Vandeadvokaat Paul Keres nentis riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "E-valimised – oht demokraatiale" arutelul, et ligi pool e-valimistega seotud ja riigikohtule esitatud kaebustest pole üldse saanud mitte mingisugust sisulist tähelepanu, kuna valimiskaebuste korraldus on tõsiselt puudulik.
Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud riigikogu liikmed!
Ma kõigepealt kasutan võimalust tänada teid selle eest, et mulle on antud võimalus tulla selle auväärse kogu ette kõnelema olulisest riigielu puudutavast küsimusest, mis minule kui Eesti kodanikule, Eesti elanikule ja juristile mingil määral muret teeb.
Esimene teema, millest ma tahaksin kõneleda küll lühidalt, aga siiski kokkuvõtlikult ja lihtsalt, on üks lihtne teema. Nimelt, me oleme kõik harjunud mõtlema Eesti riigist kui õigusriigist. See on meie eneseidentiteedi ja meie riikliku identiteedi oluline osa, ma ütleksin, et isegi vundament.
Ja mida see tähendab? Demokraatlik õigusriik koosneb kahest komponendist, üks on demokraatia, teine on õigusriiklus. Demokraatia tähendab meie riigikorralduse järgi seda, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ja rahvas teostab võimu, seda kõige kõrgemat võimu, ärme seda ära unusta, vabadel ja ühetaolistel valimistel. Seda õnnestub teostada õige harva, aga siis, kui seda tehakse, peaks asi minema õigesti.
Õigusriiklus tähendab riigikorraldust, kus riigivõimule antakse alus ja seda teostatakse põhiseaduse ja seaduste alusel, mis peaksid tagama kõikide isikute põhiõigused. Ja see tähendab nõuet, et meil peavad kehtima seadused, mis tagavad põhiõigused. Ja need seadused peavad ka tegelikult kehtima ja need seadused peavad läbima ka õigusvaidlused.
Kui tekib õigusvaidlus, siis õigusriiklik mõtlemine eeldab selle tunnistamist, et lõplik sõna on kohtul. Ja kui nüüd panna sellesse konteksti, et ühel poolel on e-valimistes kahtlejad, teisel poolel on e-valimiste pooldajad, siis mõlemad on vaidluspooled ja need väited, mida need pooled esitavad, ei ole kumbki lõplik tõde, vaid need on väited, mis vajavad tõendamist ja kohtuliku kontrollimist.
Ja sellest minu arvates tuleneb ka, et taolised õigusvaidlused ei tohiks jääda lahenduseta, sest lahenduseta jätmine tekitab õigusselgusetust ja nagu ma eelnevatest sõnavõttudest ja kõnedest siin kuulnud olen, paratamatult tekitab see kahtlusi legitiimsuses.
Tuleme nüüd elektroonilise hääletamise juurde. Paljud vilunud demokraatiad, sealhulgas riigid, keda me endale eeskujuks seame, on elektroonilist hääletamist kaalunud. Nad on seda analüüsinud ja kaalumise järel kõrvale heitnud kui potentsiaalselt ebausaldusväärse ja ebaturvalise viisi demokraatiat teostada.
Nad on leidnud, et see võib oma mugavuse tõttu küll mõnevõrra suurendada demokraatlikku osavõttu ehk siis hääletamisest osavõttu, aga nad on samas leidnud ka seda, et kaasnevad riskid ei kaalu üles neid kasusid, mida e-hääletamisega taotletakse.
Soomes näiteks leitigi, see käis siin eelnevast kõnest läbi, et elektroonilise hääletamisega kaasneb tarbetult suur risk, et valimisi ei peeta enam usaldusväärseks. Ja samasugused seisukohad on ka Norras ja Šveitsis. Kuna erinevalt sedelihääletusest on elektroonilist hääletust igaühel äärmiselt keeruline kontrollida, lasub eriline tähtsus, olulisus ja ülesanne just nimelt kohtul. Ja olen seisukohal seetõttu, et legitiimseks saab põhimõtteliselt pidada selliseid valimisi, mis on läbi viidud seaduslikult ja usaldusväärselt, nende läbiviimise suhtes kas puuduvad kahtlused või kui kahtlused on tekkinud, siis need kahtlused on läbi vaieldud ja kohus on otsustanud, et need kahtlused ei ole põhjendatud.
Me uurisime oma kolleegidega meie advokaadibüroost kohtupraktikat vaidlustes, kus erinevad kaebajad on vaidlustanud erinevatel põhjendustel ja erinevatel aegadel elektroonilist hääletamist ja neid erinevaid aspekte. See statistika, mis ma teile ette toon, ei pruugi olla lõplik, see ei pruugi olla ammendav ja täpne, sellepärast, et kuskil võib ikka mingi märksõna all midagi peidus olla, aga meie tuvastasime 68 riigikohtu otsust ja määrust, mis on erinevatel aastatel tehtud elektroonilise hääletamisega seotud asjades.
Nendest 68 kohtuasjast on 18 kaebust jäetud läbi vaatamata. Üheksa jäeti läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei suutnud kaebust sihtida kohtusse õigeaegselt või kohus leidis, et kaebaja ei ole suutnud põhjendada, kuidas etteheidetav rikkumine konkreetselt tema õigusi rikub.
