Eestis võimule upitatud jõud lammutavad seestunud zombidena igal tasandil ja igas sfääris ühiskonna tasakaalu ja sidusust ning tõukavad meid konflikti, millel on potentsiaali viia nii vabaduse kui omariikluse hävinguni. Usukauged või protestantidest poliitikud ja julgeolekuametnikud ei mõista, mida tähendab vene õigeusklike jaoks katse läbi lõigata kanoonilisi sidemeid, kirjutab teoloog ja kirikuajaloolane Veiko Vihuri.
Iga päevaga saab üha selgemaks, miks oli kulisside varju jäävatel süvaringkondadel vaja 2023. aasta riigikogu valimistega valimispettuse abil võimule upitada praegune võimuliit. See seltskond veab Eesti riiki vägisi meie liitlaste „väärtusmaailma" poole ning annab endast kõik, et ajada suhted teravaks nii venelaste kui Venemaaga.
Hämmastav on hoolimatus, millega seda kõike tehakse. See on kas ajaloo õiget suunda tundvate revolutsionääride enesekindlus, mis ei lase end kõigutada minevikus elava väheteadliku elemendi ignorantsusest, või kuulekate kubjaste tuimus, kes viivad ellu mõisast saadud korraldusi ja loodavad saada kiitust. Tõenäoliselt mõlemat.
Kohe pärast valimisi võeti kiirkorras ette abielu ümberdefineerimine ning sõideti üle ühiskonna konservatiivsemast osast ja usklikest. Algusest peale oli selge, et mingit sisulist arutelu isegi ei teeselda, koalitsioon oli otsuse juba valitsust kokku pannes langetanud. Kirjutasin toona ja olen ka praegu seda meelt, et see otsus kajab vastu igavikus. Sõjaeelne turuprohvet Karl Reits kuulutas eesti rahvale ja tema juhtidele häda vähemate asjade pärast.
Edasi on ette võetud kiriku(te) tasalülitamine. Hakatuseks lõpetas sotsialistist siseminister Lauri Läänemets möödunud aasta kevadel valitsuse ja Eesti luterliku kiriku ühiskomisjoni tegevuse. See koostöökomisjon tegutses üle 30 aasta, sisuliselt kogu uue iseseisvusaja jooksul.
Järgmisena pöördus siseministri pilk vene õigeusklike poole. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) on võimudele pinnuks silmas mitmes mõttes. Esiteks, tegemist on riigi suurima kirikuga, mil on arvatavasti rohkem liikmeid kui n-ö rahvuskirikuks peetaval Eesti luterlikul kirikul. Teiseks, erinevalt luteri kirikust ei ole selle kiriku väärtushoiakuid võimalik „nügida", sest nad on kanooniliselt seotud Vene Õigeusu Kirikuga ehk Moskva patriarhaadiga, mis on eriti praeguses Ida ja Lääne vahelises konfliktis positsioneerinud end väga selgesti Lääne revolutsioonilise agenda vastasena.
Seda silmas pidades on julgeolekuorganite toel alustatud MPEÕK lahti lõikamist emakirikust. Et asi ei paistaks usu- ja kirikuvastase operatsioonina, on välja käidud julgeolekuargument – patriarh Kirilli sõjakad seisukohavõtud, mis justkui annaksid aluse seostada Moskva patriarhaati terrorismiga (!). Tegelikult oli otsus MPEÕK likvideerimiseks langetatud varem, kirikujuhtide vaibale kutsumised ja metropoliit Eugeni väljasaatmine olid seda ettevalmistavad sammud. Teati, et ettekäände leiab.
Plaan on järgmine. Siseminister esitab valitsuse kaudu riigikogule ettepaneku tunnistada Moskva patriarhaat terroriorganisatsiooniks. Pole kahtlust, et vähemalt koalitsiooni ja Isamaa saadikute häältega riigikogu lähiajal seda ka teeb. Seejärel saab siseminister ohuhinnangutele osutades pöörduda kohtu poole taotlusega sundlõpetada MPEÕK kui terroriorganisatsiooniga sidemeid omava usulise ühenduse tegevus. Ilmselt tuleb läbi käia kõik kohtuastmed ja see võtab muidugi aega. Aga praegune režiim kavatseb veel pikalt valitseda. Arvestades, kui kriitikavabalt on mõned kohtunikud suhtunud valitsuse argumentidesse koroonapiirangutega seotud vaidlustes, võib oletada, et nii läheb ka selles kaasuses.
