Süvariiki võib võrrelda mõistega allmaailm. See on avalikkusele nähtamatu ja väljapoole demokraatlikku kontrolli jääv, kuid samas reaalset võimu käsutav pime sügavik, kust lähtuvad riigielu ja poliitikat tõukavad impulsid. Seetõttu ei piisa vaid praeguse valitsuse tagasiastumisest. Riik tuleb 1992. aasta põhiseaduse alusel taaskäivitada, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Kui rääkida tänasest Eesti riigist, õigemini selle riigi egiidi all kehtestatud režiimist, siis tuleb tõdeda, et kurjus – seadusetus, ülekohus, omavoli jne – ei lähtu mitte niivõrd võimuliidu erakondadest (nende tegevusest muidugi ka), vaid juurdub sügaval teatud riiklikes struktuurides.
Süvariik on selles mõttes tabav termin – seda võib võrrelda mõistega allmaailm, kuhu õiguskord ei ulatu. See on avalikkusele nähtamatu ja väljapoole demokraatliku kontrolli haardeulatust jääv, kuid samas reaalset võimu käsutav pime sügavik, kust lähtuvad riigielu ja poliitikat tõukavad impulsid.
Meil on põhjust rääkida võimu anastamisest ja kaaperdamisest. Ütleb ju põhiseadus, et riigivõimu kõrgeimaks kandjaks on rahvas. Autonoomsetele julgeolekustruktuuridele ja demokraatliku kontrolli alt väljunud riigiaparaadile tuginev režiim kujutab endast mässu õigusriigi ja demokraatia printsiipide vastu. See tähendab sisuliselt gängsterite võimu.
Me kõik nägime süvariigi avalikku võimudemonstratsiooni 2021. aasta algul, kui kõigest päev enne abielureferendumi saatuse otsustamist parlamendis sunniti tagasi astuma peaminister Jüri Ratas ja ühes temaga kogu valitsus. Uueks peaministriparteiks sai süvariigile sobilikum erakond, mis on seda tänini.
Me nägime ka 2023. aasta parlamendivalimistel, kuidas justkui mustkunstniku kübarast tõmmati välja valimisvõit „valgetele jõududele" – tagamaks, et Eesti riik liiguks globalistlikele jõududele sobivas suunas. Seda tehti elektroonilise hääletamise abil, mis ei ole otsast lõpuni kontrollitav ja mille osas kaebuste esitamise kord on kujundatud teadlikult perspektiivituks.
Me näeme praegu, kuidas aktiivselt otsitakse otsest konflikti agressiivse idanaabriga, seda hoolimata asjaolust, et Eesti on väike ja sõjaliselt nõrk piiririik. Võimalik, et seda tehakse süvariigi võimuhaaramise kindlustamiseks, sest välisohu suurenemine ja vaenuaktid meie riigi vastu konsolideerivad rahva võimude ümber. Poliitilised erakonnad, näiteks Reformierakond, on vaid vahendid, nupud selles mängus. Vajadusel lastakse ka Reformierakonna poliitikute vastu käiku süvariigile teada olev kompromiteeriv informatsioon.
Teatud asjaoludel oleks ohule viidates võimalik koguni kehtestada erakorraline seisukord ja loobuda ametlikult demokraatia etendamisest. Koroonaajal nägime, et põhiseaduslikke õigusi ja isikuvabadusi on rahvatervise ohule viidates võimalik piirata n-ö peaministri käskkirjaga – selleks polnud vaja kaasata parlamenti. Riikliku julgeolekuga seotud olukordades on veelgi lihtsam likvideerida nii poliitiline kui muu maailmavaateline opositsioon ja kindlustada režiimi püsimine.
Niisiis ei piisa, kui nõuda vaid Kaja Kallase ja praeguse valitsuse ametist lahkumist. Riik tuleb 1992. aasta põhiseaduse alusel taaskäivitada. See tähendab kogu süsteemi hoolikat puhastamist „viirusetõrjega" ning riigiorganite algsete, põhiseaduspäraste funktsioonide taastamist.
Praegu aga ei jää kodanikel muud üle kui kangekaelselt püsida põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsel nii sõnas kui teos. Me ei saa indiviididena vastu riiklikule sunnijõule, mis vajadusel käiku lastakse – nii nagu näiteks MEM Cafe vastu või väljaande Rahvuslik Teataja toimetaja Jaan Hatto vastu. Erinevatest menetlustest rääkimata. Kuid põhiseadus on siiski dokument, mida keegi ei ole tühistanud, ehkki seda eiratakse või väänatakse, kui vaja. See on meie kaitsekiri õiglase ja õiguspärase riigikorralduse taastamisel.