Rahuldamata on jäänud 49 kaebust, millest kaebeõiguse puudumise tõttu jäi rahuldamata jällegi 12, kaebetähtaja ületamise tõttu 10 ja veel seitse on jäänud rahuldamata seetõttu, et kohtu arvates on etteheited liiga üldist laadi. Rahuldatud on üks kaebus ja see rahuldati põhjusel, et riigikohus nõustus kaebajaga, et Vabariigi Valimiskomisjon luges ise kaebetähtaega ebaõigesti ja seetõttu jättis kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Aga sisulise soodsa lahendini ka see kaebaja jaoks ei jõudnud.
See tähendab seda, ma ütleksin etteruttavalt ära, et see on tegelikult kainestav ja jahutav statistika. See tähendab seda, et ligi pool kohtule esitatud kaebustest ei ole üldse saanud mitte mingisugust sisulist tähelepanu, sest kaebust ei ole suudetud esitada kas õigeaegselt või kaebaja ei ole kohtu arvates selgitanud piisavalt seda, kuidas see puudutab mitte valimiskorraldust üldiselt, vaid kuidas see puudutab teda konkreetselt.
Seda tuleb minu arvates pidada tõsiseks probleemiks, sest ometigi on riigikohtu ette toodud üsnagi tõsiseid ja kaalumist väärivaid kahtluseid. Ka eelmisel aastal väljendas riigikohtu esimees oma konkureerivas arvamuses nõutust, et olgugi et elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust on vaidlustatud mitmel korral ja erinevates aspektides, ei ole menetluskord siiski võimaldanud kohtul võtta selles osas sisulist seisukohta.
Niisiis, kuigi me kasutame elektroonilist hääletamist juba pikki aastaid, ei ole kohus isegi leidnud võimalust kontrollida selle põhiseaduspärasust. Kui vaadata kaebusi, milles vaidlustati elektroonilise hääletamise korda ja selle usaldusväärsust, ei saa kindlasti teha järeldust, et etteheited oleksid triviaalsed või ilmselgelt otsitud.
Ma toon teile mõned näited. Näiteks kaebuses, kus vaidlustati e-häälte ülelugemist ja e-häälte vastavust õigusaktidele, jäi asi sisulise lahendita, kuna kaebaja ei toonud kohtu arvates piisavalt välja seda, kuidas see asi teda puudutab. Samuti, kuigi kaebaja näitas ära, et hääl on võimalik nakatada viirusega, mis suudab häält seejärel märkamatult muuta, ei saa kaebaja õigusi olla rikutud põhjusel, et kaebaja nakatas hääle viirusega ise. Aga see, et selline võimalus iseenesest eksisteerib, jäeti tähelepanuta, sest kaebaja õigusi ei ole rikutud.
Kahtlused häälte lugemise korralduses, selle korralduse vastavuses põhiseadusele, erapooletu järelevalve puudumine – tõsised etteheited, tõsised süüdistused. Aga jällegi ei suutnud kaebaja näidata, kuidas see puudutab konkreetselt teda.
Hääletamissüsteemi läbipaistmatus, ebapiisav kontrollitavus – riigikohus leidis, et kaebus on esitatud avalikes huvides, mitte subjektiivsete õiguste kaitseks ning sisulist lahendit meil nende etteheidete kohta ei ole.
Ja viimaks hääletamise korralduse vastuolu turvanõuetega, ebapiisav jälgitavus, hääle muutmine, hääle arvesse võtmata jätmine – jällegi sama seisukoht: kuidas see puudutab teid, lugupeetud kaebaja, kahjuks me ei saa seda menetleda.
Ilmselt ei saa olla vaidlust selles, et kõik need näited, mis ma tõin, on osa elektroonilise hääletamise või üleüldse valimiste usaldusväärsuse põhilistest sammastest. Aga neid ei arutatud, sest kaebaja ei suutnud näidata, kuidas see konkreetselt tema õigusi rikub. Aga ma julgen arvata, et selliste kahtluste olemasolu iseenesest võib olla piisav argument selleks, et taolist virtuaalsete sedelite kogumise ja lugemise meetodit mitte kasutada.
Aga meil on selline kohtumenetluse kord, mis ei võimalda, kui keegi rikkumisi avastab, neid kontrollida, kui rikkumisi avastab keegi, kes samas ei suuda näidata, kuidas see just tema õigusi rikub. Ja see ei ole etteheide riigikohtule, kes neid seadusi selliselt tõlgendab ja rakendab. See on kriitika seaduse kvaliteedi aadressil.
Teisest küljest, kui riigikohus hakkaks tõlgendama seadusi ise laiemalt ja võtma endale volitusi, mida seadus talle ei anna, siis tuleb kohe kriitikat teiselt poolelt, et näete, riigikohus on muutnud selle asja ebalegitiimseks seetõttu, et ta on ise laiendanud oma volitusi. Nii et kõik algab seadustest, kõik algab sellest ruumist siin.
