Félix Rodrigo Mora on Hispaania ühiskonnas kaalukas haritlane, kelle mõtetel on riigi poliitikas märkimisväärne kaal. Tema revolutsioonijärgse Venemaa riigikorra kirjeldus kehtib pea üks-ühele tänase lääne "liberaalse maailmakorra" kohta.
Mora avaldas 2017. aastal, sada aastat peale Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, uurimustöö "Venemaa peale 1917. aastat. Vasturevolutsioon kui "revolutsioon"".
Alljärgnevalt on tõlgitud osutatud uurimuse kommunistide suhtumist "massidesse" kirjeldav osa.
Vene kommunistide jõustatud diktatuur mõjutas inimeste omavahelist läbikäimist igas vallas. Näiteks naisi, kes keeldusid täitmast enamlaste pealike libidinaalseid nõudmisi, süüdistati tihti poliitilistes eksimustes ja neid rööviti ning vägistati, peale mida mõnel juhul nad tapeti. Kuna ohtratest "tantsijatest" ei piisanud, ahistasid ülemused paljusid naisi, kes olid tihti sellega isegi nõus, kuna soovisid päästa oma mehi vanglast või vältida enda töölaagrisse saatmist, piinamist või mahalaskmist.
Samas ei saa teha üheseid seksistlikke järeldusi, et naised olid ainult ohvrid: enamlaste seas oli palju õrnema soo esindajaid, kes nautisid piirideta võimu, kasutasid tootmisvahendeid ära omakasu eesmärgil ning neid eristas tavalistest inimestest eriline vägivallalembus. Üheks tähelepanuväärsemaks näiteks on siinkohal Polia Nikolajenko*, kes 1930. aastatel saatis surma üle 8000 klassi- ja rahvavaenlase, kellest enamus olid mehed. Ta ei olnud sugugi ainus…
Üleüldist vägivalda täiendas propaganda, mis oli kõikjal ja kõike läbistav. Partei oli "eesrindlik" (avangard) ja see teadis kõike. Inimesed olid "massid", kes ei teadnud mitte midagi. Tavalised inimesed olid ainult lapsed täiskasvanute kehades, kellest igaühe pidi "tegema teadlikuks" ehk tema ajud ära pesema, et ta kõigele kaasa noogutaks ning plaksutaks.
Kommunistid ei uskunud rahvatarkusesse ja inimeste võimesse ise elust midagi õppida. Seda seisukohta kinnitasid oma mürgistes kirjatöödes nii Karl Marx kui Friedrich Engels, mida hiljem kordas üle Lenin. [Kommunistide jaoks] ei olnud olemas tõde, mis tähendas, et kui mõni nähtumus ja selle objekt läksid kokku; kuna tõde sai olla ainult see, mis oli [kommunistide] võimule kasulik, siis selline väide kujutas endast ainult tühist väikekodanlaste utilitarismi ja anglosaksi pragmatismi "klassitõde". Selliste arengute tulemusena kujutas kõik endast propagandat ja ajupesu, lakkamatut valetamist, tõe mõnitamist, südametunnistusvabaduse keelustamist, indiviidi hingeelu – kõige talle isikliku ja kalli – hävitamist.
See kõik on saanud alguse leninismi läbikukkumisest, täpsemalt tema isiksuse käsitlusest, mis ei jaganud inimesi millekski keerulisemaks kui need, kes kuulusid "töölisklassi" ja neiks, kes "Parteisse". Töölisi tuli käsutada ja allutada. Partei oli seevastu "töölisklassi avangard", ontoloogiliselt [olemuselt] tark ja eksimatu, kellel oli õigus valitseda ning käskida kõike ja kõiki. Sellist erinevust käskijate ja käsutäitjate, valitsejate ning alamate vahel leiab nii puhtal ja äärmuslikul kujul teistest ideoloogilistest süsteemidest väga harva.
