Juba 2012. aastal saatis Eesti Kirikute Nõukogu Justiitsministeeriumile oma kriitilise seisukoha seonduvalt kavandatava vaenu õhutamise keelu laiendamisega karistusseadustikus, mida on Euroopa Liidu survel pikemat aega ettevalmistatud. Alljärgnev on EKN-i pöördumise terviktekst, mis on kättesaadav nimetatud organisatsiooni kodulehel. Praeguseks on Justiitsministeeriumis ettevalmistatud eelnõu tekst 2012. aastal plaanituga võrreldes oluliselt ümber tehtud, kuis mitmed põhiprobleemid on endiselt aktuaalsed.
Eesti Kirikute Nõukogu, loomulikult teadvustades ühelt poolt asjaolu, et Eesti riik peab enesestmõistetavalt täitma oma rahvusvahelisi kohustusi (antud juhul siis 2008. a raamotsuse nõuete ülevõtmisega Eesti õigusruumi; meile teadaolevalt on aga siiski mitmes teiseski Euroopa Liidu liikmesriigis vastavad menetlused alles pooleli, eelkõige seonduvalt raamotsusest tulenevate nõuete ja sõnavabaduse vahekorraga, mistõttu võiks vähemalt teoreetiliselt teatud hulga riikide nõudmise korral olla mõeldav ka raamotsuse enese muutmine), peab teiselt poolt väga problemaatiliseks Eelnõus väljapakutud Karistusseadustiku § 151 uut redaktsiooni.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder on juba 22. augustil k.a väljendanud Teile saadetud pöördumises oma muret seoses kõnealuse Eelnõuga. Eesti Kirikute Nõukogu, olles arutanud Eelnõuga seonduvat 20. septembril k.a toimunud töökoosolekul, jagab peapiiskopi kirjas esiletoodud seisukohti.
Nii nagu põhiõigused ja -vabadused on kõik omavahel seotud ja põimunud, on seda kahtlemata ka usuvabadus ja sõnavabadus. Piir nende vabaduste kasutamisel on sageli äärmiselt raskesti määratletav ning kindlasti tuleb sõnavabadusega seonduvalt alati arvestada ja rõhutada ka vastutusega (vastutustunde tähenduses) seonduvat.
Kirikute Nõukogu leiab, et Eelnõus väljapakutud Karistusseadustiku § 151 uues redaktsioonis on usuvabaduse ja sõnavabaduse seisukohalt terve rida problemaatilisi aspekte. On kahetsusväärne, et ka Eelnõu seletuskiri ei anna nendele küsitavustele praegu sisulisi vastuseid. Samas on aga eelnõude seletuskirjad ilmselgelt sellised dokumendid, millede poole kohtu- vm õigusvaidlustes pöörduvad oma argumentatsioonide põhistamiseks nii kohtud kui menetlusosalised.
Karistusnorm peab olema sõnastatud sedavõrd selgelt, et tema kohaldamine ei tohiks kujuneda meelevaldseks ega ettearvamatuks. Kirikute Nõukogul ei ole mingit põhjust ega soovi omistada Eelnõu autoritele kavatsust sihilikult piirata KarS § 151 uue redaktsiooniga usuvabaduse olemust ja sisu. Küll aga tuleb iga õigusnormi loomisel silmas pidada, et pärast jõustumist on seda rakendamas või tõlgendamas määratlematu hulk inimesi ning siis ei piisa vaid nendest suulistest tõlgendustest, mida õigusnormi kohta on eelnõu autorid erinevatel koosolekutel ja nõupidamistel andnud.
Peame siinkohal silmas usu- ja sõnavabadusega seotud juhtumeid erinevates Euroopa riikides, milledest loeme ja kuuleme meedia vahendusel sisuliselt iga päev. Ristiusu selge sümboli – kaelaristi – avalikul kandmisel ei saa inimene olla enam kindel, ega see ei tähenda kellegi teise arvates „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt vihkamisele või diskrimineerimisele kihutamist“. Vaimulikud või teoloogid ei saa enam olla kindlad, kas seda, kui nad väljendavad avalikult (olgu siis usutalitusel, meedias või avalikul esinemisel) oma kiriku õpetusest tulenevaid seisukohti nt abordi või homoseksuaalse eluviisi suhtes, ei või mõni teine inimene, lähtudes lihtsalt oma teistsugusest seisukohast samas küsimuses, käsitada süstemaatiliselt vihkamisele või diskrimineerimisele kihutamisena.
Need on vaid mõned näited, kuid Kirikute Nõukogu hinnangul (mida praktika on paraku kinnitanud) on taolised olukorrad teistes riikides reaalselt juba esile kerkinud ning meie ülesanne oma seadusloomes peab olema selliseid olukordi igati vältida. Ei Eelnõu ega seletuskiri ei anna hetkel mingeid vastuseid selle kohta, kuidas KarS § 151 uus redaktsioon tagab usuvabaduse ja sõnavabaduse realiseerimise ja kaitse samadel alustel, mis kehtivad praegu.
Kirikute Nõukogu leiab, et Eelnõu seletuskirjas tuleks praegusest tunduvalt põhjalikumalt kajastada neid aspekte, mis seonduvad usuvabaduse tagamisega KarS § 151 uue redaktsiooni valguses. Samuti on seletuskirjast paraku täiesti puudu see osa, kus konkreetselt käsitletaks teisi Euroopa riike just seonduvalt sellega, kuidas nad on 2008.a raamotsust üle võtnud ning millised probleemid on erinevates riikides kerkinud ja kuidas neid probleeme on lahendatud. Hetkel teiste riikide kohta toodud näidetest nähtub tegelikult hoopis see, et sätted ei vasta raamotsuses esitatud nõuetele, sageli süüteo kirjelduse, sageli karistusmäära osas.
Ülalnimetatud informatsiooni puudumine seletuskirjas, millele juhiti tähelepanu ka EELK-Vabariigi Valitsuse ühiskomisjoni koosolekul, kus kohtuti Eelnõu ühe autoriga, raskendab oluliselt seisukoha võtmist küsimuses, milline peaks olema lõppkujul Karistusseadustiku § 151 redaktsioon, et ühelt poolt oleks üle võetud 2008.a raamotsusest tulenev, kuid teiselt poolt säiliks kindlustunne, et usu- ja sõnavabadus on jätkuvalt kaitstud.