Habras pole mitte tõde, vaid režiimi poolt heaks kiidetud narratiivid, selgitab Federalisti politoloogist toimetaja Elle Purnell.
Esialgse õiguskaitse otsuses, mille kohus langetas teisipäeval (4.07.2023) USA föderaalvalitsuse ja -ametite vastu kohtuasjas Missouri osariik vs Biden [föderaalvalitsus], keelas kohtunik Jerry Doughty valitsuse tegelastel teha koostööd sotsiaalmeedia ettevõtetega ning piirata "väärteabe"* leviku piiramise eesmärgil kasutajate põhiseadusega kaitstud sõnavabadust. (*Misinformation; teadmatult/tahtmatult levitatav väärteave)
Doughty, nagu on teinud ka paljud teised, võrdles valitsuse tsensuuri George Orwelli välja mõeldud "tõeministeeriumiga". Kuid Orwelli satiiriline ministeeriumi nimi teeb sõna- ja mõttepolitsei liiga mõistlikuks: "tõeministeeriumiga" eeldatakse, et "tõde" on jätkuvalt talituslik osa nimetatud "ministeeriumi" sõnavarast. See ei ole nii! Meie tsensorid räägivad "väärteabe" mõistetes.
Tõe väärastamine on valetamine; väärteave on ainult teabe väärastamine. Tões on olemas moraalne pool; informatsioonis seda ei ole. Aastaid kestnud moraalne relativism on teinud lõpu inimeste kultuurilisele arusaamisele "tõest" kui teadmisest, millega ollakse ühiselt nõus. Kaasaegses maailmas on meile jäetud ainult lõppematu varu teavet.
Tõde on mõistuse poolt looduses tuvastatav
Suurema osa lääne ajaloost on nii filosoofid kui lihtinimesed olnud üksmeelel, et olemas on "tõde" ja seda nii tõigalise kui moraalse kontseptsioonina.
Platoni sõnul olid "tõelised filosoofid need, kes armastasid tõe nägemusi". Nimetatud nägemused olid tema sõnul ideaalne reaalsus, mis jõuab inimeste ja looduse maailma tõe, headuse ning ilu ebatäiuslike peegeldustena. Samamoodi uskus Cicero loomuõiguse olemasolusse, millest inimene saab aru oma mõistusega.
Kristlus kirjeldab inimeste südametele kirjutatud käske (Rm 2:14–15) sarnasel viisil ja esitab headust, tõde ja ilu kui midagi, mis lähtuvad ja on saavutanud täiuslikkuse kolmainu Jumalas. Piibel kirjeldab Kristust Logosena, Jumala Sõnana. "Logos" on oskussõna, mis on tihedalt seotud tarkuse, mõistuse ja tõega. Teises kohas kirjeldab Kristus ennast: "Mina olen tee ja tõde ja elu." (Jh 14:6)
Kui kristlus ja Kreeka mõte levisid üle lääneilma, muutus valdavaks arusaamine, et tõest on võimalik mõistusega aru saada. Ratsionaalse mõtlemise ja loodusseaduste eeldused olid matemaatika-, teadus- ning kunstisaavutuste aluseks ja seda kõige silmapaistvamal viisil renessansi ajal.
Mõned sajandid hiljem hakkasid valgustusaja mõtlejad ennast lahti murdma lääne teistlikest tõeotsingutest ja pjedestaalile tõsteti ainult mõistus, millest pidi toimiva ühiskonna jaoks piisama. Modernism hülgas valgustusaja mõistuse kinnisidee ja uus hoogu koguv tööstusmaailm soovis võita looduse ning ületada selle seadused ja piirid. Kuna religioon kaotas ühiskonnas üha enam toetust, asus nende asemele relativism, mis lahutas ennast täielikult traditsioonilistest objektiivse ja teadvustatava tõe eeldustest.
Täna me võime näha nii tõikade kui moraalset relativismi. Täna enam ei piirdu valitsev sotsiaalne eetika üksikisikute iseenese määratlemisega "mis on minu jaoks õige", vaid jõutud on nii kaugele, et noogutatakse nõustuvalt kaasa kui mõni mees ütleb, et ta on tegelikult naine. Viimast tehakse hoolimata asjaolust, et seda pole võimalik filosoofiliselt tõesena selgitada.
