Parema maailmavaatega prantsuse filosoof, kirjanik ja meediategelane Eric Zemmour teatas 30. novembril, et ta kandideerib Prantsusmaa presidendiks. "Prantsusmaa inimesi on alandatud, halvatud, nende ajusid on pestud, neisse on istutatud süütunne. Kuid prantslased on ennast kokku korjamas, nad on võtavad eest ära oma maskid, viskavad prügikasti mürgised valed ja ajavad minema kurjad karjased," tõdeb Zemmour presidendiks kandideerimise kõnes.
Kallid kaasmaalased!
Aastaid on teid survestanud, rõhunud, kummitanud üks ja seesama tunne. Õõvastav ja valdav ilmajäetuse tunne.
Kui te käite mööda tänavaid, te ei tunne oma linnu ära. Kui te vaatate televiisorit, räägitakse seal teiega kummalises tundmatus keeles. Kui te näete reklaame, kui te vaatate teleseriaale, jalgpallimänge, filme, televaadendeid, kuulate muusikat; kui te vaatate, mida on kirjutatud teie laste kooliõpikutesse; kui te kasutate ühistransporti; kui te olete metroopeatuses, või lennujaamas; kui te ootate lapse koolitundide lõppemist, kui te viite oma ema haiglasse; kui te seisate järjekorras, et saata ära kiri, või otsida tööd; kui te peate ootama oma vastuvõtuaega politseijaoskonnas, või kohtumajas; saate te aru, et see ei ole enam teie riik, kus te elate.
Teile meenub riik, mida te kord tundsite; maa, millest rääkisid teie vanemad; riik, mille te leiate filmidest ja raamatutest. Teile meenub Jeanne d'Arci ja Louis IV, Napoleoni ja kindral De Gaulle'i, rüütlite ja veetlevate leedide, Victor Hugo ja de Chateaubriandi, Pascali ja Descartesi, La Fontaine'i muinasjuttude, Moliere näitemängutelegaste ja Racine'i luuleridade, Notre Dame'i katedraali ja külakirikute, Gavroche, Cosette'i, barrikaadide ja Versaillesi, Pasteuri ja Lavoisieri, Voltaire'i ja Rousseau, Clemenceau, Esimese Maailmasõja lahingute, Charles de Gaulle'i, Jean Moulini, Gabini, Deloni, Birgitte Bardot', Belmondo, Johnny Hallyday, Aznavouri, Brassensi, Barbara, Sauteti ja Verneuili filmide maa.
Teile meenub riik, mis on ühteaegu kergemeelne ja särav, kunstide ja teaduste maa, mis on uskumatult intelligentne ja edasipüüdlik, Concorde'i ja tuumaenergia riik; maa, kus leiutati kino ja autod. Teile meenub riik, mida te meeleheitlikult taga otsite, mille osas teie lapsed tunnevad nostalgiat isegi siis kui nad kirjeldatud ajast midagi ei tea; riik, mille üle te olete uhked ja mis on kadumas.
Te ei ole veel välja kolinud, kuid ometigi te tunnete, et te pole enam oma kodus. Teie ei ole riigist lahkunud, kuid valitseb tunne, et riik on lahkunud teie juurest. Te tunnete ennast oma kodumaal võõrana. Te olete sisepagulased.
Pikka aega te mõtlesite, et te olete ainsad, kes näevad selliseid asju, kuulevad, mõtlevad nende peale, pelgavad. Te kartsite sellistest asjadest rääkida. Teil oli sellise arusaamise pärast häbi.
Pikka aega te ei julgenud rääkida sellest, mida te nägite ja üle kõige te ei julgenud vaadata otsa sellele, mis teile vastu vaatas. Siis te rääkisite sellest oma abikaasale, lastele, oma isale ja emale, oma sõpradele ja kolleegidele, naabritele. Siis te rääkisite sellest võõrastega ja saite aru, et niisugust ilmajäetuse tunnet jagavad kõik.