Enamlaste juhid mõtlesid välja suurel hulgal propagandalahendusi. Näiteks Lenin kirjutas 1917. aasta suvel, ajal kui Venemaa riigina oli selle kriisi põhjas, raamatu "Riik ja revolutsioon", milles kirjeldas nõukogudel – töölistest, talupoegadest, sõduritest ja lihtinimestest koosnevatel rahvakogudel – põhinevat omavalitsuste süsteemi. Samuti pakkus ta välja hulga teisi lahendusi, mis näivad ahvatlevate ning tervemõistuslikena, mille eesmärgiks paistis olevat kõigi inimeste kaasamine poliitilisse ellu ja töölisklassile vabaduse tagamine. Seda pole võimalik teada, mida Lenin teksti kirjutamise ajal täpselt mõtles, kuna selle kohta puuduvad andmed. Samas kindlalt võib väita, et selliseid asju, millest Lenin raamatus kirjutas, ta mitte kunagi ellu ei viinud. Ta tegi kõik täpselt vastupidi. Kindlasti ta kirjutas raamatus seda, mida mässavad ja revolutsioonimeelsed inimesed soovisid kuulda. See oli diskursuseke, millega kommunistid meelitasid olulisel ajahetkel miljonid inimesed toetama oma Parteid, kui ise samal ajal sõditi teiste poliitiliste liikumistega võimu pärast.
Samalaadset üllitist kujutab endast 1936. aasta enamlaste põhiseadus, mis paistab silma kammitsemata sõnavalingute, tohutu bluffimise, sonivate lubaduste ja väljamõeldistega. Alustades sellest, et kui selleks ajaks oli kõigile saanud läbi ja lõhki selgeks kuristik valitsejate ning tavainimeste vahel, seda nii eelisseisundilt kui elatustasemelt, siis see dokument kinnitab, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus (NSVL) pole klasse enam olemas. Pole ka jaotust rõhutute ja rõhujate vahel. Samuti kinnitati selles, et riik on sotsiaalpoliitiliselt juba jõudnud kommunismi. Kommunism tähendas vähemalt teoorias riigikorda, kus ei olnud riigiaparaati ja korrakaitset (miilitsat). Ometigi oli see aeg, kus NSVL-i julgeolekujõud teritasid oma vastaste, ehk kehtivas korras kahtlejate, vastu suunatud repressioonide tööriistu. Ebakõlasid leiab selles põhiseaduses küllaldaselt ja läbivalt.
Kui juhtivad kommunistid eirasid ülbitsedes kõiki moraalinorme, kui nad pidevalt tervet ühiskonda manipuleerisid ja petsid, siis sedasi hävitati inimeste hinge ja tahet. See tõi lõpuks olukorra, kus oli raskusi vajaliku tööjõu leidmisega, mis mõjus majandusele hävitavalt. Selle tulemusena algas ligikaudu 1960ndatest nõukogude majanduses "stagnatsiooniperiood", mis kestis kuni režiimi langemiseni 1991. aastal. NSVL-i kokkukukkumisele aitasid lisaks kaasa sisekorra- ja julgeolekujõudude terror; igasuguste vabaduste ja õiguste puudumine; kõigile inimestele kehtestatud töökohustus, mis rebis nad eemale poliitilisest elust ja otsustamisest; alkoholismi riiklik soosimine ning nürimeelne ajupesu. Nad üritasid konstrueerida inimolevuse, kes ei oleks võimeline hakkama vastu enamlaste diktatuurile, kuid tekkis hoopis inimene, kes ei olnud võimeline midagi looma ega tootma.
*Polia Nikolajenko lingi avamiseks võib minna tänu Euroopa Liidu isevalitsejatele, kes peavad normaalseid inimesi "küündimatuks massiks", vaja VPN-i. Väsimatust rahvavaenlaste paljastajast rääkis David Vseviov 2007. aasta 11. veebruaril eetris olnud raadiosaates "Müstiline Venemaa".
Tõlkis Karol Kallas