Brüsseli bürokraatia on otsustanud oma väärtused vastalistele rahvastele, nagu seda on Poola ja Ungari, jõuga peale suruda, võttes selleks appi legalistlikud "õigusriigi põhimõtted", kirjutab Ungari päritolu sotsioloogiateadlane Frank Furedi portaalis Spiked.
Õigusriik on demokraatliku ühiskonna üks nurgakividest. See on põhimõte, mis tagab, et riigi õigussüsteem kaitseb võrdelt kõiki üksikisikuid ja institutsioone. See kaitse hõlmab nii eraomandit kui kodanike õigust teostada oma riigi põhiseaduses sätestatud vabadusi.
Õigusriik nõuab sõltumatut õigussüsteemi ja selgepiirilist kohtute ning poliitiliste institutsioonide eraldamist. Praktikas siiski on keeruline parlamenti ja õigussüsteemi lahus hoida. See on põhjus, miks alati peab pingutama poliitika ja õigusemõistmise lahus hoidmise nimel.
Kahjuks on Euroopa Liit võtnud omaks legalistliku ideoloogia, mis sulatab poliitika ja justiitssüsteemi kokku. Euroopa Liit on teinud õigusriigi põhimõtetest relva, mille ähvardusel sunnitakse teatud liikmesriike võtma omaks moraalseid väärtuseid, mis on nende rahvuskultuurile võõrad. Poliitikafilosoof Judith Shklar kirjeldab legalismi ideoloogiat kui maailmavaadet, milles moraal on võrdsustatud kirjasõna järgimisega. Milline on ka Euroopa Liidu meelest kohane "õigusriigi põhimõtete" nägemus.
Eelmise kümnendi jooksul on Euroopa Liidu bürokraatiamasin näinud kulisside taga hoogsalt vaeva ja klopsinud kokku "õigusriigi põhimõtete" masinavärgi, millega soovitakse kaitsta "teatud" põhiväärtuseid. Mida Euroopa Liidu oligarhia mõtleb "põhiväärtuste" all, sõltub ideaalide moest, mida kujundavad kõike traditsioonilist ja konservatiivset vihkavad kultuurisõjardid. Näiteks on LGBTIQ kultuurist ja sellega seotud "väärtustest" saanud Euroopa Liidu "õigusriigi põhimõtete" sõjamasina osa, mida liit kasutab ühiskondade vastu, kus virgunud (woke) identiteedipoliitika kummardajad tekitavad õõva.
Euroopa Liidul on isegi orwellilikult kõlava nimega "väärtuste ja läbipaistvuse" komissar-asepresident, kes valvab väärtuste järele. Väärtuste komissariks* on tšehhi sotsiaaldemokraat Věra Jourová. Kui eelmise aasta novembris käivitas Euroopa Komisjon "esimese üleliidulise lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja mittebinaarsete-, interseksuaalsete ning veidrike (queer) inimeste (LGBTIQ) võrdsuse strateegia", kuulutas Jourová, et "nimelt see on Euroopa eesmärk ja selle eest me seisame"! Sõnum oli selge: tema vaade, "mis on Euroopa eesmärk," on ülim ja arutamisele ei kuulu.
Juhuks, kui kellelegi ei jõua kohale, kuidas õigusriigi põhimõtteid kasutatakse väärtuste ristisõjas relvana, võttis Jourová kasutusele imperium magisteri (Vana-Rooma impeeriumi kõrge ametnik) kõnepruugi. 2020. aasta juulis peetud loengus hoiatas naiskomissar: "Samuti tahan ma siinkohal rõhutada, et Euroopa Liidu seadused on rahvusriikide seaduste suhtes ülimuslikud ja Euroopa Kohtu otsused on riikide kohtutele siduvad."
