Egiptuses Punase mere äärses kuurordis alanud kliimakõnelustest ähvardab tulla järjekordne suur ja tühine jututuba, kus kliimaaktivistid ähvardavad kiiresti saabuva maailmalõpuga ning rikkad riigid peavad rahastama Ukraina sõda, kirjutab Karol Kallas.
Egiptuses Sharm El-Sheikhi kuurordis alanud "asjaosaliste kliimanõupidamine" COP27 algas pühapäeval 6. novembril kokkuleppega pidada aru vaestele riikidele kliima soojenemise kahjude hüvitamise teemal. Tegemist on esimese korraga kui nii vastuoluline jutupunkt on ligi kahesaja riigi ja suure hulga vabaühenduste ning suurettevõtete osalusel toimuva igaaastase kliimakoosoleku teemaks, vahendab Reuters.
Kliimarahvas on Punase mere ääres jätkuvalt koos väite peale, et kui kohe ja jube kiiresti midagi Maa soojenemisega ette ei võeta, siis saabub vältimatu kliimakatastroof. Kuigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), mis on kohtumise üks eestvedajaid, võib kuulutada, et kliimateadus "on selle oma", siis viimasel ajal on hakanud üha kõvemini kostma hääled, et maailma ei ohusta niivõrd kliimasoojenemine, kuivõrd ÜRO; Maailma Majandusfoorumi (WEF), Euroopa Liidu ja muude sarnaste rahvusvaheliste organisatsioonide-liitude hullumeelsed ning hävingut külvavad "inimtekkelised" kliimapoliitikad.
Egiptuse kliimajutte kipuvad ette tühistama samuti päris maailmas, mitte poliitikute ja aktivistide peades, toimuvad sündmused. Nagu näiteks arulagedate kliimapoliitkate tõttu lääneriikides ise endale kaela kukutatud energiakriis, mida üritatakse valedega varjata Ukraina sõja taha.
Mingil põhjusel on ÜRO ametnikud ja kliimaaktivistid võtnud endale pähe, et Lääneriigid on kuidagi arengumaade ees kliimamuutuste pärast süüdi. Üheks suureks näiteks, kuidas arenev maailm kliimamuutuste käes kannatab, tuuakse seekord Pakistani üleujutused. Viimaste puhul tuleb küsida, et kui palju neis üleujutustes on süüdi inimtekkelised kliimamuutused ja kui palju juhuslikud, kliimast sõltumatud ilmastikunähtused (erakordsed mussoonvihmad) ning agressiivne põllumajandus?
Kokkuleppeni, kuidas ja millises mahus rikkad riigid hakkavad vaeste kliimakahjusid kinni maksma, loodetakse jõuda hiljemalt 2024. aastal toimuval COP29-l.
Murtud lubadused
Seekordne kliimakogunemine algas murega, et maailma valitsused ei tee "kliimasoojenemise vastu piisavalt palju".
Novembri alguses avaldatud ÜRO, kelle "oma" on kliimateadus, uuring väidab, et võrreldes 2010. aastaga suureneb maailma heitmete hulk 2030. aastaks 10,6 protsenti. ÜRO mahitatavad teadlased väidavad, et kui maailma temperatuuri tõusu soovitakse võrreldes eeltööstusliku ajaga hoida 1,5 kraadi piires, nagu see on kirjas 2015. aasta Pariisi kliimaleppes, siis tuleb viidatud heitmeid piirata vähemalt 43 protsendi ulatuses. Vastasel juhul "väljuvad kliimamuutused kontrolli alt".
Rikkad riigid pole samuti täitnud oma lubadust anda vaestele 2020. aastaks 100 miljardit dollarit, et need saaksid vähendada süsiniku heitmeid ja kohaneda kliimamuutustega.
Samal ajal paljud riigid, sealhulgas Ameerika Ühendriigid ja mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on energiakriisi tõttu hakanud taas kasutama rohkem fossiilkütuseid. Selline käitumine ähvardab ÜRO hinnangul lükata "maailma üleminekut puhtale energiale edasi".
Järgmine probleem, miks lääneriigid ei saa roheenergiale ja kliimakahjude hüvitamiseks suuri summasid kulutada, asub Ukrainas, mida on vaja nii sõjaliselt kui majanduslikult tohutute summadega toetada.
Ainult kaks riiki on seni lubanud hüvitada "kliimakaotuseid ja -kahjusid". Taani lubas anda 100 miljonit Taani krooni (13,44 M€) ja Šotimaa kaks miljonit naelsterlingit.
Mõne teadlase hinnangul võivad kliimakahjud 2030. aastaks minna maksma 580 miljardit dollarit.
Greepeace'i asutaja Patrick Moore kirjutas 8. novembril sotsiaalmeedias:
Meie jaoks kliimakriisi ei ole. Me koos Eileeniga jõudsime just enne Lääne-Kanadat tabanud lumetormi põgeneda Mehhikosse Bajasse. Elu vaenlane on külm, mitte soojus. See on väga suur asi, et meil on talvel olemas köetud majad ja soojad riided.
Toimetas Karol Kallas