Mati Hint. Foto: SAPTK

Liberaaldemokraatlikud väärtused on viinud Lääne ühiskonnad (Eesti kaasa arvatud) tõejärgsesse ühiskonda, kus tõel ja valel pole muud vahet, kui et ühel hetkel on kasulikum üks, mõnel teisel hetkel teine. Ametliku Eesti identiteet on russofoobia, kirjutab keeleteadlane ja ühiskonnategelane Mati Hint.

8. detsembril 2016 korraldas Eesti Keelenõukogu Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis seminari “Ring ümber identiteedi”. Eesti identiteedist seminaril kuigi palju ei kõneldud, pigem iseloomustas seminari teema vältimine – “nagu kassid ümber palava pudru”. Ettekanded ja sõnavõtud olid huvitavad, saal elas arutelule elavalt kaasa, aga kas eesti identiteedi olemus, muutlikkus ja probleemid said selgemaks, seda ei tea.

Nõukogude ajal oli eestlaste põhiliseks identiteedimureks, et meid ei peetaks venelasteks. See on tolles olukorras möödapääsmatu vastandumine: tähtsam kui see, kes ja mis me oleme, oli see, kes ja mis me ei ole. 25 iseseisvusaastaga oleks eesti identiteet pidanud täituma positiivse sisuga. Ent seda muutust identiteediarutlustes pole toimunud, aasta aasta järel kõlab peavoolupropagandas, et eestlastele on kõige tähtsam eestlaste ja venelaste vastandamine.

Seminari juhtlõngaks oligi meie ja nemad. Ja nemad olid ikka venelased, keda justkui tahetakse integreerida Eesti ühiskonda, Eesti kodanikkonda ja eesti elulaadi. Kui ikka tahetakse. Milles on põhjust kahelda, sest eestikeelne meedia ei pea kahe paralleelmaailmades elava keeleühiskonna informatsiooniruumi lähendamist oma ülesandeks. Eesti kõige laiema levikuga meediakanal Vikerraadio ei tee midagi selleks, et Eesti venekeelsed seda raadiot kuulaksid, küll aga õõnestab see kanal eesti kultuurilist identiteeti, esitades proportsioonitult palju angloameerika kommertspoppi. Miks peaksid siis Eesti venekeelsed kuulama Vikerraadiot, kui sealt ei kuule aastas ehk rohkem kui paar korda mõnda vene laulu?

Tartu Ülikooli demograafiaprofessori Tiit Tammaru seminariettekanne “Keelepõhine segregatsioon Tallinnas” tõi esile mitu momenti, mis peaksid tekitama muret: kõigist Euroopa Liidu riikide pealinnadest on Tallinnas varanduslik kihistumine kõige kiirem, kusjuures see süvendab ka vahet eestlaste ja venelaste majandusliku heaolu vahel (venelaste kahjuks). See võib olla potentsiaalselt ohtlik.

Võrus sündinud eesti-vene luuletaja ja tõlkija Igor Kotjuhh kõneles sellest, kuidas tema poisipõlves Võru poistekambad elasid loosungite all “Lähme venelasi peksma!” ja “Lähme eestlasi peksma!” Igor nii eestlaste kui ka venelastega sõbrutseva poisina nendest aktsioonidest osa ei võtnud, aga vanema põlvkonna inimesed teavad, et see oli nii peaaegu kõikjal, kus etniline olukord seda soodustas.

Ametliku Eesti identiteet on russofoobia

Tänapäeval on noortekampade enesekinnitus ümber asunud kõrgematesse sfääridesse, nii et mõnikord võtab russofoobia Eesti kõige erudeeritumate kolumnistide seisukohtades otse apokalüpsisele kutsuvad mõõtmed:

– Kadri Liik: “Mitmed Vene poliitikud ja analüütikud ütlevad üsna otsesõnu, et vastuhakk pani Venemaa Soomest lugu pidama ja vastuhaku puudumine võttis lugupidamise Eesti vastu. See suhtumislõhe kestab tänini ja ma kahtlustan, et siin millegi muutmiseks tuleb Eestil oma Talvesõja-hetk suhetes Venemaaga millalgi lihtsalt läbi teha. Milliseks see kujuneb, ei tea. See ei pruugi tingimata olla sõda – ajalugu ei kordu ju nii täpselt –, aga see võib olla mingi teistlaadi pingeolukord.” (1)