Jourová ja tema kolleegid on jalge alla tallanud algses Euroopa Liidu aluslepingus sõnastatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted. Kui Euroopa Liidu alusleping sõlmiti, ei tulnud kellelegi pähe, et Brüsselil võib tekkida soov hakata manipuleerima liikmesriikide kultuuri-, kodanike isiklikku elu- ja pereväärtuseid. Samuti ei kujutanud keegi ette, et ühel päeval hakkab kultuurinorme kehtestama ja valvama selleks seatud väärtuste ning läbipaistvuse komissar. Veel hiljuti uskusid valitsused, et Euroopa Liidu oligarhia ei soovi sekkuda liikmesriikide kultuuri- ja inimeste eraellu, kuna need ei puuduta kedagi väljaspool konkreetse liikmesriigi piire. Täna ollakse kuidagi jõudnud sinnamaani, kus Euroopa Liit nõuab, et selle soopoliitika oleks seatud kõrgemale teatud liikmesriikides levinud vaadetest. Eriti sellistes liikmesriikides, nagu Poola ja Ungari.
Möödunud aasta maikuus pööras Euroopa Komisjon õigusriigi põhimõtete relvaks muutmise kampaania märksa agressiivsemaks. See kuulutas, et riike, mis lähevad vastuollu Euroopa Liidu "põhiväärtustega", ootab ees karistus: neile mõeldud rahaeraldusi hakatakse piirama. Novembris mindi veelgi kaugemale ja Euroopa Parlament kiitis heaks reeglid, mida Soome Euroopa asjade minister Tytti Tuppurainen on kirjeldanud "õigusriigi põhimõtete tingimuslikkusena".
Õigusriigi põhimõtete tingimuslikkus tähendab tegelikkuses ainult seda, et eurooligarhial on õigus käskida, kuidas ungarlased ja poolakad peavad oma elu elama. Juhul kui poolakad ja ungarlased peaksid komissari(de) "väärtustele" vastu hakkama, karistatakse neid europrojektide rahastuse märkimisväärse piiramisega. Õigusriigi põhimõtetest on saanud nii poliitiline- kui kultuurirelv nende valitsuste vastu, mis arvavad, et liikmesriikidel on veel olemas suveräänsus.
Seaduste võimu rakendamine teatud moraalsete väärtuste edendamiseks on ohtlik. Väärtustepõhiseid vastuolusid ei saa taandada ainult "reeglite" teemaks. Sajandeid on valgustatud valitsused saanud aru, et moraali ja südametunnistuse küsimusi tuleb, kus vähegi võimalik, kaitsta väärtuse järelvalve eest. Sallivuse ideaal – mis on valgustatud ühiskonna üks aluspõhimõtteid – tunnistab inimeste õigust elada oma südametunnistuse järele. Salliv ühiskond mõistab, et väärtuseid ei tohi inimestele peale suruda.
Soov kasutada seaduseid mingite unitaarsete moraalinormide peale surumiseks tõukab tagant totalitaarne impulss, mis ei hooli indiviidi moraalsest autonoomiast ja millega üritatakse alla suruda erinevaid väärtuseid. Mille tõttu on tähtis osa Euroopa Liidu LGBTIQ strateegiast "Euroopa Liidu kuritegude" hulga suurendamine. See toimub aluslepingu artikkel 83 (1), mis käsitleb Euroopa Liidu toimimist, täiendamise raames. Värskelt välja mõeldud kuritegude hulka kuuluvad uued vihakuritegude ja vihakõne vormid, seda samuti loomulikult juhul, kui sihtmärgiks on LGBTIQ inimesed. Mis tähendab, et Euroopa Liidu LGBTIQ strateegia küsimuse alla seadvad arvamused, on kriminaalsed ja need keelatakse ära.
Legalismi ideoloogia eeldab, et juriidilised nõuded on tähtsamad kui moraalireeglid. Samas pole mitte midagi olemuslikult moraalset seadustes, mida inimesed peavad järgima sunnikorras. Hannah Arendt juhtis tähelepanu pimeda legalismi ohtudele kui arutles Adolf Eichmanni kohtuasja üle. Antud juhul viis pime õigusriigi põhimõtete järgmine katastroofiliste tulemusteni. Loomulikult ei ole hiljuti välja mõeldud Euroopa Liidu seaduste järgimisel nii tõsised tagajärjed – see tähendab ainult, et nõustutakse Euroopa Liidu oligarhia moraalse kolonisatsiooniga.
