Alljärgnev on Varro Vooglaiu poolt 27. veebruaril 2016 konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?" peetud ettekande toimetatud tekst. Autor keskendub oma arutluses peamiselt küsimusele sellest, kas praeguse aja Eesti Vabariiki võib pidada demokraatlikuks riigiks või millistel eeldustel võiks teda selleks pidada.
Algatuseks pean märkima, et küsimus fundamentaalsetest probleemidest Eesti demokraatlikus kultuuris kätkeb palju laiemat ja sügavamat teemaderingi kui see, mida lühikese ettekandega saab käsitleda. Sest rääkima peaks väga erinevatest – nii vaimsetest, moraalsetest, kultuurilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest, ajakirjanduslikest, demograafilistest, perekondlikest, kasvatuslikest kui ka hariduslikest probleemidest. Kõigeks aga võimalust ei ole.
Seetõttu piirdun vaid mõnede lihtsate tähelepanekutega kõigi silme ees olevatest elementaarsetest, ent sageli tähelepanuta jäetud asjadest. Seejuures olen veendunud, et praegusel ajal, mil inimeste mõttemaailmas valitseb segadus, on hädavajalik pöörduda kõige lihtsamate asjade juurde ning nende tähendus uuesti selgeks teha. Üksnes siis on võimalik hakata sõnu nagu inimene, riik, vabadus, õiglus, perekond, kultuur jne mõtestatud viisil kasutama ja millegi üle sisuliselt arutlema.
Reaalsus versus propagandistlik kuvand
Peaasjalikult tahan peatuda küsimusel sellest, kas Eesti on demokraatlik riik. Või teisisõnu: milline peaks Eesti riik olema, et me võiksime vastata küsimusele jaatavalt ning öelda kindlalt "Jah, Eesti on demokraatlik riik"? Ilmselgelt ei piisa sellest, kui kohalikud või välismaised poliitikud, ametnikud, ajakirjanikud, arvamusliidrid, rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, eksperdid ja muud tegelased meile pidevalt kinnitavad, et Eesti on demokraatlik riik. Seda, kuidas reaalsus erineb radikaalselt kuvandist, mida meile püütakse reaalsuse pähe esitada, esitlevad uudisete pealkirjade vastuolud sellisena, nagu ma need 2013. aastal leidsin.
Esiteks, 2013. aasta mais avaldati Delfis artikkel pealkirjaga "Ilvese ajal on presidendi usaldusväärsus langenud rekordmadalale". Läks mööda ca pool aastat, kui saime ERR-ist lugeda uhket pealkirja "President Ilves saab Washingtonis demokraatia auhinna". Ehk kui ühelt poolt ütlevad faktid, et Ilves on oma ametisoleku ajal viinud rahva usalduse presidendi institutsiooni vastu enneolematult madalale, siis teisalt püüab propagandistlik kuvand sisendada risti vastupidist – sellele, kes on oma käitumisega rahva usalduse minetanud, antakse USA-s suure tseremoonia saatel demokraatia auhind.
Sama aasta novembris avaldatakse ERR-is arvamusküsitluste tulemusi kajastav uudis pealkirjaga "Peaministripartei toetus on langenud 18%-le" ehk valitsuskoalitsiooni juhtiva partnerina riiki juhtivat erakonda toetab vähem kui viiendik rahvast. Vähem kui kuu aega hiljem teatab Postimees pealkirjas triumfaalselt rõõmusõnumit: "Albright: Eesti on demokraatlike väärtuste vallas maailma üks liidreid".
Niisugused asjaolud tunnistavad meie ühiskonnas üha kasvavast kontrastist reaalsuse ehk faktide ja nn poliitiliselt korrektse propagandistliku kuvandi vahel, mida inimestele püütakse reaalsuse pähe esitleda. Iseenesest on tegu ammu tuntud propagandistliku tehnikaga, millest jutlustas teiste hulgas Niccolo Macchiavelli juba 16. sajandi alguses, selgitades, et valitseja edukuse seisukohast ei ole niivõrd oluline mitte see, kes ta tegelikult on, kuivõrd see, kellena ta välja paistab ehk kellena teda nähakse. "Inimesed langetavad üldiselt otsuseid rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed. Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja need vähesed ei söanda end vastandada paljude arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu majesteetlikkus," kirjutas poliitilise realismi isaks peetav Macchiavelli oma 1513. aastal avaldatud teoses "Valitseja".
Paljuski on just see kaasaegse suhtekorraldusliku tegevuse juhtmotiiv – pea kõigi riigiasutuste ja suurettevõtete palgal olevate suhtekorraldajate peamine ülesanne ongi luua oma leivaisast avalikkusele positiivne kuvand, sõltumata sellest, kas või kuivõrd see kuvand vastab reaalsusele.
