärtused on ajale vastu pidanud ja tuleproovi läbinud – meie juured pole meid petnud! Nendest oleme seni piisavalt toitu saanud ja kui vaja, viime oma juured veelgi sügavamale ja me olemegi peaaegu võitmatud! Nii nagu ükski puu, ei püsi ka ükski rahvus juurteta ja harimata! Me vajame oma rahvusriiki ja rahvuskoole!