Kas Eestis kogub jõudu Lääne-vastane mäss, nagu kirjutab Tõnis Saarts, või on hoopis tegemist võitlusega Euroopa tõelise identiteedi pärast, Euroopat lammutavale „vasakliberaalsele väärtusrevolutsioonile" vastanduva konservatiivse vasturevolutsiooniga, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts püüab algselt Sirbis ja siis ERRi portaalis ilmunud artiklis selgitada, miks on Eestis omandanud märkimisväärset kõlapinda vaade, et Lääne jäljendamise asemel tuleks edasi minna mööda oma teed.
Tuginedes Bulgaaria filosoofile Ivan Krastevile ja Briti poliitikateadlasele Stephen Holmesile, kes on esitanud analüüsi Ida-Euroopas lahtirulluva Lääne-vastase mässu tagamaade kohta, kirjutab Saarts, et idaeuroopaliku anti-liberaalsuse taustal on püüd lahti saada pidevast alaväärsustundest ja taastada eneseksolemise uhkus. Seejuures olevat üheks oluliseks põhjuseks asjaolu, et idaeurooplasi ajab segadusse läänelikuks või euroopalikuks peetavate väärtuste pidev muutumine ajas. Kui 1990. aastatel räägiti vajadusest üles ehitada toimiv turumajandus ja demokraatlikud institutsioonid, siis järgmisel kümnendil tuli hakata täitma Brüsseli juhiseid. Saarts jätkab:
„Veel hiljem, 2010. aastatel aga tuli välja, et läänelikuks saab vaid siis, kui ollakse salliv, ilmalik, multikultuurne, soolist võrdõiguslikkust edendav, samasooliste abielusid seadustav jne. Viimasteks polnud aga paljud idaeurooplased valmis, sest erinevalt Läänest ei kogenud see Euroopa osa 1968. aasta vasakliberaalset väärtusrevolutsiooni.
Lääneski võttis seesuguste avatust ja ühiskonna kirjusust tolereerivate väärtuste juurdumine paar-kolm aastakümmet aega, mistõttu oli liiast eeldada, et Idas toimub see kõik vaid vähem kui ühe aastakümnega. Kui jäljendajalt hakatakse nõudma midagi, mis talle käib juba objektiivselt üle jõu ning jäljendamisobjekt muudab pidevalt ajas oma värvi, kuju ning olemust, siis mingil hetkel on jäljendaja nii segaduses, et ta lõpuks ütlebki: „Aitab!"."
See on tegelikult oluline tähelepanek, sest näitab, et Ida-Euroopal polnud midagi ei demokraatia ega liberaalse ühiskonnakorralduse vastu, samuti mitte Euroopa riike hõlmava tiheda koostöö vastu. Pigem näevad konservatiivsema hoiakuga eurooplased – näiteks Pariisi manifesti autorid, kellest osa on Kesk- ja Ida-Euroopa päritolu – poliitiliseks peavooluks kujunenud vasakliberaalide taotlustes ja tegevuses tõelise Euroopa reetmist. Ma osundan: „See vale Euroopa kujutab ette, et ta on meie tsivilisatsiooni täitumus, kuid tegelikult ta hoopis võõrandab meie kodu. Ta toetub Euroopa tõeliste vooruste liialdamisele ja moonutamisele ning on pime oma pahede suhtes."
Siinkohal vajab üks mõiste või õigemini kontseptsioon taas kord meelde tuletamist. Nimelt see, mida Tõnis Saarts nimetab ülal toodud tsitaadis 1968. aasta vasakliberaalseks väärtusrevolutsiooniks, on üks etapp või osa palju laiemast revolutsioonilisest liikumisest – Revolutsioonist suure algustähega –, mis on juba mitu sajandit Lääne ühiskondade alusväärtusi ümber kujundanud. See on kristliku ühiskonna ja selle alusväärtuste lagunemise ja teadliku lagundamise protsess, mis võtab sajand-sajandilt ja viimasel ajal lausa kümnend-kümnendilt üha radikaalsema kuju. Selle keskmes on inimvabaduse kontseptsiooni kuritarvitamine. Kui me räägime Pariisi manifesti eeskujul tõelisest Euroopast ja valest Euroopast ning sellest johtuvalt tõelistest euroopalikest väärtustest ja ebaväärtustest, siis peame olema valmis ausalt ja järjekindlalt analüüsima protsessi, mis on Euroopa toonud sellesse olukorda, kus ta vaimselt ja kultuuriliselt praegu on.
