Varahaldusettevõtte Matterhorn Asset Management asutaja ja partner Egon von Greyerz kirjeldab firma veebipäevikus, mis põhjustel on maailma rahandussüsteem kokku kukkumas ja kuidas oma vara kulla ning hõbeda näol säilitada.
Maailma raha- ja rahandussüsteemid on jõudmas oma loomuliku lõpuni. Seda ennustasid hiinlased juba 1971. aastal, kui [Richard] Nixon sulges kullaakna.
Meenutades Ludwig von Misesi sõnu: "Rahandussüsteemi kokkukukkumist pole krediidi laiendamisega saavutatud tormilise majanduskasvu järel mitte kuidagi võimalik vältida."
Ajalugu õpetab meile, et maailm on tänaseks ületanud teatud piiri, millest üle astudes ei ole enam võimalik tagasi pöörduda.
Sellest järeldub tänase päeva kohta, et ajaloo õppetundide eiramine pole mitte ainult väga kulukas, vaid see toob kaasa investorite varade totaalse hävingu.
Poliitikud valetavad alati
Ajalugu ei valeta mitte kunagi, kuid poliitikutel õnnestub see alati ja nad on valetamises järjepidevad. Võltsväärtustele ehitatud tüssamissüsteemis on valetamine poliitiliseks eluspüsimiseks eluliselt tähtis.
Vaatame korraks Nixoni 1971. aasta 15. augustil esitatud arulagedaid ja vastutustundetuid väljaütlemisi. Tegemist on päevaga, kui ta haakis dollari ja sedasi kõik ülejäänud valuutad lahti kullast.
Käesolevas artiklis kirjeldatakse lisaks, kui ettenägelikud olid toona hiinlased Ameerika Ühendriikide majanduse ja selle saatuse osas.
– "Peatame ajutiselt dollarite konverteeritavuse kullaks."
– "Raha tugevus põhineb majanduse tugevusel."
– "Teie dollarid on homme väärt sama palju kui täna. [Nende väärtus ei kahane.]"
Kuhu me vigurvända Dicki valedega oleme tänaseks jõudnud?
- Dollari kullaks konverteeritavuse peatamine 1971. aastal on 52 aastat hiljem jätkuvalt jõus.
- Kui dollari väärtus on alates 1971. aastast kahanenud peaaegu 99 protsenti, siis koos sellega käib kiiresti alla "majanduse tugevus", kuigi fiat raha abinõuna kasutamine varjab tõde.
- Viimane vale: "Teie dollarid on homme sama palju väärt kui täna." Jah, Dick, sul oli peaaegu õigus. Peale sinu kullaakana sulgemist on dollari väärtusest järel tervelt üks protsent.
Poliitiline süsteem on selgelt farss. Selleks, et saada valitud, peab poliitik valetama ja valetama peab ta samuti võimule jäämise nimel. Sest seda ootavad kergeusklikud valijad. Olukorra kurbloolisus on selles, et valijaid petetakse alati.
Hiina Rahvavabariik ennustas säherdusi tagajärgi juba 1971. astal
Kui Nixon sulges 1971. aastal kullaakna, avaldas Hiina RV ametlik väljaanne "Rahva päevaleht" (People's Daily) järgmised seisukohad:
Rahva päevaleht, 1971. aasta august
"Need ebapopulaarsed meetmed peegeldavad USA majanduskriisi tõsidust ja näitavad terve kapitalistliku majandussüsteemi kõdunemist ning allakäiku."
"Vaadake, kuidas kapitalistlik rahandussüsteem koos dollariga, mis seda ülal hoiab, kokku kukub … Nixoni uus majanduspoliitika ei suuda päästa Ameerika Ühendriike rahandus- ja majanduskriisist."
Hiinlased said päriselt aru, millised kohutavad tagajärjed on USA otsusel, millega hävitati läänemaailma rahandussüsteem.
Võib olla üpris kindel, et Ameerika Ühendriikide valitsus toona naeruvääristas Hiina RV ametlikku seisukohta. Nii nagu enamus lääne valitsusi, näitasid USA juhid välja oma upsakust ja täielikku ajaloo mitte mõistmist.
Hiinlastel oli vägagi õigus.
Kuid hukatusse viiv tee ei lõpe hoobilt ja kõik on võinud rohkem kui 50 aastat jälgida selget "kapitalistliku süsteemi allakäiku". Tõenäoliselt pole tänase süsteemi lõpp enam kaugel.
Huvitav on asjaolu, et kommunistlik mittedemokraatlik süsteem näeb asju hulga selgemalt kui nõndanimetatud lääne demokraatia. Ilmselt on asjaolul, et kogu aeg ei pea hääli ostma, teatud eelised.
See pole tähtis, milline konkreetne valuuta võidab väärtuse languse võidujooksu
Kuna kogu rahandussüsteem on plahvatamas, siis on see täiesti tähtsusetu, kuhu suunas lühiajalises vaates Ameerika Ühendriikide dollar võrreldes teiste fiat-rahadega liigub.
Dilemmaks on asjaolu, et suurem osa "eksperte" kasutab dollari tugevuse või nõrkuse mõõtmiseks dollari indeksit (DXY). See on võrreldav ronimisega mööda edukuse redelit ja üles jõudes tõdemisega, et redel toetub vale maja vastu.
Dollari võrdlemisest selle kuritöökaaslastega (teiste fiat-rahadega) pole tolku, kuna kõik need valuutad on hukatuse teel.
Dollari indeks võrdleb dollarit kuue fiat-rahaga: euro, naelsterlingi, jeeni, Kanada dollari, Rootsi krooni ja Šveitsi frankiga. Eriti torkab silma, et sellest võrdlusest puudub Hiina RV jüaan ja seda hoolimata asjaolust, et Hiina RV on suuruselt maailma teine majandus.
Kuid siin on asja võti. Dollar osaleb koos kuue valuutaga väärtusetuks muutumise võidujooksus.
Alates hetkest kui Nixon sulges kullaakna, on kõik seitse valuutat, sealhulgas USA dollar, kaotanud oma reaalväärtusest 97–99 protsenti.
Reaalväärtus tähendab püsivat ostujõudu.
Ainukene raha, mis on viimase 5000 aasta jooksul säilitanud oma püsiva ostujõu, on loomulikult kuld.
Sinine kiri: kuld on y-telje 100 kohal olev hall sirge joon = püsiv/ühesugune ostujõud
Punane kiri: kõik valuutad on võrreldes kullaga kaotanud 123 aasta jooksul 97–99% oma väärtusest
Allikas: World Gold Council
Üheselt on selge, et ajaloo ainukene püsiva väärtusega raha on kuld!
Kõigi ülejäänud valuutade, seda ilma eranditeta, väärtus on langenud NULLI.
Voltaire tõdes juba 1729. aastal: "Paberraha jõuab lõpuks tagasi oma loomuliku väärtuse juurde, milleks on null."
Selline on olnud iga rahaühiku saatus läbi ajaloo.
Iga raha väärtus on kukkunud NULLI. See on siht, kuhu liiguvad nii dollar kui selle lakeid.
Arutlemine teemal, kas raha, mille väärtus on viimase 52 aasta jooksul kukkunud 98,2 protsenti, muutub järgmisel kahel aastal kas tugevamaks või nõrgemaks, ei taba tegelikult ära asja tuuma.
See on päriselt sada protsenti kindel, et nii dollar kui kõik teised fiat-rahad jõuavad ringi lõppu (mis sai alguse 1913. aastal USA Föderaalreservi loomisega) ja nende järele jäänud 1–3 protsendist väärtusest saab NULL.
Kuid meeles tuleb pidada ka seda, et selline lõplik kukkumine tähendab võrreldes tänasega, et raha kaotab oma väärtusest sada protsenti.
Brent Johnson ja Matt Piepenburg arutlevad dollari teemal
Seega arutelu, kas dollari indeks, mis täna on 103, jõuab esmalt 150-ni, nagu arvab minu hea sõber Brent Johnson vastavalt oma dollari piimakokteili teooriale või hoopis kukub, nagu väidab minu kolleeg Matt Piepenburg, ei taba tegelikult asja tuuma.
Esimesena põhja (väärtusetuseni) jõudmise eest ei jagata auhindu. Reaalse väärtuse arvestuses on dollar alates 1971. aastast langenud pea 99 protsenti. Mis tähendab, et sellel on NULLINI kukkumiseks ruumi pisut üle ühe protsendi.
Ajalugu kinnitab meile, et lõplik langemine on VÄLTIMATU.
Seega, miks peaks muretsema, kas väärtusetuks muutub esimesena euro või dollar? Sellised arutelud on kaotanud igasuguse mõtte.
Johnson ja Piepenburg rääkisid hiljuti oma nägemusest lähemalt Adam Taggarti ilmavõrgusaates "Thoughtful Money" (mõtlik raha). Adam on silmapaistev saatejuht ja nii Brent kui Matt esitasid oma väiteid, kas siis dollari poolt või vastu, väga veenvalt. Kuid vaatamata asjaolule, et mõlemale meeldib kuld ja nad saavad kullast aru, siis arutelu, kas dollar liigub üles või alla, haaras neid pisut liiga endasse ja nad ei keskendunud ainsale rahale, mis on jäänud püsima läbi ajaloo. Millest hoolimata nad teavad, et kuld on lõplik raha.
Kõik valuutad ei ole pahad
Maailma reservvaluuta on ennast ülal pidanud kurvastavalt, kuna seda toetavad valed ja nõder majanduse reaalkasv, mis kõik on tingitud kehvasti juhitud, võlale ja rahatrükile rajatud majandusest.
Kuigi suurem osa valuutadest on peale 1971. aastat oma reaalväärtusest kaotanud 97–99 protsenti, on ometigi olemas mõned säravad erandid.
Kui 1971. aastal suleti kullaaken, töötasin ma Genfis ühes pangas. Toona maksis üks dollar 4,30 Šveitsi franki. Täna, 52 aastat hiljem, maksab üks dollar 0,88 Šveitsi franki!
See tähendab, et dollari väärtus on alates 1971. aastast Šveitsi frangi suhtes langenud 80 protsenti.
Seega riik, nagu Šveits, kus riigieelarve pole puudujäägis ja mille võlatase SKT suhtes on väga madal, tõestab, kuidas hästi juhitud majandus, mille inflatsioon on väga madal, ei hävita enda raha väärtust, nagu seda teevad suurem osa vastutustundetutest valitsustest.
Šveitsi otsedemokraatia süsteem ja inimestele antud tegelik võim on äärmiselt ainulaadsed ning rahval on õigus panna rahvahääletusele pea iga teema, mida nad heaks arvavad.
Selline lähenemine teeb inimesed vastutavaks oma valikute eest, kuna rahvahääletuse võitnud teemad saavad osaks põhiseadusest ja parlament ning valitsus ei saa neid muuta. Rahvahääletuse tulemusi saab muuta ainult uue rahvahääletusega.
USA on banaanivabariik
Šveitsi võla maht on SKT-st 40 protsendi ümber. Samasugune oli ka Ameerika Ühendriikide võla maht enne 1971. aasta kullaakna sulgemist.
Nagu näitab allpool olev graafik, on täna USA võla ja SKT vahekord 132 protsenti. Aastal 2000 oli see 55 protsenti.
132 protsendine võla suhe SKT-sse on banaanivabariigi tase, mis üritab kõigest hingest jääda ellu ohjeldamatult järjest suuremaid koguseid väärtusetut fiat-raha trükkides ja laenates.
Võlts SKT kasv nõuab võlts fiat-dollareid
See tähendab, et võla suhe SKT-sse on jõudmas eksponentsiaalsesse arengujärku. Ma olen mitmes artiklis kirjeldanud, mis juhtub eksponentsiaalse arengu lõpus.
Kuna Ameerika Ühendriikide eelarvepuudujäägi vähendamiseks pole mingisugust tahet ega võimalust, siis järgmise eelarveaasta puudujääk on kõige tõenäolisemalt rohkem kui kaks triljonit dollarit. Kui peaks osutuma, et inflatsioon on eeldatust kõrgem, intressimäärad tõusevad, mõni pank kukub kokku, puhkeb rohkem sõdu, tehakse rohkem kvantitatiivset õgvendamist, siis on eelarvepuudujääk veelgi suurem.
Ma kirjutasin hiljuti artiklis "Kurjuse tsükkel", kuidas tänane maailm on silmitsi seninägematute ohtudega ja seda ajaloos varem nägemata suurusjärkudes.
Aeg rikkuse säilitamiseks on just nüüd
Geopoliitiliste ja rahanduslike ohtude ühismõju loob olukorra, kus vara alles hoidmisest on saanud esmavajadus.
Suurem osa varade turgudest paistavad äärmiselt haavatavad, olgu need siis aktsiad, väärtpaberid või kinnivara. Vähesed investorid saavad aru, et tänased varade hinnad on muinasjutulistes kõrgustes, mille on tinginud enneolematu võla võtmise võimaluste (krediidi) laiendamine.
Isiklikult ma arvan, et me oleme jõudnud punkti, kus varaturud võivad kohe tublisti langeda.
Samal ajal paistab, et kuld on valmis murdma välja alates 2020. aastast kehtinud hinnaraamidest.
Kui kuld jätab selja taha 2000 dollari taseme, siis hakkab see tõenäoliselt väga kiiresti kallinema.
Hõbeda hind liigub võrreldes kullaga ülespoole tõenäoliselt kaks korda kiiremini.
Samas tegemist ei ole hinna ja spekulatsiooni küsimusega. See puutub ainult riskidesse ja rikkuse säilitamisse.
Lühiajalisel ajastusel pole tähtsust. Järgmised paar aastat on küsimuseks, kuidas rahaliselt ellu jääda.
Kurvastusega tuleb tõdeda, et suurem osa investoritest ostab aktsiad siis kui need on odavad ja kaotavad sedasi suure osa sellest tulust, mida nad viimase paarikümne aastaga on teeninud.
Kuna kuld on kindlustus roiskuva rahandussüsteemi vastu, siis tuleb seda omandada ja omada väljaspool nõtra pangandussüsteemi, mis tõenäoliselt oma tänases vormis ellu ei jää.
Järgnevalt on välja toodud mõned sine qua non (vältimatud tingmused) kulla omamiseks:
- Kulda peab omama füüsilisel kujul. Mitte fondides, ETF-ides ega pangas asuvas kullas.
- Investoril peab olema täielik ligipääs oma kullakangidele/müntidele.
- Kõikvõimalikest kaasomanikest/lepingupartneritest tuleb võimalusel vabaneda.
- Kulda peab hoidma pangandussüsteemi välistes eriti turvalistes varakambrites.
- Kulda ei tohiks hoida üheski suurlinnas.
- Kulla peab kindlustama.
- Kodus võib hoida ainult kulda, mida inimene on valmis kaotama.
- Kulda võiks hoida oma elukohariigist väljaspool ja kullasõbraliku seadusandlusega maal.
- Riigis, kus kulda hoitakse, peab olema pikk demokraatiatraditsioon, pikka aega kestnud poliitiline stabiilsus ja rahu.
Kuna maailma ootab lähiajal ees üks ajaloo ebakindlamaid aegu ja seda nii rahalises, ühiskondlikus, poliitilises kui geopoliitilises mõistes, siis rikkuse säilitamine, kulla ja teatud koguse hõbeda näol, tähendab inimeste jaoks majanduslikku ellujäämist. Kui seda ei tehta, siis hävingut.
Nagu alati, kõige olulisem on hoolitseda oma pere eest ja aidata sõpru.
Eesootavate raskete aegade tarbeks võiks lisaks meeles pidada, et paljud imelised asjad on tasuta: loodus, raamatud, muusika, sport ja muu sarnane.
Tõlkis Karol Kallas