Sektide olemusest annab kenasti aimu nende puuslike lähemalt uurimine. Euroopa Liidu "Hommikutäheks" on krahv Richard Nikolaus Eijiro von Coudenhove-Kalergi. Euroopa Liit on ehitatud Kalergi Pan-Euroopa ideoloogia savijalgadele, millel pole ühe Saksamaa riigijuhi aaria maailma usutunnistusega sisuliselt suurt midagi vahet, kirjutab Karol Kallas.
Tegemist on Eesti ÜRO julgeolekunõukogu eesistumisele pühendatud artiklitesarjaga, mis üritab Eestit, Euroopa Liitu, ÜRO-d ja maailma ning Eesti rolli selles lahata pisut vabamalt kui pakub nomenklatuurne nägemus. Eelnevalt on ilmunud ülevaade "Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ÜRO on progressorite vandenõu!".
Nii nagu ÜRO puhul, pole kellelgi midagi selle vastu kui suveräänsed rahvusriigid ühise kasu nimel milleski kokku lepivad. Kaubandus on majandusliku heaolu alus ja mida vabamalt see toimib, seda parem on kõigil. Ja nii edasi. Kuid Euroopa Liit pole mitte kunagi olnud hea tahte ühendus, vaid see on algusest peale olnud – sarnaselt ÜRO-ga – maailmarevolutsiooni korraldaja ja Hea Uue Ilma (HUI) ehitaja.
Kas "Kalergi plaan" on ikka vandenõuteooria?
Euroliidu kohta kehtib üks-ühele kõik sama, mis on artikliteseeria esimeses ülevaates on välja toodud ÜRO kohta. Euroopa Liidu ekstsessid laotuvad meie ees laiali igapäevaselt ja siinkohal osutaks ainult ühele puuslikule, mille kummardamise otsa see ühendus on ehitatud.
Euroliidu "Hommikutäht" ja suurim puuslik, äärmusprogressiiv Kalergi manas raamatus "Praktiline idealism" esile uue, ideaalse HUI, milles konservatiivsetel maaelanikel (rustikalen menschen) pole kohta. Kalergi HUI nägemuses rasside segunemisel sündinud "vanade egiptlaste moodi pruunid" tulevikuinimesed urbanen menschen – urbaaninimesed – elavad ainult linnades. Vana vereaadli (blutadel) asendab uus vaimuaadel (hirnadel; zukunftsadel), kelle üheks parimaks pojaks pidas see eurovaimuhiiglane Leiba Davidovitš Bronšteini.
Kõrvalmärkusena tuleb osutada, et Kalergi HUI nägemuses on kindel koht uuel "ajuaadlil" (hirnadeli sõna-sõnaline tõlge), mille tänaseks, Trotski sisse tallatud rajal HUI suunas marssivateks, esindajateks võiks olla näiteks Europarlamendi üks esiprogressoritest Guy Verhofstadt ja Euroopa Komisjoni esinaine Ursula von der Leien.
Kalergi praktiline idealism on sõnnik, millelt on võrsunud Euroopa Liidu idee ja pole olnud kuulda, et nii Kalergi kui tema raamat oleks koos "Minu võitluse" ja selle autoriga "ägedate maailmaparanduse mõtete" surnuaiale maetud. Nii "Mein Kampf" kui "Praktischer Idealismus" ilmusid samal, 1925. aastal ja on väga katkise maailma peegeldused. Paraku on neist koos autoriga hukka mõistetud ainult üks, teist hullumeelsust peetakse au sees tänaseni.
Kalergi kommunistidest massimõrvarite idealiseerimist on üritatud euroliidu progressistlike ideoloogide poolt välja vabandada idealistliku pimeduse või muu sarnasega. Ajalugu näitab (osutatud raamatus lk 40–41) siiski, et ta teadis tänu oma isiklikule kogemusele väga täpselt, mille ja kellega tal on tegu ning see kõik meeldis talle.
Kalergi sattus koos oma naise, tuntud näitlejanna Ida Rolandiga, olema 1919. aasta aprillis Münchenis kui kommunistid seal järjekordset Baieri Nõukogude Vabariiki hakkasid tegema. Richardi naisel olid sel ajal kohalikus teatris etendused ja nad elasid ühes linna parimas hotellis. Revolutsionäärid tungisid öösel hotelli ja otsisid külaliste toad läbi. Richard ja Ida küll pääsesid sellest hea uue ilma ehitamise ettevõtmisest küll eluga, kuid teadaolevalt vähemalt üks nende hotellikaaslane, Thurni ja Taxise kuningakoja prints, kaotas märatsevate kommunistide käes elu.