Kui soovitud otsus jõustub, siis on võimalik kustutada MPEÕK registrist. Kiriku juhtorganite juriidiline olemasolu lakkab ja MPEÕK 32 kogudust on valiku ees – kas lõpetada oma tegevus või liituda uueks kirikuorganisatsiooniks ja registreerida end uue põhikirja alusel, kus ei ole enam viiteid Moskva patriarhaadile. Muide, siseminister Läänemets on nii kõva mees, et lubas vajadusel ka Pühtitsa naiskloostri Kuremäel kinni panna. Sellega ei saanud hakkama isegi mitte nõukogude võim.
Kas see poleks aga väljapääs – öelda lahti kanoonilisest seotusest Vene Õigeusu Kirikuga ja tegutseda edaspidi iseseisvalt? Antud juhul mitte, sest õigeusumaailmas saab kiriklik struktuur iseseisvuda üksnes emakiriku loal. Ainult sel juhul võib loota teiste autokefaalsete õigeusukirikute tunnustusele. Vastasel korral ollakse lihtsalt üks kirikust lahku löönud skismaatikute seltskond, keda mitte keegi ei tunnusta.
Eesti võimud kahtlemata teavad seda. MPEÕK kogudused on kahvlis – neil tuleks liituda kas Konstantinoopoli patriarhaadis autonoomset staatust omava Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga või jätkata tegutsemist sisuliselt skismaatilise rühmitusena.
Erakonna Isamaa poliitik Riina Solman, usutunnistuselt baptist, asuski juba agaralt kavandama EAÕK uut struktuuri: „Üleminekuaja eeskujuks võiks võtta Eesti apostliku õigeusu kiriku sõjaeelse struktuuri – üks piiskopkond koondas eesti, teine vene kogudused." See on asjatundmatu mõttekäik, sest EAÕK-s on juba kolm territoriaalset piiskopkonda. Kuid kui oletada, et eesti ja vene õigeusklike liitumine üldse teoks saab, siis jäävad eesti õigeusklikud omaenda kirikus vähemusse – venekeelseid liikmeid on umbes kümme korda rohkem!
Eesti usukauged või siis protestantidest poliitikud ja julgeolekuametnikud ei mõista, mida tähendab siinsete vene õigeusklike jaoks katse läbi lõigata kanoonilisi sidemeid. See tähendab nende vaimuliku kodu maha lõhkumist, juurte läbilõikamist. Nad näevad selles provotseerimata ja väiklast vaenuakti Eesti Vabariigi ja eestlaste poolt. Nad tajuvad seda ülekohtuna. On asjad, mida ei unustata.
Ma ei ole tänaseni näinud tõsiseltvõetavaid etteheiteid MPEÕK metropoliidile ega teistele kirikutegelastele. Nii metropoliit Eugenile esitatud põhjendused elamisloa pikendamata jätmiseks kui kaitsepolitseiameti aastaraamatusse kirja pandu on tühipaljas sõnamulin. Reaalset ohtu või Eesti-vastast tegevust ei paista kusagilt. MPEÕK on käitunud igati õiguskuulekalt. Seda teab ka siseminister Lauri Läänemets. Loomulikult võib Venemaa Eesti vastu kõige muu kõrval ka kirikut ära kasutada, ent kindlasti mitte määral, mis õigustaks siinsete vene õigeusklike usuvabaduse ja ühinemisvabaduse jalge alla tallamist. MPEÕK annab endale selgesti aru, mis positsioon neil Eesti ühiskonnas on.
Riigipöördega Eestis võimule upitatud jõud lammutavad seestunud zombidena igal tasandil ja igas sfääris Eesti ühiskonna tasakaalu ja sidusust ning tõukavad meid konflikti, millel on potentsiaali viia nii vabaduse kui omariikluse hävinguni. Mulle tundub, et siin pole tegemist lihtsalt rumaluse ja lühinägelikkusega. Meenuvad Naatsareti Jeesuse sõnad: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme", siis jääb teie patt teile."