– Ahto Lobjakas tunneb muret, et Eesti-vastase agressiooni puhul ei taibata Washingtonis “mil — on saabunud õige hetk Moskvale tuumalöögi andmiseks.” (2) Kuid Lobjakas on kirjutanud ka sõjahüsteeria vastu, tõdedes siiski: “Ametlik retoorika eeldab konflikti möödapääsmatust Venemaaga. See eeldus ei seleta, miks Venemaa pole meid juba rünnanud kahe Krimmist möödunud aasta jooksul, mil meil pole olnud ei Patriote ega NATO pataljoni.” (3)

Eriti resoluutsed on niisugused väited rahvusvaheliste suhete pingestumise ajal (Venemaa sõjategevus Gruusia ja Ukraina vastu, praegune Süüria kodusõda):

– Harri Tiido (välisministeeriumi asekantslerina): “Lääneriikidel tasuks tunnistada, et Venemaa ei ole demokraatlik riik, et läänel ja Venemaal ei ole mingeid ühisväärtusi, ja vastavalt suhted ümber kujundada.” (4)

Nii väljenduti Vene-Gruusia sõja emotsioonide kõrgajal. Aga praegu?

– Urmas Jaagant Rail Balticu problemaatilisusest: “Rajatav raudtee tuleks riigikaitsjatele suureks kasuks, kuid üksnes enne sõjategevuse puhkemist.” See on ajakirjaniku arusaam valitsuse seisukohast. (5)

– Mikk Salu: “Eesti tegelik märk: sõda Venemaaga.” – Eesti Ekspress 18. 01. 2017. (6) See artikkel kinnitab, et Läänemaailmas on ametliku Eesti kuvand see – sõda Venemaaga on vältimatu ja me valmistume selleks.

Eesti meedia võib tõepoolest küllalt tihti jätta mulje, et meie kõige suurem mure on see, et kolmas maailmasõda algab kuskilt mujalt, mitte Eestist. Kas keegi ka vastutab apokalüpsise propageerimise eest?

Liberaaldemokraatlikud väärtused tõejärgses ühiskonnas

Kadri Liik on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhatajana kirjutanud: “Arvan, et peaksime lõpetama teeskluse, nagu oleksid meil Venemaaga mingid ühised väärtused. Venemaal ei ole liberaaldemokraatlikke väärtusi.” (7)

Kadri Liigi vaates on liberaaldemokraatlikud väärtused ainsad väärtuslikud väärtused: sõna- ja mõttevabadus, südametunnistuse ja usuvabadus, meeste ja naiste võrdõiguslikkus, kodanike võrdsus seaduse ees, vaba turumajandus ja aus konkurents ning erineval määral ka sotsiaalne turvalisus. Mis nendest tänapäeval järele on jäänud, kui globaliseerumine on tõhus vahend ausa konkurentsi vältimiseks, kui konkurents pigem välistab kui soodustab majanduslikku koostööd, kui inimkaubandus ei hooli ei inimväärikusest ega naiste võrdõiguslikkusest, kui sõnavabadust ohustab üha rohkem poliitiliselt kallutatud peavoolumeedia, kui õiguskaitsesüsteem on paljudes ennast demokraatiateks nimetavates riikides üha varjamatumalt opositsiooni mahasurumise ja võimuolijate võimu kindlustamise vahendiks (kõike seda erinaval määral ka Eestis)?

Liberaaldemokraatlikud väärtused on kahtlemata moodsate Lääne ühiskondade õiguslikeks nurgakivideks. Aga nad on eelkõige poliitilised ja majanduslikud väärtused, mille seos moraalsete kategooriatega ei ole kuigi selge.