Prantsusmaa ei ole enam [endine] Prantsusmaa ning kõik näevad seda. Loomulikult nad vaatavad teile ülalt alla. Seda teevad võimu juures olevad inimesed, eliit, kõrk nomenklatuur, ajakirjanikud, poliitikud, haritlased, sotsioloogid, ametiühingutegelased, kõrged vaimulikud – nad kõik räägivad teile, et sellised tunded on väärad, et teil pole õigus, et nii ei tohi mõelda.
Kuid lõpuks saite te aru, et nad on võltsid, et neil pole õigus. See, mida nad korda saadavad, on vale. Meid ei ohusta mitte ainult tsivilisatsiooni kadumine, kuigi see on kõige olulisem probleem. Sisseränne pole kõigi meie probleemide põhjuseks, kuid see teeb need kõik hullemaks. Meie maast tehakse kolmanda maailma riiki ja mida rohkem seda lõhki kistakse, seda vaesemaks see muutub.
Meie riiki lõhutakse ja piinatakse. Selle pärast ei saa paljud meist enam majanduslikult hakkama. See on põhjus, miks me peame tegema Prantsusmaast taas tööstusriigi. Selle pärast peab meil olema väliskaubanduses tasakaal, peame vähendama üha paisuvat riigivõlga ja ohjeldama tööpuudust. Tegema nii, et ettevõtted, mis on Prantsusmaalt lahkunud, tuleksid siia tagasi.
Selle pärast peame me kaitsma oma tehnoloogilisi aardeid ja peatama nende loovutamise välisriikidele. Selle pärast me peame aitama väikeettevõtetel õitseda ja tagama, et need läheksid ühelt põlvkonnalt üle teisele.
See on põhjus, miks me peame hoidma oma arhitektuuri, oma kultuuri ja loodust. Selle pärast peame me taas jalgele aitama meie vabariigi koolisüsteemi, taastama selle suurepärased tulemused ja talentide [meritokraatia] kultuse. Me peame tegema otsa oma laste peal toime pandavatele haridusekspertide, hullumeelsete sooteoreetikute ja islamo-sotsialistide egalitaarsete eksperimentidele.
Me peame Euroopa [Liidu] tehnokraatide ja kohtunike, kes on meid jätnud ilma õigusest otsustada ise oma saatuse üle, käest tagasi võitma oma suveräänsuse. Me peame tegema seda Euroopa Liidu heaks, millest mitte kunagi ei saa ühte riiki, ega rahvust.
Jah, me peame andma võimu tagasi rahvale, võtma selle tagasi enamust türanniseerivatelt vähemustelt; kohtunikelt, kes asendavad rahva poolt valitud valitsuse võimu oma juriidilise voliga. Võim peab olema rahva poolt valitud, see peab kuuluma rahvale ja see peab tegutsema rahva heaks.
Aastakümneid on nii vasak- kui parempoolsed poliitikud juhtinud meid selle surmava allakäigu ja vaimse kriisi suunas. Nii vasak- kui parempoolsed on teile valetanud. Nad on varjanud meie allakäigu ulatust. Nad on varjanud meie rahvuse väljavahetamist.
Te teate mind juba aastaid. Te teate minu arvamusi, minu analüüse, minu ennustusi. Pikka aega olen ma olnud rahul ajakirjaniku ja kirjaniku rollidega. Ma olen olnud rahul Kassandra ja võimu nurjatuste paljastaja rolliga.
Ma arvasin, et mõni poliitik võtab lõpuks [minult] tõrviku üle. Ma arvasin, et igaüks peaks jääma oma liistude, oma rolli, oma võitluse juurde.
