Eliit – vaimus kange ja südames õrn

Admiral Auphan on öelnud, et “eliit on palju enamat kui ühiskonnale väljaspoolt pealesurutud raam nagu kargud. See on ühiskonda struktureeriv element ning sisemine tugi. Tsivilisatsioonid sünnivad ja känguvad vastavalt vooruste olemasolule või eliidi puudumisele.”1

Olgu see artikkel mõtteliseks järjeks juba varem Eesti meedias avaldatud eliidi-teemalistele mõttevahetustele (vt nt siit, siit ja siit). Või õigemini mõtteavaldustele, sest sisulist laiemat mõttevahetust ei ole ju toimunud.

Nagu algustsitaadist mõista, et käsitleta siin pseudoeliiti või illusoorset eliiti, vaid eliiti, mille olemasolemise kriteeriumiks ei ole tema asetsemine väärastunud ühiskondliku struktuuri hierarhilises ülemises otsas või majanduslik üleolek. Eliidiks on ühiskonna kandev tugi liikmetest, kellel on südametunnistus teenida ja olla eeskujuks ükskõik, mis positsioonil nad ka ei oleks. Eliit on kõlbeline mõõde. See on skelett, mis hoiab ühiskonda püsti.

Eliidi teevad nähtavaks need voorused, mida ta kannab, mida ta teostab ja mis teevad ta erakordseks ning keskmisest eristuvaks. Eliidi mõõdupuuks on teenimine, ühise hüve seadmine kõrgemaks isiklikest hüvedest, oma kohustuse täitmine, olgu need nii silmapaistmatud kui tahes. Seega on eliidi tunnuseks ohvrimeelsus ja eneseohverdus, ilma milleta ei ole teenistus võimalik.

Filosoof Marcel De Cortes on eliidi põhilisteks voorusteks määratlenud õigluse, tugevuse, mõõdukuse ja ettevaatlikkuse. Mõtisklegem siis nende üle.

Õiglus

Õiglus nõuab kahe subjekti olemasolu. Kui rääkida õiglusest ühiskondliku eliidi kontekstis, siis vastassubjekt häguneb, pole enam konkreetseid persoone, vaid on ühiskond. Kui kahe persooni vahelises suhtes on õigluse või selle puudumise defineerimine lihtsam, siis ühiskonna kontekstis on õigluse mõõdupuuks ühine hüve.

Seega on eliidi roll hoolitseda ühiskonna ühise hüve eest. Ühine hüve peab olema tema ülimuslik tegude tingimus, raamistik ning põhjendus.

Tänapäeval on ühine hüve muutunud abstraktseks mõisteks või väärastunud. Sest ühine hüve lähtub teistest printsiipidest kui individualism. Ühine hüve ei ole x arvu indiviidide isiklike huvide summa. Veelgi vähem on see suurema hulga indiviidide huvide ülemuslikkus ülejäänud huvide üle. Samuti ei ole ühine hüve materiaalne, kuigi võib väljenduda materiaalse kaudu. Ühine hüve on eelkõige kõlbeline suurus, mis annab raami ja suuna kõigele muule.

Eliit tähendab autoriteedi omamist koos sellega kaasnevate kohustustega. Sõna “autoriteet” etümoloogiline läte on ladinakeelne augere, mis tähendab “tõstma, suurendama, rikastama, kasvatama”. Seega on autoriteedi, eliidi, ülesandeks ühise hüve kasvatamine ja laiendamine. Selle suurendamine, mis on hea. Olles samast lättest, nagu sõna “autor”, on autoriteedi ülesandeks olla looja, avastaja, edasiviija ja innustaja.

Eliidi, autoriteedi, looja pärisosaks on otsuste vastuvõtmine. See eeldab tugevust teha valikuid. Meeletugevust valikute tegemiseks eelkõige olukordades, kus otsuseid kas ei mõisteta või on ootused vastupidised, kuid mille ülimuslikuks eesmärgiks on ühiskondlik hüve. Tugevuse puudumisel teha õigeid otsuseid on ainult üks nimi – nõrkus. Nõrkus on argus, mis on omakorda allikaks ebaõiglusele.