Seda, kuhu liberaaldemokraatlikud väärtused on Lääne ühiskonnad (Eesti kaasa arvatud) 2016. aasta lõpuks viinud, me juba teame: tõejärgsesse ühiskonda, kus võib otsesõnu deklareerida, et tõel ja valel pole muud vahet, kui et ühel hetkel on kasulikum üks, mõnel teisel hetkel teine; enamasti on kasulikum vale, sest “vale toob sisse rohkem kui tõde.” (8)

Nüüd on selgunud, milleks oli vaja liberaaldemokraatlikes aktusekõnedes ja sallivuse manifestatsioonides aastaid järjepanu seletada, et üht ja ainsat tõde pole olemas, et on erinevad tõed ja üks tõde pole õigem kui teine. Selline jutt oli ainult vaheaste, et jõuda tõe relativiseerimisel lõpppunkti, kus tõde ja vale on võrdsed. Pole enam küsimustki, et sündmused on toimunud ikkagi ühel kindlal viisil, mitte nii, kuidas kellelegi meeldiks neid ette kujutada või teistele sisendada. Pole enam vajadustki uurida, kuidas sündmused toimusid. Sest vahet tõepärase ajaloo ja väljamõeldud ajaloo vahel enam (jälle) pole. Evangeelium tõejärgsesse ühiskonda suubumisest võeti vastu ilma suurema protestita, nagu loomulik progress muistegi.

Kommunistid igatahes nii kaugele ei läinud. Kommunistid valetasid järjekindlalt, võltsisid ajalugu järjekindlalt, sildistasid nähtusi progressiivseteks ja reaktsioonilisteks jne, aga nad ei küünitanud tõe kui kategooria eitamiseni, vaid väisid, et nende poolt esitatavad valed ongi tõde. See piiratus on tõejärgses liberaaldemokraatlikus ühiskonnas ületatud. Nagu ka linna ja maa erinevus ning meeste ja naiste erinevus (sellest hiljem).

Möödunud aasta lõpus avaldas Inglise suurleht The Independent Robert Fiski artikli, milles Fisk toob tõe relativiseerimise näideteks võimaluse eitada holokausti ja armeenlaste genotsiidi, Anne Franki päevikut ja Auschwitzi gaasikambreid. (9) Ka Eestis leidub avaliku elu tegelasi (ja  vähemalt üks raadiojaam), kellele meeldib Hitleri heroiseerimine ja natsikuritegude kahtluse alla seadmine. Aga lähme edasi. Kui nii, siis – kas oleks Eestis mõeldav ka niisugune tõejärgne suhtumine, mis lubaks eitada küüditamist ja Nõukogude okupatsiooni? Muidugi mitte: ka tõe ja vale võrdsustamist tuleb kasutada valikuliselt, nagu parajasti vaja. Iseenesest on tõejärgsuse mõistegi selline, mis peaks kohkuma panema. Aga ei. See muutub filosoofiliseks-terminoloogiliseks õigustuseks allakäiguspiraali jätkamisel.

Mina näen asju teisiti. Juba 1987. aastal õnnestus mul artikliga “Demokraatia ja keel” algatada venestamisvastane diskussioon. Tolles kirjutises on ka sellised laused: “Demokraatia ja tõde on lahutamatud. Tõe puudumine rikub inimesed väga kiiresti, järgmine põlvkond aga omandab keelelise prostitueerimise reeglid enesestmõistetava küünilisusega.” (10) Tegelikult oli tollal küsimuses eesti identiteedi kaitsmine. Ma ei usu, et Jaak Aaviksoo nn “informatsioonilise enesemääramise doktriin” (11)  kaitseks eesti identiteeti paremini kui tõde. Kuid Aaviksoo on optimistlik: “Eesti riigist ja rahvast, meie ellujäämisest ja meie meie’st ning meie mittemeie’st rääkides usun, et oleme oma eneseteadvuses jõudnud tasemele, kus meil ei ole raskust piiritleda või määratleda oma etnilist identiteeti.” See ei ole nii lihtne, kui meie positiivsed  identiteeditunnused jäävad ebamääraseks ja kõige olulisemaks on vastandumine mittemeie’le.

