Jan Pośpieszalski vestles Victor Orbániga. Intervjuu avaldati algselt portaalis Fronda.
Ungari peaminister selgitas nende sündmuste erilist mõtet, mis praegu Euroopa Liidu surve all toimuvad tema kodumaal, järgmisel viisil:
„Vanematele demokraatiatele tundub, et neil on õigus õpetada maid, mis palju aastaid on kannatanud nõukogude diktatuuri all ja nad mõtlevad sageli, et nad teavad demokraatiast ja vabadusest rohkem kui ungarlased, poolakad ja teised Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad. Meie jaoks on vabadus ja demokraatia seepärast kallis ja me mõistame, mis see on, sest oleme olnud sellest pikaks ajaks ilma jäetud. Me kasvasime üles diktatuuri all. Meie jaoks on demokraatia ja vabadus sama tähtsad kui õhk ja Euroopa Liidu vanad maad ei mõista kui oluline see meie jaoks on.“
Orbán viitas ka põhjustele, miks tema riiki täna nii raevukalt rünnatakse:
„Esimene põhjus on moraalne – tegemist on rünnakuga tõelistele väärtustele. Tõepoolest, põhiseaduses kinnitatakse, et ilma kristluseta poleks meie maa püsima jäänud. See on väärtus, mida me peame hoidma ja mille eest hoolitsema. Põhiseadus ütleb, et väärtuseks on ka austus oma maa ja rahva vastu. Me peame seda tugevdama. Peale selle ütleb põhiseadus, et elu aluseks on perekond, seepärast ei luba see homoseksuaalsetele paaridele selliseid õigusi nagu need on perekonnal ja keeldub neile andmast laste adopteerimise õigust. Loomulikult ütleb põhiseadus ka seda, et me kaitseme elu selle algusest peale – me peame seda austama ja kaitsma. Kuid see, et meil on sellised vaated, ei tähenda justkui asetaks me ennast väljapoole Euroopat – need on euroopalikud veendumused. Neidsamu vaateid jagavad miljonid inimesed Saksamaal, Prantsusmaal või Hispaanias. See pole ainuüksi Ungari küsimus – see on Euroopa tuleviku küsimus. Ainult et meie kirjutasime need väärtused põhiseadusesse. Ning need, kellele see ei meeldi, teevad kõik, et meid peatada."
„Rünnakute teiseks põhjuseks on majandusreformid. Tõepoolest, minu valitsus on rikkunud paljude majanduslikke huvisid. Kui me 2010 võimule tulime, olid riigil hiigelsuured võlad, oli suur auk riigieelarves, riik oli pankroti äärel. Korruptsioon oli üleüldine. Kõik, mis oli tihedam õhust, kas varastati või müüdi ära. Ma pidin selle peatama. Mul polnud muud valikut kui kasutada Euroopas ebapopulaarseid vahendeid – piirata makse pankadele, makse suurkorporatsioonidele – selleks, et aidata võlgadesse mattunud kodanikke. See kujutas endast suurt kaotust rahvusvahelistele korporatsioonidele, seepärast pöördusid need Brüsseli poole, et sealt kaudu saamata jäänud raha kätte saada.“
Peaminister kinnitas, et hoolimata rünnakutest ei tunne ta ennast üksikuna:
„Väärtuste kaitseks koalitsiooni luua pole kerge. Püüan luua liite poliitikutega, kelle jaoks on tähtsad kristlus ja traditsioonilised väärtused ja tean, et need saavad olema tugevad liidud. Ma pean neile rünnakutele vastu, sest ma tean, et mul on liitlased, kes on minuga solidaarsed.“
Orbán lisas ka, kui suur tähtsus on tema jaoks palvel.
„Palve on märksa suurema tähtsusega, kui selle mõjust avalikule elule harilikult mõeldakse. Ma tahan meenutada üht tõsiasja. Ma mäletan hästi, et 50-ndate aastate teisel poolel oli Austrias võimas palveliikumine, mis kestis mitu aastat. Selle palve eesmärgiks oli, et Nõukogude väed lahkuksid Austriast ja see osutus edukaks. Keks-Euroopas on rahva intentsioonil peetaval palveliikumisel tugev traditsioon ja sel traditsioonil on minu jaoks väga suur tähtsus. Ka minu eest palvetavad tähtsate otsuste ja ülesannete ettevõtmise eel paljud inimesed ja sellest on mulle ülisuur abi.“
Orbán mainis ka kui suurte riiki pankrotiga ähvardavate probleemide ees tuli tal seista:
„Kui ma alustasin valitusemist, töötas Ungari 10 miljonist elanikust 3,8 miljonit. Makse maksis 2,6 miljonit. See tähendab, et 2,6 miljonit inimest pidas meie maad ülal. Sellise olukorra edasikestmine oli võimatu. Meie eesmärgiks on jõuda 4 ja seejärel 5 miljoni töötava ja makse maksva inimeseni. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja aega ja strukturaalseid reforme. Ma palusin rahvusvahelistelt korporatsioonidelt aega ja mõistmist selle ajutise maksu suhtes. Muidugi ei puuduta see üksnes rahvusvahelisi korporatsioone, vaid ka Ungari enda ettevõtteid. 2013. aasta jaanuaris ei tule neil neid makse enam maksta. Need, kes ei tahtnud anda raha strukturaalseteks reformideks, pöördusid Brüsseli poole ja kihutasid üles alustama meie vastu rünnakut. Ma ei saa nende peale solvuda, sest nad kaotasid palju miljardeid. Nad võivad olla meie peale raevus.“