Müütilisi plaane võib igaüks teha, kuid poliitilist vastutust kandvad inimesed peavad igas olukorras jääma kahe jalaga maa peale, kirjutab pedagoogikateadlane Peep Leppik Rail Balticu projektist ja mõtlemist rikkuvast euroopa rahast.
Inimese esimene mõte on alati rumal – mõelgem veel, ütles kunagi ammu üks minu elukogenud õppejõud. Kui vulkaanipursked Islandil tekitasid segaduse Euroopa lennuliikluses, siis tundus ju üsna arukas kiire raudteeliini rajamine Tallinnast näiteks Berliinini. Kahjuks on paljud jäänud selle esimese (resp rumala) mõtte juurde. Süvenemisel selgub üha enam ja enam asjaolusid, mis meie väikeriigile selle projekti hävitavaks teevad.
Esimene probleemide ring on seotud ehituse maksumusega. Me räägime sellest nagu tavarajatisest ega üldista suurehituste kogemusi kasvõi Euroopas. Näiteks paar kuud tagasi avati Neevalinnas Peterburi Arena (endise Kirovi-staadioni kohale) – igati kaasaegne liikuva katusega staadion. Seda ehitati umbes 10 aastat, kuid kõige tähtsam – ta läks maksma võrreldes planeerituga seitse (!) korda rohkem. Kui jätta kõrvale rubla kursi langus vahepeal, siis on eksimine siiski ligi viiekordne. Kuna osa inimesi suhtub tihti kahtlevalt Venemaal toimuvasse, siis toome teise näite Saksamaalt (Euroopa majandusvedur jne). Üle kümne aasta tagasi asuti seal ehitama Euroopa üht suuremat lennujaama BBI (Berlin-Brandenburg-International), mille avamise tähtaega on järjest edasi lükatud, rääkimata objekti jätkuvast kallinemisest. Piinlikkusest on isegi selle lennujaama nime muudetud – nüüd FBB (Flughafen-Berlin-Brandenburg), mis peaks avatama 2018 sügisel (40 miljonile reisijale aastas). Mitmekordsest kallinemisest püütakse isegi mitte rääkida. Seda luksust võib endale lubada vaid majanduslikult võimas Saksamaa. Aga meie? Ja kes maksab ükskord mitmekordsed ülekulud – Euroopa Liit või Eesti (mis sisuliselt peaaegu sama)?
Peterburi ja Berliin on miljonilinnad (rääkimata tagamaadest) – seal jätkub spordisõpru ja lennuhuvilisi. Mis või kes hakkab iga päev 5-8 rongiga – 365 päeva aastas – mööda Rail Balticut Euroopasse ja tagasi sõitma? Sellekohased uuringud on siiani elukauged (ja selleks isegi raha raisata on mõttetus). Kui räägitakse suurtest kaubaautodest, mida võiks panna raudteeplatvormidele, siis me ei tea ju, kuhu Tallinn-Pärnu maanteel nad täpsemalt suunduvad (vahest Riiga, Ventspilsi või Ligatnesse). Sel juhul ei hakka ettevõtjad kulutama aega ja raha keerulisteks ümberlaadimisteks. Tuletagem meelde – ešelonid peavad siiski liikuma iga päev mitu korda edasi-tagasi 365 päeva aastas. Mida meil on väga vedada? Aga Soome?! 5-miljoniline Soome võib eestlasele tunduda lausa suurriigina, aga näiteks Eurotunneli otstes on ca 65 + 65 miljonit inimest pluss võimas majandus ja sealgi on kasumisse jõudmisega raskusi… Meil vaid 1+5 miljonit, kui lisame Läti-Leedu, saame 10-miljonilise turu! Reisijatest sel puhul pole mõtet rääkidagi, kel raha lendab ja ega rongisõitki saa odavam olema.
Argielus oleme unustanud, et maakondade bussiliiklusele maksab riik aastas ca 20 miljonit peale, umbes sama saab ka Elron – muidu ei saaks paljud eestlased sõita maakonnakeskusessegi. Et Estonian Air meie turu juures kasumit ei andnud on loomulik. Aga millist raha pilluti tuulde meie poliitikute arutute otsuste tõttu Eesti lennunduses? Mõtlemist rikuvadki just nn euroopa rahad. Meenutagem kadunud Hardo Aasmäe viimaseid esinemisi – käes on aeg hakata nimetama inimeste nimesid, kes Eestile palju kahju teinud (ütles ju õigustatult!).
Kui me hambad ristis ja kõikjalt kokku hoides (küll oma kruusavarud ära raisates, sest inimeste tragöödiast enam ei räägitagi) raudtee koos igasuguste lisaehitistega valmis saamegi, siis algavad alles põhimured – raudtee käigus hoidmine-hooldamine. Kõrgtehnoloogiline ehitis, kus ei tööta 7-klassi haridusega pöörmeseadjad vaid õigusega suurt palka nõudvad kõrget vastutustunnet eeldavad inimesed-insenerid. Aga tagasi saame vähe.
Venemaa meelest ei lähe, kirjutas Runnelgi. Suurriigina on tema (majandus)poliitika oma huvidest lähtuv ja üsna pragmaatiline. Juba mõnda aega räägitakse Peterburi ja Berliini vahel rongiliikluse taastamisest (1989. aastal kasutasime oma peregagi seda liini). Aga mõned asjad tulevad välja kaudselt. Eelmise aasta detsembri algul tuli Hiinast konteinerrong Riiga. Lehvisid lipud, peeti kõnesid… Lätlased lootsid pärast suuri pingutusi luua transiidikoridori Aasiast Riia sadamasse, sest kohe pidi tulema järgmine ešelon… Seda pole tänaseni! Esmalt selgus, et tagasi võrreldavat saata pole, aga hiinlased ei soovi kinni maksta tühje tagasisõite. Lootus (!) olevat, et järgmine konteinerrong tuleb mais. Uurivad Läti ajakirjanikud tegelesid probleemiga ja "avastasid", et Valgevenes käib vaikselt suurejoonelise ümberlaadimisjaama ehitus, kus nn idalaiusega rongidelt laaditakse kaup kiiresti läänelaiusega rongidele. Eesmärk – sealt panna käima põhiline kaubavedu Ida (Venemaa, Hiina jne) ja Lääne vahel. Ilmselt seal ei jää rööpad roostetama nagu meie palju maksma läinud Koidula piirijaamas… Meie aga jääme oma Rail Balticuga sel juhul taas kohaliku tähtsusega liiniks.
Müütilisi plaane võib igaüks teha, kuid poliitilist vastutust kandvad inimesed peavad igas olukorras jääma kahe jalaga maa peale. Isegi siis, kui oleme teinud mõtlematuid otsuseid ja kanname kahju, on õige minna aruka teed… Ja muidugi oli minu vanal, keerulisi aegu üle elanud dotsendil õigus – mõelda on vaja!