Meeste ja naiste ning linna ja maa erinevuse kaotamine

Käesoleva aasta jaanuarikuu National Geographicu erinumber “Gender Revolution” (NG Eesti “Naine või mees”) on tervenisti pühendatud meeste ja naiste erinevuse relativiseerimisele, mille lõppeesmärgiks on otsesõnu välja öelduna lahtisaamine sugudest. Vähem kui üks protsent inimestest, kellel on kas anatoomilised või ajus pesitsevad põhjused olla sooliselt mitte täpselt määratletud, on võetud normiks, etaloniks, mille poole peaksid targa juhendamise abil püüdlema kõik noored. Kui uskuda NG teksti, siis vägagi tulemuslikult: juba kahtleb oma sooidentiteedis 6% Ameerika noortest (mitte napilt 1%, kellel selleks oleks objektiivseid põhjusi) ja 50% on veendunud, et jaotus mees–naine seni selgeks peetud kujul on vale (vt NG Eesti viidatud jaanuarinumbris “Naine või mees” erinevaid autoreid lk 6, 57, 62–63, 84, 118).

Sooidentiteedi kõigutamine ei ole võimalik islamimaailmas, küll aga kristliku traditsiooniga maades, ka suhteliselt religioosses USA-s. Ka Eesti kuulub nüüd nende riikide hulka, kus inimesel on aastas kuni kaks korda võimalik vahetada oma juriidilist sugu (mida see siis ka võiks tähendada; ja mis saab soovahetaja nimest ja passist?). Sugude võrdõiguslikkust see ei suurenda. Tegelikkuses ei suuda soolise võrdõiguslikkuse voliniku mõttetu ametikoht Eestis pidurdada isegi erootilise alatooniga naisekujutiste üha absurdsemat kasutamist mistahes reklaamis, justkui viiksime ellu Lenini valemi parafraasi: “Õnn on turumajandus pluss kogu Eesti elu seksualiseerimine” (12). Aga ebaloomulikkuse asi edeneb: hiljuti pidin täitma ühe väga prestiižse välismaise teadusseltsi välisliikme ankeedi, kus sugude lahtris oli esmakordselt kolm valikut: mees – naine – muu.

Teadmine tõe (kasvõi eksliku) olemasolust on osa inimese identiteedist, vastanduse tõde–vale neutraliseerimine tähendab, et inimese teadvus muudetakse suure sammu võrra amorfsemaks ja ebakindlamaks. Päevselgelt on vastanduse mees–naine neutraliseerimine samm ebakindla identiteedi suunas. Need neutralisatsioonid kasvavad välja liberaaldemokraatlikust väärtuste süsteemist (või selle ebatõlgendustest). Eesti identiteedi üle arutledes pole liberaaldemokraatlikud väärtused ja nende tänapäevased transformatsioonid kuigi kindel toetuspunkt.

Otse naljakalt liigutakse praegu Eestis kommunistide utoopiliste programmunistuste täitmise poole: tõe ja vale ning mehe ja naise erinevuste kaotamist ei kuulutanud programmiliselt kommunistidki, kuigi praktiseerisid nii üht kui teist (eriti esimest). Ülaltpoolt jõuga suunatav Eesti territoriaalne haldusreform nüristab omakorda päritolukohaidentiteeti. Ajaloolised kohanimed jäävad kõrvaliseks, nende asemele tulevad ilmakaarte nimetustega maitsetud, lõhnatud ja värvusetud suurvaldade nimed. Ka mina ei tea paljukordsete maakondade, rajoonide, külanõukogude ja valdade piiride nihutamise järel enam, kas mul tuleks elulukku kirjutada, et käisin koolis Tartumaal või Valgamaal või mõnes peatselt vormistatavas suurvallas. Peagi kaob  näiteks Pärnu ümbruses või Saaremaal linna ja maa erinevus (paberil mõistagi). Võrdlus kommunistidega on kogemata üsna täpne: Kingissepa rajoon naaseb Saaremaa vallana, aga kommunistid vähemalt ei kaagutanud Kingissepa rajooni kehtestamisel nii pikalt. Päris tabav on Rootsi Eesti Päevalehe artikli pealkiri: “Tartu linnapea hakkab korraldama ka külaelu.” (13)