Õigusriigi põhimõtteid ei kasutata relvana ainult Poola ja Ungari karistamiseks. Selliste uute põhimõtete, näiteks mis saavad alguse uuest Euroopa Liidu LGBTIQ strateegiast, eesmärgiks on totaalne inimeste meelsuse muutmine ja inimeste kõne ning käitumise kontrollile allutamine üle kogu Euroopa Liidu. Lähtudes "[sotsiaalsete normide] ilmeka seaduse" (expressive law) ideest, mängivad need põhimõtted olulist sümboolset rolli, kuna saadavad jõulise signaali, milline on hea ja seaduslik käitumine. Ilmekad seadused kiidavad heaks ühed väärtused ja demoniseerivad teisi. Euroopa Liidu LGBTIQ strateegia ülistab väärtuseid, mis käivad kaasas trans-kultuuriga ja mõistab hukka need, mis tunnistavad bioloogilisi sugusid; arusaamist, et on ainult olemas mehed ja naised.
Ilmekad seadused on loodud edastama sõnumeid. Maikuus tähistab Euroopa Liit rahvusvahelist homofoobia, transfoobia ja bifoobia vastast päeva, mis samuti edastab selge sõnumi: nimetatud foobiate puhul on tegemist kultuurivaldkonna kuritegudega, mis on ohuks Euroopa Liidu tuumikväärtustele.
Ajalooliselt oli ilmekate seaduste eesmärgiks anda tähendus olemasolevatele kommetele ja normidele. 21. sajandil pole ilmekad seadused niivõrd traditsiooniliste kommete tagamise vahendiks, kuivõrd nende ülesandeks on tavasid diskrediteerida. Euroopa bürokraatide seestunud huvi soopoliitika vastu on suuresti tingitud eesmärgist tallata jalge alla traditsioonilised perekonna, abielu, sekusaalsuhete ja laste kasvatamisega seotud väärtused. Viidatud väärtuseid rünnates seab Euroopa Liit kahtluse alla ühe olulisema tuumikväärtuse – iseseisvuse –, millest sõltuvad traditsioonilised eluviisid. Pole üllatav, et kuidagi ringiga jõuab soopoliitika kehtestamine lisaks traditsiooniliste pereväärtustele Ungari ja Poola iseseisvuse küsimärgi alla seadmiseni.
Teiseks uute Euroopa Liidu ilmekate seaduste eesmärgiks on leida lahendus Euroopa Liidu enda sisemisele legitiimsuse kriisile. Juba alates Teise Maailmasõja lõpust on Euroopa föderaliseerumise pooldajad olnud mures, et nende projektil on väga nõrk normatiivne alus. Antud nõtrus on kõigile teada ja kuna Euroopa Liidul puudub moraalne autoriteet, otsib see abi bürokraatlikust seadusloomest. Selline legalistlik ideoloogia toetub tõelise moraalse motivatsiooni asemel passiivsele, teatud juhtudel sunni-, kuulekusele.
Samas Euroopa Liidu seadusandlus, mida konstrueeritakse poliitilise lehmakauplemise ja poliitikate kujundamise kaudu, ei suuda mitte kunagi võistelda väärtuste ning normidega, mis on kujunenud välja paljude põlvkondade jooksul. Euroopa Liidu oligarhia saab sellest aru, mille tõttu on see ennast üdini pühendanud konservatiivsete väärtuste kriminaliseerimisele.
Ajalugu näitab meile, et administratiivselt loodud seadustel ja protseduuridel pole mitte kunagi seda moraalset sügavust, mis on vajalik inimelule tähenduse andmiseks. Seetõttu on Euroopa Liidu püüdlused muuta politiseeritud õigusriigi põhimõtted mingisugusteks pühitsetud väärtusteks on määratud läbikukkumisele. See, mida me täna Euroopa Liidus näeme, ei ole õigus- vaid totalitaarne sunniriik.
Toimetas Karol Kallas
[*Komissar – eesti keeles on (euro)komissarid uuskeelse manipulatsiooniga saanud nimeks volinikud. Kõigis teistes keeltes on "komissarid" "komissarid", ehk nende kohta kasutatakse täpselt sama mõistet/sõna "komissar" – saksa keeles "kommissar/kommissarin", prantsuse keeles "commissaire", jne – mida Nõukogude Liidu massimõrvaritest punakomissaride kohta. Kadri Simson on komissar.]