"Räägi iseenda tõde", mis on lahus päris tõest, on täna meie valdavas mõistusevastaste dogmade maailmas kiitmist väärt moraalne võit. Meie kultuuri mõistuspärasuse eiramine on nähtav igas vallas: vaadake ainult dekonstruktivistlikke skulptuure ja kunstivormiks peetavaid nõndanimetatud luuletusi või rünnakuid matemaatika kindlate ning ratsionaalsete reeglite vastu.
Sellises kultuurilises olukorras pole inimesed enam võimelised rääkima jumalikule loomuõigusele rajatud tõe kategooriates, mis on tuvastatav inimese mõistuse poolt. Selliseid kontseptsioone meie sõnavaras enam ei ole.
Tõde pole habras, seda on režiimi poolt heaks kiidetud narratiivid
Andes esialgse õiguskaitse, selgitas kohtunik Doughty sinna juurde: "Põhiseaduse esimese paranduse sõnavabaduse klausli eesmärgiks on tagada vaba ideede turu olemasolu, kus võidab lõpuks tõde, mitte turg ei võta omaks monopole, olgu siis selleks valitsus ise või mõni eraõiguslik tõe määratleja."
Midagi tähendava sõnavabaduse olemuslik kaastekst ja eesmärk – maailm, milles ideede üle aruteldakse ilma takistusteta viisil, et tõde pääseks võidule – pole enam saavutatav, kui ideesid ei hinnata enam nende väärtuse järele, vaid nende üle otsustatakse selle järele, kui tugevalt mõni inimene tunneb need tõesed olevat.
Kui pole enam ühise nõusolekuga "tõe" kontseptsiooni, siis ideed taandatakse nendeks, millega ollakse nõus ja millega ei olda. Kui pole võimalik enam toetuda ideedele põhjusel, et need on tõde, siis vastuolulised vaatepunktid ja ideed muutuvad hulga ohtlikumaks.
Siinkohal tuleb mängu väärastunud "väärteabe" kontseptsioon. "Väärteave" pole iseenesest uus oskussõna – Noah Webster [Ameerika Ühendriikide inglise keele sõnaraamatu autor] määratles selle 1828. aastal kui "pettus või valesti omandatud (luure)teave" (false account or intelligence received). "Väärteabe" idee, nagu seda mõisteti Websteri ajal, tähendas sisuliselt tõe fotonegatiivi: inimesi võis eksitada, kuid "pettust" võis mõista valena just selle pärast, et see oli vastuolus millegi tõesega.
Mõistuspärasuse järgses maailmas tähendab "väärteave" siiski midagi muud. Üks valitsuse bürokraatidest, keda Missouri v Biden kohtuasjas süüdistatakse ameeriklaste tsenseerimises, tunnistas Doughty sõnul, ilmselt ise saamata aru oma sõnade tähendusest, järgmist: "CISA (Cybersecurity and Infrastructure Security Agency; küber- ja taristu turvalisuse amet) direktor [Jen] Easterly kinnitas: "Me elame maailmas, kus inimesed räägivad alternatiivsetest tõikadest ja päratõdedest (post truth), mille kohta ma arvan, et see on väga-väga ohtlik, kui inimesed saavad valida tõikasid oma suva järele."
Loomulikult, kui igaüks valib omale ise fakte, siis valitsuse sarnane tegevus ei erine sellest millegi poolest. Doughty võttis oma otsuse kokku: "Sõnavabaduse klausel kehtestati just põhjusel, mida direktor Easterly tahab teha: anda valitsusele võim valida, mis on tõde ja mis on vale." Kui pole olemas lõplikku tõde, siis järele jääb ainult valitsev narratiiv ja teave, mis esitab sellele narratiivile väljakutse: väärteave. Valitsuse tsensorid saavad vaidlustada kindlaid fakte ja teadusuuringuid, kuid inimene on lõpuks ekslik ja sellistel [valitsuse] järeldustel pole mingit alust kui need ei toetu kõrgematele seadustele kui seda on ainult inimesed, kes need on välja mõelnud.
See on nii põhjusel, et tõde on eristamatu headusest. Tõde on rohkem kui steriilne teabe täpsus – selleks, et mingi asi oleks tõde, on vaja peegeldada loodu korda, mis omakorda on lõplikult hea, sest selle Looja on Headus Ise.
Inimese käes on võime tunda head ja kurja ja selle eest on makstud kallist hinda. Kuniks me taas ei hakka oma kultuurilises sõnavaras kasutama headuse keelt – ja selle vastandit – siis me nääkleme mõttetult "väärteabe" teemal ja neil, kelle käes on kõige enam võimu ning jõudu, ütlevad, mida see täpselt tähendab.
Tõlkis Karol Kallas