Identiteedi moraalsed komponendid

Anekdootides ikka võrreldakse rahvusi ja nende iseärasusi. Küllap on oma tõetera ka lehmaanekdoodis: kui kahel eestlasest naabril ühel on lehm ja teisel ei ole, mida siis soovib see naaber, kellel lehma pole – aga seda, et naabri lehm ära lõpeks; kui kahel soomlasest naabril ühel on lehm ja teisel ei ole, mida siis soovib see naaber, kellel lehma pole – seda, et temal oleks kaks lehma. Kokku oleksid siis eestlastest naabrid ilma lehmata ja soomlastest naabritel oleks kahe peale kokku kolm lehma.

Küsimus on: missugune roll on rahvuslikus identiteedis moraalsetel väärtustel või ebaväärtustel, sellistel nagu ausus, õiglustunne, tõearmastus, äraostmatus, truudus, vastutustunne, kavalus, valelikkus, kadedus, rehepaplus, orjameelsus, reeturlikkus… Ja kuidas riigi sisepoliitika ja ühiskonna elu korraldamine julgustab/jätab julgustamata positiivsete moraalsete omaduste avaldumise?

Näib, et selles liinis ei saa mööda Oskar Looritsast ja tema artiklikogumikust “Oma rada” (14). Selles kirjeldab Loorits eestlaste ja 1930-ndate aastate Eesti ühiskonna olemust märksõnadega nagu onupojapoliitika, omakamba absoluutne eesõigustamine, demokraatia moondumise kambakraatiaks, siirdumine reformitud demokraatiale, pseudoeliidi mädapaise ebanormaalselt suureks paisutamine, avaliku arvamuse demoraliseerimine, kambakraatlik poliitika, sallimatus teisitimõtlejate (opositsiooni) vastu, iseseisva mõtlemise lämmatamine, egoistlik rahahimu ja orjalik klikevaim, eetiline degeneratsioon ja ebasolidaarne individualism, variserlus, vaimne selgrootus, ülekohus ja korruptsioon, rahvuslik reetmine ja oma eesti algupära ärasalgamine muutuvais oludes.

Hoopis teistsugused märksõnad iseloomustavad Looritsa arvates algupärasemat eesti identiteeti: passiivne vastupanu, rahvusaade, kultuuri-kontinuiteet eri sugupõlvede vahel, vaimu primaat võimu, jõu ja jõukuse ees, looduslähedus, agressiivsuse puudumine, erinev suhtumine tapmisse aarialastel ja soomeugrilastel, töökus, kodukohaarmastus, sõnapidamine, tõotus ja vanne, “valel on lühikesed jalad”, au, aumõiste ja aumeele väärtustamine, tõe ja õiguse eetika, vastutustunne, lugupidamine faktide vastu, esivanemate ja surnute austamine, enesekriitika …

Kumma märksõnade klastri lähedusse paigutub tänapäevane Eesti ühiskond ja tema juhtide poliitika? Eesti peavooluideoloogia ei oska tänapäevast eesti identiteeti kujutada ilma kohustusliku russofoobiata, mida garneeritakse ebardlikuks väändunud liberaaldemokraatlike “väärtustega”. Kuid on olemas ka teistsugune traditsioon: Uku Masingu, Oskar Looritsa, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita ning nende järgijate paradigma, kes esitavad positiivset eesti rahvuslust ilma vihkamise komponendita. Mikita on viimastel aastatel kogu aeg pildil, hiljuti näiteks sellise sõnumiga: “Otsime muresid, ühist vaenlast, vaat see on see, kus oleme meistrid, me ei oska teisiti.” (15)

Looritsat on äsja uuest perspektiivist käsitlenud Hasso Krull, kes ütleb Anti Selartiga polemiseerides “Tõsiasi, et Looritsa maailmavaade on tegelikult ühe baltisaksa traditsiooni jätk, ei vähenda ju kuidagi selle väärtust, sest eks saanud sealt alguse kogu meie rahvuslik ideoloogia?” (16)