Oletame korraks, et näiteks 30-aastane valija märkab, kuidas elektrooniline süsteem muudab kehtetuks kõik vahemikus 1950–1960 sündinud valijate hääled. Oluline probleem, ma arvan, kõik nõustuvad. Aga praeguse seaduse järgi, mida riigikohus peaks vastama? Halb lugu, aga paraku me ei saa selles osas seisukohta võtta.
Lisaks on valimiskaebustega seoses problemaatiline tähtaegade süsteem, tähtaegade lugemine, tähtaegade jooksma hakkamine. Kehtiv valimiskaebuse esitamise tähtaegade süsteem eeldab kohest reageerimist. Kui mingi viga jääb õigeaegselt vaidlustamata, siis sõltumata selle vea olulisusest.
Näiteks üks viga, mis eelmistel valimistel oli, oli päris tõsine, kui valimiste korraldamine on tehtud selliselt, et valimiste korraldamine sisuliselt on riigi valimisteenistuselt üle antud RIA-le ja valimisteenistus ei oma selle üle mitte mingisugust sisulist kontrolli ega ei oska vastata, mida RIA teeb. Kui selline asi avastatakse liiga hilja, siis kohus sellega tegelda ei saa.
Mina näen siin põhimõttelist probleemi, millega osaliselt on oma konkureerivas arvamuses nõustunud ka riigikohtu esimees ise. Valimiskaebuste korraldus on puudulik, sest sellise juhtumi esinemise tõenäosus, kus kohtul tekiks praegu kehtiva seaduse järgi võimalus hinnata korraga nii selle korralduse põhiseaduspärasust kui ka valimiste sisulist usaldusväärsust, on võrreldav väga-väga toreda lotovõiduga.
Ja seetõttu ma teen riigikogule ettepaneku tõsiselt kaaluda valimiskaebuste menetluse olulist reformimist ja teha seda järgmiselt. Mul on kolm punkti.
Esiteks tuleks teha lubatavaks populaarkaebused ehk sellised kaebused, mis on esitatud mitte ainult isiku enda subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid ka avalike huvide kaitseks. Eestis lubatakse selliseid kaebusi näiteks planeerimismenetlustes ja keskkonnakaitse asjades. Ehk et kui Eesti elanik arvab, et temast 200 kilomeetri kaugusel tehakse mingisuguse avalik-õigusliku otsustusega oravatele liiga, siis ta saab seda vaidlustama minna. Aga kummatigi sellised kaebused ei ole lubatud meie riigivõimu teostamise ja loomise legitiimsuse keskses punktis ehk küsimuses, kas meie valimised on seaduslikud või seaduslikud ja usaldusväärsed. Seal, kus avalikkuse kaasamine peaks olema maksimaalne.
Teiseks, tuleks oluliselt lihtsustada kaebetähtaegade arvestamist ja pikendada neid tähtaegasid. Tähtaegasid tuleks pikendada nii kaebuse esitamiseks kui ka vaidluste lahendamiseks, sest riigikohtu esimees on oma konkureerivas arvamuses eelmisel aastal öelnud, et olemasolevate tähtaegade piires ei ole tegelikult võimalik mõistliku ja süvenenud lahendit kaebustele anda. Individuaalsete õiguste rikkumisel peaksid kaebetähtajad hakkama jooksma tõepoolest sellest hetkest alates, kui isik saab aru, et tema individuaalseid õigusi on rikutud, näiteks registreerimisega seoses või kautsjoninõudega või millegi sellisega. Aga kui isik soovib vaidlustada valimiste korraldust üldiselt, siis sellisel juhul peaksid need tähtajad hakkama jooksma valimistulemuste kindlakstegemisest alates. See on kõigile arusaadav, mõistetav punkt.
Kolmandaks, selline menetlus, kus valimiskaebused lahendatakse riigikohtus, tuleks minu arvates asendada kaheastmelise kohtumenetlusega: halduskohtus koos hüppava kassatsiooniga riigikohtule.
Paratamatult eeldab valimiskaebuste lahendamine faktiliste asjaolude tuvastamist ja elektrooniliste valimiste puhul see eeldab paratamatult, ma arvan, keegi ei vaidle, ka eriteadmistega isikute ärakuulamist, eksperdiarvamuste lugemist, nendega arvestamist. Selliste asjadega ei ole riigikohus harjunud. Riigikohtul ei ole tegelikult faktide tuvastamise ja faktide hindamise pädevust, ta on õiguslikke hinnanguid ja lõplikke tõlgendusi andev kohus.
Selline ülesanne on kõige parem anda halduskohtule, kes lahendab asja sisuliselt, faktiliselt ja õiguslikult ja seejärel saaks minna kohe järgmise etapina riigikohtusse.
Ma usun, et nendel põhimõtetel, kui neid arvestada valimiskaebuste reformimisel, nendel põhimõtetel saaksime me oluliselt usaldusväärsema valimiskaebuste lahendamise korra ning sellel oleks tuntav mõju valimistulemuste legitiimsuse ja sedakaudu demokraatia tugevdamisele. Aitäh!
Toimetas Markus Järvi