Ma mõistsin, et selline arvamus on pettekujutelm. Nii nagu teie, ei saa minagi enam poliitikuid usaldada. Samamoodi, nagu teie, otsustasin ma saatuse võtta enda kätte. Ma sain aru, et meil pole ühtegi poliitikut, kes päästaks meie maa teda ees ootavast traagilisest saatusest. Ma sain aru, et neil väidetavalt pädevatel poliitikutel pole tegelikult mitte mingisugust võimu. Ma mõistsin, et Macron, kes on kuulutas ennast olevat poliitika uus nägu, on tegelikult oma kahe eelkäija – ja neist hullem – kombinatsioon. Ma sain aru, et kuigi aeg selleks on lõpukorral, vajab poliitiline maastik põhjalikke muutuseid.
Täna ei ole enam aega reformide jaoks. Meil on vaja Prantsusmaa ära päästa. See on põhjus, miks ma otsustasin kandideerida Prantsusmaa presidendiks. Ma otsustasin, et ma palun teilt hääli, et minust saaks Vabariigi president.
Ma teen seda selle pärast, et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks seisma silmitsi metslusega. Selle pärast, et meie tütred ei peaks kandma moslemite pearätte, et meie pojad ei peaks alistuma. Selle pärast, et me võiksime anda Prantsusmaa järeltulevatele põlvedele üle sellisena, nagu meie selle pärisime. Selle pärast, et meile jääks meie elulaad, meie traditsioonid, meie keel, meie arutelud; meie vaidlused ajaloo, või moekunsti teemal; meie kirjanduse või peene kokakunsti maitse. Selle pärast, et Prantsusmaa inimesed jääksid prantslasteks, kes on uhked oma ajaloo üle ja kindlad oma tulevikus. Selleks, et prantslased tunneksid ennast oma riigis taas nagu kodus. Selleks, et viimati saabunud sisserändajad assimileeruksid ja Prantsusmaa ajaloost saaks nende ajalugu. Selleks, et sisserändajatest saaksid Prantsusmaa uued prantslased, mitte võõral maal elavad välismaalased.
Meie, prantslased, oleme suur rahvas ja suured inimesed. Meie kuulsusrikas minevik kindlustab meie tuleviku. Meie sõdurid on teinud ilma Euroopas ja maailmas. Meie kunstnikud ja kirjanikud on pälvinud üleüldise tunnustuse. Meie teadus- ja tööstussaavutused on oma ajastute tähiseks.
Meie meeldiv eluviis tekitab kadedust ja rõõmu nendes, kes seda järele proovivad. Meil on olnud kuulsusrikkaid võite ja me oleme saanud üle kibedatest kaotustest. Tuhatkond aastat me oleme olnud üks neist võimsatest rahvastest, kes kujundavad ajalugu. Me oleme oma eelkäijate väärilised. Me ei lase enda üle võimutseda, ennast alandada, vallutada, ega koloniseerida. Meid ei saa asendada. Me peame astuma vastu õelale ja sihikindlale monstrumile, kes tahab meid porri tallata. Nad räägivad teile, et te olete rassistid, keda juhib kuri kirg, kuigi tegemist on kõige ilusama kirega: armastusega Prantsusmaa vastu.
Nad räägivad minu kohta koledaid asju. Kuid ma jään endale kindlaks. Solvangud ja alatud rünnakud mind ei kõiguta. Ma ei kooguta kellegi ees, sest meie ees seisab suur ülesanne.
Prantsusmaa inimesi on alandatud, halvatud, nende ajusid on pestud, neisse on istutatud süütunne. Kuid prantslased on ennast kokku korjamas, nad on võtavad eest ära oma maskid, viskavad prügikasti mürgised valed ja ajavad minema kurjad karjased.
Me säilitame Prantsusmaa. Me jätkame ilusa ja ülla Prantsusmaa seiklusega. Me anname tõrviku üle tulevastele põlvkondadele.
Palun aidake mind. Palun ühinege minuga. Palun ärgake. Meie, prantslased, oleme alati olnud raskustest üle.
Elagu Vabariik ja mis kõige tähtsam, elagu Prantsusmaa!
Tõlkis Karol Kallas