Pigem on Loorits balti traditsioonide kriitik. Igatahes käsitleb Loorits korduvalt balti traditsioonide needust kui takistust eesti oma demokraatlikule rajale asumisel (nt Oma rada, lk 44). Mingist ühtekuuluvusest aarialiku Läänega Loorits ei kirjuta:

– “…millisesse maailma me, eestlased, siis kuulume? kas ikka tõepoolest Lääne, nagu nüüd nii väga demonstreerime, või oleme olnud algselt siiski Ida vaimu lapsed…” (Oma rada, lk 23)

– “Suur kontrast läänemaise ehk nüüd nii moesõnaks saand aaria elutunde ja mõtteviisiga väljendub ennekõike juba meie väärtusteadvuse ja kultuurideaalide põhjalikus lahkuminekus.” (Oma rada, lk 24)

Hasso Krulli viitekirjanduse hulgas Oskar Looritsa “Oma rada” puudub. Tõsi, osa selle artiklikogumiku sisust on ümber trükitud Krulli viidatud Eesti mõtteloo 35. köites “Meie, eestlased”. (17) Kuid mitte kõik, ja ilma autoripoolsete esiletõsteteta. Väärt asi siiski, et Selart ja Krull on Looritsa toonud tänapäevasesse diskussiooni, propageeritavate foobiate ja fiiliate tasakaaluks.

Looritsa poolt nimetatud orjalikkuse täiendiks on reetlikkus. Eesti identiteedi juurde kuulub kohanemine ning värvi- ja karvavahetus (praegusel ajaloohetkel otse kombatavalt kohal). Seetõttu on Eesti ühiskonnas alati kõige jälitatumateks ja vaenatumateks need, kes ei reeda, kes ei allu ajupesule, peavoolule. Neid võib nimetada dissidentideks või teisitimõtlejateks, kuid tõsiasi paistab olevat, et sellised inimesed on pinnuks silmas peaaegu kõigile Eesti valitsusklannidele, olgu okupantidele või omadele. Tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse teisitimõtlejaid kui ühiskonna väärtuslikku ressurssi. Eestis mitte.

Kokkuvõtteks

Inimese identiteet on tema ankur eluvõitluses. Muidugi võib identiteet elu jooksul muutuda ja täieneda või kaotada esialgseid koostisosi, kui selleks on põhjusi. Inimene võib lakata uskumast ja tulla usku, muuta oma poliitilisi eelistusi ja väärtushinnanguid. Aga see, millest praegu kõneldakse, on nn voolav identiteet, peaaegu identiteedi puudumine, amorfne manipuleeritav teadvus.

Toimub üldrünnak (küllap kuskilt mõjutatav, kuigi ma pole vandenõuteooriate fänn) inimese eneseteadvuse ja identiteedi vastu. On ette võetud kõigis mõõtmetes kaugenemine Goethe maksiimist “Wenn der Mensch sich selbst bleibt, bleibt ihm viel” (olen selle tõlkinud Goethe aforismide raamatukeses: “Kui inimene iseendaks jääb, siis jääb talle palju.)” (18)

Identiteedi väärtustajatel seisab ees võitlus tõe ja vale ning mehe ja naise erinevuse säilitamiseks, ka Eestis. Kuid Eestil ja nendel, kellel veel on eesti identiteet ja kes teavad, mida see sisaldab, seisab üleilmsetele hullustele vastuseismisele lisaks ees järjekordne võitlus eesti keele positsioonide eest. Tartu ülikoolis (rahvusülikoolis) suureneb nii õppekavade välishindajate poolne kui ka ülikoolisisene surve üleminekuks ingliskeelsele õppele ning üliõpilaste värbamisele Hiinast, Indiast, Indoneesiast ja mujalt. 19 Eestikeelse rahvusülikooli 100-ndat aastapäeva (1. detsember 2019) võidakse tähistada olukorras, kus eesti keel on ainult tseremoniaalselt oluline (nagu iiri keel Iirimaa parlamendis).

Missuguse sisu omandab tolles tulevikus meie ja mittemeie vastandamine?