Tuleb tunnistada, et Eesti ühiskond on juba ammu olnud avatud sekularismile, individualismile, liberaalsusele ja muudele moodsat läänelikkust iseloomustavatele nähtustele. Nõukogude aeg ei suutnud seda protsessi kuigivõrd pidurdada ning nii mitmeski aspektis aitas sellele koguni kaasa, sest bolševism oli ka ise üks Revolutsiooni ilminguid ja osiseid. Alates 1990. aastatest on kõik need nähted veelgi süvenenud.
Revolutsioon sai Eestis teatava tagasilöögi 2014. aastal, kui – Saartsi sõnu kasutades – 1968. aasta vasakliberaalse väärtusrevolutsiooni maaletoojatel ei õnnestunud täielikul kujul läbi suruda kooseluseadust. Esimest korda takerdus „progress" paljude inimeste vastuseisu taha. Just selle seaduse ümber peetud lahing andis tõuke Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, kes pääses koos teise uue parteiga – Vabaerakonnaga – esimest korda parlamenti. Kuivõrd EKRE osutus väärtushoiakutelt selgepiiriliseks ja suutis veenda suurt hulka valijaid, sai temast üks 2019. aasta valimiste võitjaid. Võimalus, et Eesti ühiskonnas on algamas konservatiivne vasturevolutsioon, on vallandanud vasakliberaalsete revolutsionääride meeletu raevu, mille lõõtsumist näeme praegu nii peavoolumeedias kui avalikus ruumis. Iseküsimus, kui reaalne see kardetav vasturevolutsioon tegelikult on. Tõnis Saarts lohutab, et Eesti puhul pärsib laiemat vastuseisu liberaalsetele väärtustele geopoliitika, täpsemalt kartus Venemaa ees:
„Esiteks mängib siin olulist rolli geopoliitika ja Venemaa faktor: kui Kesk-Euroopa riigid võivad endale lubada seda, et Lääne liberaalseid väärtusi võetakse valikuliselt üle ning trotsitakse Euroopa Liitu, siis Balti riikidel seda luksust oma geopoliitilisest asendist tulenevalt lihtsalt pole.
Lääne- ja euroskeptilistel jõududel on Eestis vaja ikka väga kõvasti veenmistööd teha, et panna enamikku valijaskonnast uskuma, et Lääne ja Ida vahel „halli tsooni" jääv Eesti saab olema sama hästi kaitstud kui praegune Lääne väärtus- ja julgeolekuruumiga lõimitud Eesti."
Eesti liberaalne eliit on mänginud järjekindlalt rahva Vene-hirmul – kuni selleni, et kooseluseaduse vastuvõtmise vajadust põhjendati argumendiga, et muidu ei tule NATO lennukid meie õhuruumi kaitsma. Alles äsja kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepik, et Eestil „on üksnes valida, millise režiimi all ta toimetab – on see idanaaber või Euro-Atlandi ühendus. Suurem osa praegust valikut ei kahetse. Need valikud aga defineerivad meid, sest lasevad elada eesti keeles ja vabalt. Korra oleme proovinud teisiti, ei töötanud ega töötaks praegugi." Ühesõnaga, sisuline iseseisvus ja iseolemine ei ole mõeldav ning küsimus on, millise režiimi all on meil kasulikum olla.
Sellele vaatamata on Vasturevolutsiooni lipp nüüd ka Eestis heisatud ning konservatiivsed jõud kujunemas ja koondumas. Saarts peab vähetõenäoliseks, et Lääne-kriitilised jõud Eesti poliitikas lähikümnendil tooniandvateks kujuneksid. Kuid nagu osutatud, ei ole küsimus Lääne-kriitilisuses, vaid selles, mida kujutab endast tõeline Euroopa ja tõeline Lääs. Siinkirjutaja veendumuse kohaselt on Eesti kindlalt osa Läänest ja Euroopast ning seetõttu lasub ka meil kohustus võidelda Lääne ja Euroopa tõelise identiteedi eest.
Lõpetuseks aga tahaksin taas kord õiendada termini „mitteliberaalne demokraatia" kallal. Mitte Ungari või Poola ei viljele mitteliberaalset demokraatiat (vaatamata sellele, et kõnealust mõistet on kasutanud Viktor Orbán), vaid see mõiste iseloomustab pigemini paljusid lääneriike, kus liberaalsuse loosungile vaatamata on tõeline arvamuste ja veendumuste paljusus pärsitud ning maad võtnud ideoloogiline diktatuur. See, et orjust ja orjameelsust nimetatakse vabaduseks ning liberaalsuse ja demokraatia puudumist kutsutakse liberaalseks demokraatiaks, ei peaks küll kuuluma euroopalike arusaamade juurde.
Päisepildi autor on Veiko Vihuri