Ehk pimedas "idealismis" pole Kalergit põhjust süüdistada.
"Kalergi plaani" peetakse vandenõuteooriaks, kuid rasside segamist ta ette kuulutas ja tänane Euroopa Liit, vaatamata kõigile ohumärkidele, ajab seda poliitikat, massiimmigratsiooni liikmesriikidele peale sundides, edasi.
Sama plaani osa on ka ÜRO, mille jaoks on alati kohutav "inimõiguste" rikkumine, kui mõni kolmanda maailma elanik ei saa asuda elama Euroopasse või Põhja-Ameerika ülemise otsa kahte riiki. Samas pole ei ÜRO ega Euroopa Liit teinud kordagi häält, et Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia immigrandid võiksid kolida näiteks Hiina või mõnda Pärsia lahe rikkasse naftariiki. Viimased on suurema osa Euroopasse tungivate immigrantide jaoks usuliselt palju kodusemad riigid.
Tulles tagasi Kalergi sõnastatud tuleviku urbaaninimese ja mineviku rustikaalinimese vastuolu juurde, siis võib osutada, et Euroliidu põllumajanduspoliitika tulemuseks on olnud maaelu väljasuremine. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika ja selle miljoniks käsuks olevad "euronormid" soosivad suurtootmist, mis jätab järele üha vähem maaelu aluseks olevaid väiketalusid.
Inimesi on karjakaupa kergem hallata, karjas hakkavad toimima grupimõtlemised ja tunnelnägemised. Harali elavaid inimesi karjavaim niivõrd ei ähvarda ja nad mõtlevad rohkem oma peaga. Igapäevaselt Loodu(se)ga silmitsi seisvate maaelanike mõtlemist pole nii kergesti võimalik kahtlase ideoloogiaga krussi keerata. Sellest ka progressiivide põhimõtteline vaen "lollide maakate" vastu. Seda alates Leninist kuni hegemooni Ameerika Ühendriikide rannikulinnade trumpimarutõbiste progressistideni ja lõpetades kohalike ekremarutõbiste kartelliparteilaste ning "arvamusliidritega".
Põhiseadus on rahvusriigi luustik
Euroliidu tõelisi eesmärke näitab selle nõudmine, et rahvusriigid teeksid kompromisse oma põhiseaduse – konstitutsiooniga. Sõnal "konstitutsioon" on peale põhiseaduse ka muid tähendusi. Võõrsõnade leksikonis on konstitutsioon näiteks veel "isendi kehaehituslike ja talitluslike tunnuste kogum; isendi põhilaad, mis on kujunenud pärilikkuse ja välistegurite koostoimel".
Eesti konstitutsioon on Eesti riigi põhilaad ja iga järjekordse määruse või kohustusliku Euroopa Kohtu otsusega rebitakse Eesti riigi küljest ära järjekordne "talituslik tunnus". Selle tulemusena jääb Eesti "tunnuste kogumit" järjest vähemaks ja vähemaks ning eurokraadid saavad juurde üha rohkem ja rohkem võimu.
Euroopa Liit on miraaž, koloss savijalgadel, mille saamatuse, põikpäisuse ja kurjuse on Hiina viiruse kriis kenasti esile toonud. Euroopa Liit on sarnaselt maailmarevolutsiooni korraldavale kommunismile, inimvaenulik progressistlik idee.
Euroopa Liidul kui sellisel pole peale elajaliku bürokraatia mitte midagi. Neil on ainult see, mille nad oma protoimpeeriumisse kogutud rahvusriikidelt ära võtavad. Iga uus euronorm, -direktiiv, -määrus ja "muu õigusnorm" võtab rahvusriigilt midagi ära. Selle tõttu on eurokoletise jaoks eriti oluline kirjutada aluslepingud järjest segasemaks ja pikemaks ning toota järjest rohkem bürokraatiat.
Euroopa Liit on vaatamata retoorikale inimestele võõras ja kauge. Kui keegi on lugenud mõnda Euroliidu direktiivi, siis 99,9999% ulatuses on need kirjutatud tõelises mandariinis (tavainimesele arusaamatus bürokraatide keeles), millest saavad aru ainult tõeliselt ära nikastatud ajudega bürokoraadid. Eurokõne lugemiseks ei piisa funktsionaalsest lugemisoskusest ja võõraste sõnade tundmisest. Nende keeleline ülesehitus on verbaalne painaja, pilt maailmast, millest normaalne inimene peaks hoiduma võimalikult kaugele. George Orwelli 1984-lik uuskeelne õuduste jäneseurg.
