LifeSiteNewsi kolumnist Jonathon Van Maren kirjutab Eesti riigikohtu hiljutisest otsusest, millega leiti, et abistatud enesetapp ehk eutanaasia on iga teovõimelise inimese põhiõigus. Samas leidis kohus, et eutanaasiat ei tohiks käsitleda tervishoiuteenusena.
7. mail otsustas Eesti riigikohus, et abistatud enesetapp on iga teovõimelise inimese põhiõigus, kes soovib mingil põhjusel vabatahtlikult elu lõpetada ning et sellise tegevuse abistamine ei kuulu tervishoiuteenuste alla.
Otsus tulenes kriminaalasjast Paul Tammerti vastu, mille Lõuna ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse 11. oktoobril 2023. Tammert oli loonud koduse enesetapuseadme, mis sisaldas torude abil gaasiballooni, mis oli torude abil ühendatud maskiga. Tammert rentis täielikult toimivat seadet kasutajatele, kes pidid ise enesetapu protsessi algatama. Seadet kasutati vähemalt kolmel korral, nendest kaks inimest surid ja üks jäi ellu, kuna gaas sai seadmest otsa.
ERRi uudise teatel mõistsid maakohtud ja ringkonnakohtud Tammerti süüdi „tervishoiuteenustega seotud valdkonnas loata majandustegevuse korraldamises". Riigikohus otsustas aga mõnevõrra segadusttekitavalt, et kuna enesetapp ei kuulu tervishoiu alla, ei saa Tammert olla süüdi loata majandustegevuses ning mõistis ta õigeks. Kohus märkis, et Tammert ei tegelenud diagnoosimise, läbivaatuse ega raviga ega osalenud isiklikult enesetappude läbiviimisel.
Kohus otsustas lisaks, et vabatahtlik enesetapp on põhiõigus ning et enesetapu abistamine on kuritegu ainult siis, kui inimene „ei suuda iseseisvalt tegutseda või ei mõista täielikult oma tegevuse tähendust". Samuti kutsus kohus riigikogu üles looma „meditsiinivälise enesetapu abistamise reguleerimiseks vajalikud määrused, et vältida kuritarvitamisi, viidates vajadusele selge õigusraamistiku järele, nagu seda toetab Euroopa Inimõiguste Kohus". Otsuse kohaselt:
„Prokuröri poolt istungil väljendatud mure on mõistetav – kui elu lõpetamise abistamist hakatakse pakkuma teenusena, on vajalikud selged põhimõtted, arvestades sekkumise ulatust inimese tervisesse ja vajadust võimalike kuritarvitamiste ennetamiseks. See hõlmaks muu hulgas määratlemist, millal sellist abi võib osutada, kes tohib seda teha, mille alusel määratakse teenuse vajadus ja kuidas protseduur läbi viiakse. Selgete põhimõtete puudumine võib viia soovimatute tagajärgedeni ja muuta riigi vastutavaks."
Kohus märkis ka, et „kui riik lubab lihtsat ligipääsu abistatud enesetapu teenustele, on eriti oluline kehtestada vajalik õigusraamistik võimalike kuritarvitamiste vältimiseks selliste teenuste osutamisel." Käesoleva teksti kirjutamise ajal ei ole Eesti valitsus Riigikohtu otsusele veel reageerinud ega kinnitanud kavatsust alustada seadusandlikku protsessi abistatud enesetapu reguleerimiseks. Avalik arvamus selle küsimuse osas on jätkuvalt tugevalt lõhestunud.
ERRi uudistes märgiti, et Eesti Riigikohtu otsus järgib Euroopa trendi. „Viis aastat tagasi kuulutas Saksamaa kõrgeim kohus, et enesetapp on igaühe põhiõigus – sõltumata põhjusest – ning et selleks abi saamine või teiste abistamine on selle vabadusega seotud kaasnevad õigused," kirjutas eetik Wesley J. Smith ajakirjas National Review. „Teisisõnu: surm nõudmisel. Nüüd tundub, et Eesti Riigikohus on võtnud sama suuna."
Abistatud enesetapp on vähemalt teatud tingimustel seaduslik Šveitsis (alates 1942), Saksamaal (2020), Austrias (2022), Belgias (2002), Hollandis (2001), Luksemburgis (2009), Hispaanias (2021), Itaalias (2019) ja Portugalis (2023, kuigi seadus pole veel jõustunud). Abistatud enesetapp ja eutanaasia on jätkuvalt keelatud 41 Euroopa riigis. Ühendkuningriigis käib hetkel arutelu abistatud enesetapu legaliseerimise üle ning hiljutiste raportite kohaselt võib enamus parlamendiliikmeid selle hiljem sel kuul toimuval hääletusel tagasi lükata.
Artikkel ilmus esmalt väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher.