Ehk oleks aeg algatada ühe kunagise kultuurrahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon? Lõpetame ja keelame kõigepealt avaliku ropendamise, pornograafia ja perverssused, tigeda üksteise sõimamise ja üksteise alusetu laimamise. Viskame kõik tigedad valed prügikasti ja hakkame kainelt mõtlema. Seame aukohale aususe, töökuse, harituse, viisakuse, ilu ja kõlbelisuse ning püüdleme jälle üheskoos, ühe rahvana kõrgete ideaalide poole, paneb ette Malle Pärn.
Sõnavabadus on selles mõttes hea, et igaüks saab näidata avalikkusele oma tõelist nägu, seda, kes ta päriselt on. Ja kui enam ei tunnustata kammitsevat moraalisüsteemi, siis pole enam ka haritud inimesele omast enesetsensuuri. Kõik, mis ühe ennasttäis ja teiste temasuguste poolt hinnatud "arvaja" peas sünnib, roppusteni välja, pigistatakse parnassile. Ilma igasuguse häbita. Sest liberaalses demokraatias on lubatud kõik, mis ühele liberaalfanaatikule vaid mõttesse tuleb.
Aga mitte kõik ei laula kaasa selles kisakooris. Sõnavabaduse hea külg on ka see, et seesama liberaal on kõigile nähtav, ükski terve mõistusega inimene ei võta tema mõtteavaldusi tõsiselt, sest ta teab, et liberaal ei räägi seda, mida ta mõtleb, vaid seda, mida ta on sunnitud rääkima. Ta elab ju oma narratiivis. Tal on aju asemel kiip.
Vaadake, kui inimene on kord juba oma sisemist kultuuritust, labasust või lausrumalust avalikult demonstreerinud, siis sellisena läheb ta ju ka ajaloo hindamise ette. Ja kultuurne inimene hoidub sellisega lävimast. Ta ei raiska oma aega ka selle rumala labatseja kirjutiste lugemisele.
Tugevam, aktiivsem, hoolimatum on paraku alati rumalam, aga ta surub oma elamiseviisi teistele peale. Teda ei piira moraal ega intellekt. Aga tema ei saa sellest aru, et ta oma maailma teistele peale surub, ja kui keegi talle midagi ütleb, mis ta enestunnet riivab, siis tõstab ta häält, et hoopis temale tahetakse midagi peale suruda. Viha õhutada. Paradoks. Ise arvab ta, et tema on kangesti tolerantne ja mõistlik. Igati õige mees. Tema peegel on kõverpeegel.
Kuhu on küll kadunud sellised üldinimlikud väärtused nagu mehisus, arukus, vastutustunne, sisemine kultuur, hingeharidus, tundekasvatus, realiteeditaju, teistega arvestamine?
Avalikkuse ette tuleks lubada esinema ainult haritud, kultuursed ja oma vastutusest teadlikud terve vaimuga inimesed.
Muidugi, kui me tahamegi oma rahva hävitada, siis laskem käia, tühjendagem solgiämbrid üksteise söögilauale, lubagem kõhulahtisus parnassile, ja keelakem mõistlikkusele tee sinna.
Ärgem siis nutkem, et rahvaarv väheneb – Rooma riik kadus ju ka kord maailmakaardilt, ehkki see oli palju suurem ja vägevam kui meie tilluke europrovintsike.
Kui me rahvana austame lolle ja lollust, siis me ju määrame ennast väljasuremisele. Ja me ei saa selles mitte kedagi teist süüdistada. Siis on see meie oma "väljasuremise mäss". "Ise tegi", nagu vanas muinasjutus öeldakse.
Kellele on vaja seda pisikest kultuuritut ja moraalitut kampa, kes oma Jumalast antud imelise andekuse raiskab ära iseenda hävitamise peale? Määrib end vabatahtlikult poriga kokku ja loobub puhastavast veest?
Ehk oleks aeg algatada ühe kunagise kultuurrahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon?
Lõpetame ja keelame kõigepealt avaliku ropendamise ja pornograafia ja perverssused? Tigeda üksteise sõimamise ja üksteise alusetu laimamise? Viskame kõik tigedad valed prügikasti! Hakkame kainelt mõtlema!
Ärge loopige hüsteerilisi hinnanguid, ärge kleepige silte, vaid tooge välja faktid, analüüsige tekste enne kommenteerimist. Ennekõike: kuulake üksteist ära ja võtke vastu, mida kuulsite. Arutame omavahel meid tülliajavaid valusaid teemasid. Mõtleme, otsime vastuseid üksteise küsimustele. Tegelikult, päriselt, mitte näiliselt.
"See ei ole nii!", "äärmuslane" ja "rassist!" ei ole väitlus ega debatt. See on teiste mõtete tõrjumine, halvustamine. See näitab, et selline "väitleja" ei ole vajalikul tasemel, et üldse milleski kaasa rääkida. Ta ei saa intelligentsest vestlusest aru.
Selline absurdum tapab igasuguse mõttevahetuse. Räägime konkreetselt, asjast. Viisakalt, kultuurselt.
Seame aukohale aususe, töökuse, harituse, viisakuse, ilu, kõlbelisuse… Püüdleme jälle üheskoos, ühe rahvana kõrgete ideaalide poole! Jätame porilombid notsudele püherdamiseks!
Mõistame hukka valetamise ja laimujutud, tsenseerime ajakirjandusest välja väga rumala ideoloogilise propaganda ja alusetu ning pahatahtliku teisitimõtlejate mahategemise!
Kas need soovid ja mõtted tunduvad tõesti olevat liiga radikaalsed? Äärmuslikud?
Kas me rahvana ei ole tõesti oma vaimses arengus veel jõudnud sellisele tasemele?
Lubage mul siis vaid loota, et see aeg kunagi ometi tuleb, kus nooredki taipavad, mis nendega praegu teha tahetakse, et nad keelduvad rahajumalate isekale tahtele allumast ning hakkavad ometi ükskord õigete vaenlastele vastu!
Ja et ajalugu siis kõiki neid inimesi meeles peab, kes tõelise kultuuri kaitseks lahingusse läksid, kogu meie kirglikku vastupanuliikumist, nii organiseeritut kui ka spontaanset – kõiki neid, kellele praegu totakaid silte peale kleebitakse…
+++
Ma tean, et seegi minu kirjutis (nagu mitmed sajad eelmised) jääb hüüdjaks hääleks meie liberaalses lootusetult ärakuivanud liivakõrbes, sest elukutselised poliitkarjeristid ja ustavad ideoloogiateenrid meie meedias ei võta seda sõnumit iial vastu. See keelgi on nendele võõras keel.