Tugevus

Prantsuse piiskop ja kirjanik Jacques-Bénigne Bossuet märgib, et “kui üks ühiskond on kaotanud arusaamise pingutusest, ohvrist ja korrast, sest sellest ei räägitud kunagi, või kui, siis ehk mõnikord pilavalt, siis suudab ainult eliit, teadlik oma moraalsest vastutusest, ühiskonna tagasi õigele rajale juhtida”.

Kui eliidi vooruseks on tugevus, siis on tema kohustuseks olla tugev. Sellest hetkest peale, kui eliit nõrkusest ja argusest tulenevalt kaotab vooruste viljelemise iseeneses ning kui see ei ole ühiskonnale suunatud tegevuse eesmärgiks ja põhjenduseks, ta lahustub ning temast saab illusioon, mälestus ning lõvitopis, mida on tore vaadata, kuid mis kunagi ei möirga ega murra.

Tugevus on voorus, mis lubab eemaldada takistused selleks, et tahte aluseks oleks mõistuslikud, ratsionaalsed otsused. Vooruslik tugevus, see on iseloomu tugevus, tahtejõud ja meelekindlus. Mis on omakorda eelduseks teiste vooruste elluviimisele. Tugevus ei ole ainult võime vältida nõrkust või hirme, vaid see on võime astuda vastu raskustele. Tugevus on võime hirme alla suruda ning hulljulgust taltsutada, see on suutlikkus valida vajalikul hetkel “jah” ja “ei” vahel, tugevus kaitsta ja rünnata – sustinere et agredi.

Kõlbeline tugevus on seotud harmoonia ja korraga ehk siis tõega. Vooruslik tugevus ei ole vägivald ega ka harmoonia hävitamine või korrastamatus.

Tugevus on leebuse eelduseks. Ainult kõlbeline tugevus annab inimesele empaatiavõime ning avaruse mõista seda, mis vajab kaitset ja hoolitsust. Vaimus kange ja südames õrn – selline peab olema deviis, mille järgi ühiskondlik eliit vaatab vastu oma kohustustele.

Vooruslik ei ole võimalik olla valikuliselt. Ei ole võimalik olla valikuliselt tugev ja nõrk. Tugev ei eelista nõrk olla. Nõrkust ei saa vabandada valikutega. Eliidi kohustus on olla kogu aeg tugev. Iseendas ja oma tegudes – alati, sest muidu eliit kärbub iseeneses või ei ole võimeline täitma kohust õigel ajahetkel. Viimase maurist Grenada kuninga ema sõnad pojale hetk enne, kui ta pidi lahkuma oma valdustest seoses katoliikliku kuninga eduka pealetungiga, olid järgmised: “On mõttetu nutta ja trampida jalgu nagu naine, kui selle, mille me kaotame, kaitsmiseks nagu mees puuduvad tahe ja julgus”.

Eliit tõuseb ja langeb vastavalt sellele, missugune on tema tugevuse ja nõrkuse, julguse ja arglikkuse suhe. Ausal kaalumisel tuleb arvestada, et üks tegu võib üles kaaluda kõik mõtted ja kavatsused – viljadest tuntakse see ära.

Tänapäeval, ajal, mil massidega manipuleerimist nimetatakse masside tahteks, on eliidi tugevuse mõõdupuuks teha valikuid, mis on erinevad keskpärasest. Et öelda “jah” ülmuslike printsiipide järgmisele tuleb osata keelduda. Marcel de Cortes on öelnud: “Jah algab sageli Ei-st”.

Mõõdukus

Mõõdukust on tänapäeva ühiskonnas kas välditud või mõistetud täiesti valesti.

Mõõdukus tuleb sõnast "mõõt, mõõtma". Selleks et mõõta oma otsuseid on vaja ausust ja julgust.

Mõõdukus ei ole kvantitatiivne, suure või väikse vaheline automaatne keskmine, vaid see näitab tasakaalu. Mõõdukus tähendab korda ja harmooniat. Mõõdukus ei ole neutraalsus ega suutmatus teha otsuseid. Tasakaal tähendab asjade õige kaalu mõistmist ning arusaamist tagajärgedest, kui tasakaal saab rikutud.

