Eesti Rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja Rain Kooli kõneleb Vikerraadio kommentaaris "tegelikust ajakirjandusest" ja kitsa fookusega "veendumusmeediast" – meedialaadset tootest, mille tegijad ei saa Kooli sõnul arugi, et midagi on valesti. Aga vaatame lähemalt, kuidas väidetavalt erapooletus ja tasakaalustatud riigimeedias narratiiviloomega tegeldakse.
Kooli hinnangul surutakse laiast ilmast kanduv informatsioon veendumusmeedias läbi kitsa fookuse, kuid veendumusmeedia tegijad ise ei saa arugi, et miski valesti on.
"Ei saa aru sellepärast, et nagu mu vanal fotoaparaadil, on neil keset kaadrit vaid üks fokuseerimispunkt. Oma usk, oma veendumused selle kohta, mis on õige. … Samal ajal töötab tegelik ajakirjandus koos kõigi oma puudustega ikka nii, nagu mu uus fotoaparaat – leides fokuseerimispunkte üle kogu kaadri ning püüdes kokkuvõttes luua ühiskonnast, maailmast ja tegelikkusest pildi, mis vastaks tõele mitte selles valguses, et oleks õige või vale, vaid vastaks võimalikult hästi kogu sellele mitmekesisusele, mida maailm endast kujutab," ütleb Kooli.
Vaatame siis, kuidas selle "tegeliku ajakirjanduse" fokuseerimispunktide laia valikuga lood on.
MÄRGATUD: 9. jaanuaril avaldati ERRi portaalis artikkel pealkirjaga "Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon". Kõlava pealkirjaga artiklist selgub, et R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral New York Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kes ütleb muuhulgas:
"Ma arvan, et hirm võõra ees ning inimeste võimetus eraldada terrorismi ja religiooni, on toonud võimule paremäärmuslikud poliitikud üle kogu maailma."
"Mulle meeldib eksida ja kirjutan tihti teemadest, mille aluseks on hirm ja kuidas demagoogid hirmu ära kasutades võimule pääsevad. Kuid vaadates statistikat elame me praegu kõige rahulikumal ja turvalisemal ajastul inimajaloos. Seda eriti USA-s, kuid ka globaalselt."
KOMMENTAAR: Tegemist on uudisega, milles näiliselt vahendatakse ühe inimese, kirjanik Neil Straussi isiklikku arvamust. Kuid mõtted, mida Strauss esitab ja mida ERR peab vajalikuks vahendada, on mõeldud kinnitama peavoolumeedias (nii uudistes kui arvamusformaadis) kedratud narratiivi demagoogilistest paremäärmuslikest poliitikutest, kes tulevad võimule demagoogia ja hirmutamise abil.
Kirjaniku arvamuse kaudu antakse meediatarbijale edasi sõnum, et elame tegelikult kõige turvalisemal ajal, mistõttu paremäärmuslased ei saagi võimule tulla muul viisil kui vaid hirmutades ja valetades. Samuti kõlab vihje, et islam ja terrorism on kaks ise asja, ehkki islami nimel reaalselt toime pandud loendamatud terroriaktid seda väidet ei toeta.
Loomulikult ei saa ERRile arvamuse vahendamist ette heita, kuid äratab tähelepanu, missugust arvamust eelistatakse vahendada, missuguseid arvamusi pea kunagi ei vahendata, ja kuidas see kinnitab üldist pilti või narratiivi, mida nii rahvusringhääling kui mitmed teised suuremad meediaväljaanded püüavad meediatarbijatele sisendada.
Antud näite puhul võib sedastada, et ERRi näol on meil Rain Kooli definitsiooni kasutades tegemist veendumusmeediaga, millel on "keset kaadrit vaid üks fokuseerimispunkt. Oma usk, oma veendumused selle kohta, mis on õige."