Eurokraadid on oma klaaspaleedes mõelnud välja totaalse riigi ja pisikese inimese metakeele. Selle esimene eesmärk on Euroopa Liidu tegelike eesmärkide varjamine, et normaalne inimene Euroopa Liidust mitte mingil juhul aru ei saaks.
Tulles tagasi Kalergi juurde: kas pole juba kummaline seegi, et kui Euroopa Liit tõlgib liikmesriikide keeltesse ja tiražeerib sõna otseses mõttes tohutul hulgal kohutavat möla, siis "Praktilist idealismi" pole korralikult tõlgitud veel inglise keeldegi. Kalergi autoriõigused kuuluvad tema loodud ja tänaseni tegutsevale Pan-Euroopa ühingule ja järelikult pole kõik Kalergi mõtted nii levitamist väärt.
Kalergi – ja Euroopa Liidu – tahtmistele annab parema vaate vast kontseptsiooni "praktiline idealism" selgitamine. "Praktilist idealismi" kui sellist ei mõelnud välja Kalergi, vaid sellise termini võttis kasutusele üks Ameerika Ühendriikide tuntumaid filosoofe, nimetatud riigi alusfilosoofaks peetava pragmatismi rajajaid, John Dewey 1917. aastal. Üks Dewey tuntumaid postulaate kõlab: "Demokraatia ja inimkonna ainus, lõplik, eetiline ideaal on minu arust samatähenduslikud." Lihtsamalt ümber sõnastades: inimkond peab vastama ainult ühele ideaalile ja inimkonna teeb ideaalseks demokraatia. Tänapäeval võime me kõrvalt vaadata, mida riikide "ideaalseks" pommitamine – või sunniviisil demokraatia tegemine – tegelikult kaasa toob…
Praktiline idealism on filosoofiasuund, mis peab väärtus- ja heaoluideaalide rakendamist inimeste, inimkonna, rahvusvaheliste organisatsioonide jne eetiliseks imperatiiviks elik moraalseks kohustuseks. Selle mõtteviisi arust on kõrgete ideaalide arvelt kompromisside tegemine ebamoraalne. Samuti tuleb sellistele ideaalidele ohverdada otstarbekus.
Laias laastus on praktiline idealism võrreldav utilitarismiga, kuna selle jaoks on tähtsad eelkõige tulemused. Samuti võib seda võrrelda klassikalise majandusteaduse ja valgustatud omakasupüüdlikkusega (grupi huvides tegutsemine toob kasu eelkõige endale), kuna üritab omavahel sobitada kokku seda, mis on õige (hea, ilus jne) ja mis on võimalik.
Euroopa Liiduga on nagu riigiga – mida väiksem see on, seda parem. Suur riik lämmatab inimesed ära ja "rohkem Euroopa Liitu" lämmatab rahvusriigid koos rahvustega. Kuid nagu olemas võiks olla riik – ilmselt on parem kui vägivallamonopol on riigi käes –, nii võiks ka enam-vähem ühise maailmanägemusega riigid teha ühise jõukuse nimel majanduskoostööd. Kuid nagu eelpool kirjeldatud, Euroopa Liidust on tänaseks saanud piirideta Hea Uue Ilma ehitamise projekt, mis näeb rahvusriike HUI vaenlastena.
Eesti Välispoliitika Instituudi juht Kristi Raik leiab oma Eesti ÜRO julgeolekunõukogu eesistumisele pühendatud ingliskeelses ülevaates "Estonia in the UN Security Council: The Importance and Limits of European Cooperation" (Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: Euroopa koostöö tähtsus ja piirid), et kuna peale Brexitit on ÜRO Julgeolekunõukogu alalistest liikmetest alles jäänud ainult Prantsusmaa, siis peab Eesti ÜRO julgeolekunõukogus võitlema, vajadusel oma huvisid salates, eelkõige Euroopa Liidu eesmärkide eest.
Samas kui nii Euroopa Liidu kui ÜRO eesmärgiks on HUI, siis võib küsida: kas ikka peaks!? Kas kõigile maailma riikidele ja inimestele ei oleks hoopis kasulikum, kui keegi sellele HUI masinavärgile hoopis kaikaid kodaratesse loobib?