Tänapäeval kiputakse mõõdukusele viitama olukordades, kus puudub suutmatus või tahe teha midagi enamat või teisiti. Kuid mõõdukus pole pelg, vaid teadlik valik asjade ja väärtuste omavahelistes suhetes ning arusaamine otsuste mõjust tervikule. Ainult tugev saab olla mõõdukas, sest nagu eelpool mainitud, saab ainult aus pilk tajuda asjade õiget kaalu ning kaaluseieri tegelikku asukohta. Mõõdukus ei ole see, kui me uppuva inimese pääsmiseks hakkame järvest kausiga vett vâlja kühveldama.

Ettevaatlikkus

Prantsuse kirjanik M. Clement on tabavas ütluses, tõmmates paralleeli autoga, lausunud, et õiglus on nagu liikluseeskiri, tugevus on mootor, piduriks on mõõdukus ning rooliks on ettevaatlikkus. See on aluseks otsustele, mida me teeme ning ülejäänu väljendub teiste vooruste kaudu ühel või teisel viisil.

Eesti keel oma ilus ja rikkuses annab mõistete sisu seletuse meile tihti kaunilt ja otsekoheselt kätte. Ettevaatus – see on ette vaatamine. See ei ole pelg, kartus ega vabandus teha ainult pool siis, kui tervet ei taheta. Ettevaatus on teadlikkus oma tegude mõjudest. See aga eeldab kõrgendatud tundlikkust reaalsuse osas, reaalsustaju. Kui me ei taju reaalsust, siis ei suuda me mõista ka oma otsuste ja tegude tulemusi, ei suuda seada arukaid eesmärke, mõista eesmärkida saavutamise eeltingimusi ning tagajärgi kogu terviku koha pealt.

Reaalsustaju

Reaalsustaju on tingimuseks sellele, et meie otsused oleksid õiged. Reaalsustaju ei ole hunnitu hulk fakte, mis iseloomustavad meid ja ühiskonda ehk see, mida me teame, vaid olemasoleva suhtestamine omavahel ja tõega. Ainut nii saab mõista seda, mis on objektiivne, reaalne, tegelik.

Reaalsustaju aluseks saavad olla ainult kindlad printsiibid. Seega on tänapäeva absolutiseeritud relatvismikummardamine otseselt reaalsustaju hävitav või seda vähemalt hägustav ja lammutav. Tegelikkus ei ole suhteline – on asjad, mis on ja asjad, mis vaid näivad. Inimesele on antud mõistus paljusid neist adekvaatselt hoomata.

Reaalsustaju kogu oma tingimustes on kasvatatav ning treenitav. Ent ainult see, kel on janu, saab tunda vee lõhna. Admiral Auphan räägib reaalsustajust kui kuuendast meelest, mis on taju vältida miraaže ja utoopiaid, otsides alati piire selles osas, mis on võimalik. Reaalsustaju saab ainult siis tekkida ning valitseda, kui on mõttepuhtus, kui pole segavaid faktoreid tajumaks seda, mis on tõene ja tõeline. Mõttepuhtuse vastasteks on arvestuslikud ebatõed, ebakindlus põhimõtetes, salakavalus jne.

Lõpetuseks

Vaadakem siis meie ühiskonda läbi eelnevalt kirjeldatud prisma ning vastused küsimustele, mis on eliit ja kust teda leida võib, muutuvad palju selgemateks. Eliit, kes ei kanna endas voorusi, kaotab õiguse kanda eliidi nime. Eliit, kes teab, kuidas oma kohust täita, kuid tegelikkuses seda ei tee, ei ole eliit. Ning rahvas, kes ei tunne oma eliiti ära, on õnnetuses. Pseudoeliit ei suuna ühiskonda voorustele, sest mõnel päeval võib ühiskond neilt sedasama nõuda.

[1] Prantsuse admiral Gabriel Paul Auphan (1894-1982) teenis Teise maailmasõja aegses Vichy Valitsuses mereväe staabiülema, ja hiljem – peale admiral Darlan’i ülejooksmist – mereväe ülemana. Ta oli olulises rollis prantsuse mereväe aluste uputamisel Toulonis 27. novembril 1942, mille tagajärjel hävitati kokku 77 laeva vältimaks nende sattumist Saksamaa kätte. Enne laevade hävitamist püüdis Admiral Auphan 15. novembril veenda admiral de Laborde’i (38-st laevast koosnenud avamere laevastiku ülem) seilama laevadega liitlaste juurde, kuid viimane keeldus. Mõned päevad hiljem lahkus admiral Auphan teenistusest.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!