Lisandus. Vahetult selle teksti loovutamise järel Rootsi Eesti Päevalehele (Estniska Dagbladet) ja portaalile Objektiiv tõestas Eesti meedia, et kirjutises esitatud järeldused kehtivad aina ja aina edasi:

– Tõnis Saarts. “Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja.” – Sirp 03.02.2017, lk 2–3; kuigi ma ei ühine selle kirjutise analüüsiga, tuleb tunnustada Saartsi silti Eestile: russofoobne Eesti; paradoksaalselt leiavad Saartsi artiklis endised karjäärikommunistid otse nimeliselt mainimist kui Eesti riigile lojaalsed rahvuslased, Eesti iseseisvumise peaarhitekt Savisaar aga on vastavalt meedia peavoolu ideoloogiale “kurjuse telje” kehastus ja sellisena põhjustanud russofoobse Eesti kuvandi kujunemise.

– 4. veebruaril (2017) oli Vikerraadios Kaja Kärneri keskpäevasaates “Kajalood” saatekülaliseks Leo Kunnas, kelle arvates sõda Venemaaga on ülimalt tõenäone; Eesti peab selle võitma, kuigi parem oleks sõda vältida ja Eesti iseseisvus säilitada sõda vältides.

Artikkel avaldati esmalt kultuurilehes Sirp ja ilmub autori täiendustega portaalis Objektiiv Sirbi toimetuse loal.

Märkused

1 Kadri Liik. Mõrvatellijad ja seaduspõhine lähenemine. – Diplomaatia, november 2009.

2 Ahto Lobjakas. Ameerika täringud – Postimees-ak 01.11.2008.

3Ahto Lobjakas: NATO avita. – Postimees 07. 07. 2016.

4 Harri Tiido. 888 – julgeolekumaastiku murdejoon. – Riigi Kaitse, oktoober 2008.

5 Urmas Jaagant: Rail Baltic on vajalik liitlaste transpordiks, reaalses konfliktis aga üsna kasutu. – Eesti Päevaleht (ka on-line) 17.01. 2017.

6 Mikk Salu: Eesti tegelik märk: sõda Venemaaga. – Eesti Ekspress 18. 01. 2017.

7 Kadri Liik. Kas hirmul külma sõja ees on alust? – Postimees-ak 08.11. 2008.

8 Meelis Oidsalu. Mustade elevantide aasta. Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline. – Sirp 16.12.2016).

9 Robert Fisk. We are not living in a ‘post-truth’ world, we are living the lies of others (Me ei ela ‘tõejärgses’ maailmas, me elame teiste valesid). – The Independent 30.12.2016.

10 Mati Hint. Demokraatia ja keel. – Edasi 29.05.1987; hiljem on artiklit mitmes kogumikus ümber trükitud.

11 Jaak Aaviksoo. Infovastasseisud ja enesekaitse (allpealkirjaga “Inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus”). – Diplomaatias 2011 nr 3.

12 Leninil: “Kommunism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine.”

13 Vilja Kohler. Haldusreform: Tartu linnapea hakkab korraldama ka külaelu.” – Eesti Päevaleht – Estniska Dagbladet 01.02.2017.

14 Oskar Loorits. Oma rada. Programmartikleid uue Eesti loomisel 1934–1938. – Kuldkiri, Tallinn 1939.

15 Vilja Kohler (intervjuu). Valdur Mikita: Eestil on väga eriline koht maailma suurte riikide hulgas – meie asi on kõhutundega tajuda õhus olevaid asju. – Eesti Päevaleht – Estniska Dagbladet 11.01.2017.

16 Hasso Krull. Oskar Looritsa perspektivism. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 900; vrd Anti Selart. Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. – Vikerkaar 2014, nr 7–8, 138–157.

17 Oskar Loorits. Meie, eestlased. Koostaja: Hando Runnel. Eesti mõttelugu 35. Ilmamaa, Tartu 2000.

18 Johann Wolfgang von Goethe: Aforisme. Valinud ja saksa keelest tõlkinud Mati Hint. – Loomingu Raamatukogu 1974, nr 33, lk 12; 2001 Kirjastuskeskuse mitmes piraattrükis lk 19).

19 Toomas Kiho. Rahvusülikooli … – Akadeemia 2017, nr 2, 202–210.