Asjadest tuleb rääkida ausalt
Kui loodame mõnele probleemile lahenduse leida, siis on möödapääsmatu rääkida sellest ausalt ehk nii, nagu olukord tegelikult on, mitte nii, nagu kellelegi on kasulik seda näidata. Igasuguse olukorra paranemise eelduseks on see, et me vaatame reaalsusele silma ja hakkame asju nimetama õigete nimedega, öeldes, et kaks pluss kaks võrdub tõepoolest neli, mitte võib-olla neli, võib-olla aga kolm, viis või kuus.
Tulles tagasi küsimuse juurde sellest, kas Eesti on demokraatlik riik või mitte, siis ilmselt tuleb kõigil nõustuda, et ainuvõimalik viis küsimusele ratsionaalse ehk mõistuspärase lahenduse leidmiseks on määratleda esmalt, milline peaks demokraatlik riik olema ning seejärel analüüs, kas reaalsus vastab määratletud ideaalile või mitte.
Ma ei taha demokraatliku riigi määratlemise ülesannet lihtsustada, ilmselt ei saa demokraatiat taandada vaid valitsemisele rahva enamuse tahte alusel. Ometigi on nimetatud kriteerium demokraatiale olemuslik ehk teisisõnu ei saa rääkida demokraatlikust riigist ilma, et see kriteerium oleks täidetud. Kui ühe riigi valitsemine ei toimu lähtudes rahva enamuse tahtest, siis ei saa seda riiki pidada demokraatlikuks.
Millised võimalused andsid rahvale riigivõimu teostamiseks varasemad põhiseadused?
Vaadakem, mida ütleb meie praegune põhiseadus rahva võimu kohta. Kohe esimeses paragrahvis on deklareeritud demokraatlikku ideaali, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Ilmselt on suuremal osal siinviibijaist see paragrahv peas, sest tegu on meie põhiseadusliku identiteedi ühe keskse põhimõttega.
Järgmiseks tuleb aga küsida, kuidas see põhimõte meie riigis teostub ehk kuidas saab see, kes on põhiseaduse kohaselt kõrgeima riigivõimu kandja, oma võimu reaalselt teostada. Hea vastuse annab pilk ajalukku, kui vaatame, kuidas nägi välja vastav regulatsioon meie esimeses, 1920. aastal vastu võetud põhiseaduses. Nimelt ütles selle § 29, et rahvas teostab riigivõimu kolmel moel: esiteks rahvahääletamise teel, teiseks rahvaalgatamise teel ja kolmandaks riigikogu valimiste teel. Tähelepanuväärselt lisas 1933. aasta põhiseadus nimetatud kolmele veel neljanda, nähes ette ka riigivanema valimise otse rahva poolt.
Vaadates lähemalt 1920. aasta põhiseadust näeme §-dest 30–32 elegantset regulatsiooni, mille kohaselt saab rahvas algatada eelnõusid ning mis näeb sellisel juhul parlamendile ette ka kohustuse eelnõud menetleda. Parlamendil loomulikult ei olnud kohustust eelnõud vastu võtta, aga kui seda vastu ei võetud, siis läks eelnõu automaatselt rahvahääletusele. Kui rahvas võttis eelnõu rahvahääletusel siiski vastu, siis see tähendas ühtlasi umbusalduse avaldamist parlamendile, kuna need, kes peaks tegutsema rahva tahte esindajana, olid käitunud selle vastaselt ja selle asendajana.
Millised riigivõimu teostamise võimalused on rahvale alles jäänud?
Ja nüüd jõuame küsimuseni sellest, millised võimalused on meie praeguses, 1992. aasta põhiseaduses nähtud rahvale ette kõrgeima riigivõimu kandjana. Näeme, et 1920. aasta põhiseadusega ettenähtud võimalustest võib maha tõmmata kaks esimest ehk nii rahvahääletuse kui ka rahvaalgatuse – mis on peamised võimalused rahva võimu teostamiseks, kuna tegu on vahetute otsustusmehhanismidega.
Mõni väidaks ehk vastu, et ka praegune põhiseadus näeb ette rahvahääletuste võimaluse, ent selline vastuväide oleks kohatu, kuna kriitiliseks osutub küsimus, kes saab rahvahääletusi algatada. Kui 1920. ja 1933. aasta põhiseadused andsid selle võimu rahvale, siis praegune põhiseaduse kohaselt saab küsimuse rahvahääletusele panna vaid riigikogu, mistõttu ei ole rangelt võttes üldse tegu otsedemokraatia võimalusega.
Samuti võib maha tõmmata 1933. aasta põhiseadusega ettenähtud võimaluse valida riigivanemat ehk tänases tähenduses presidenti – rangelt võetuna tänases Eestis presidendivalimisi ei toimu, sest president sisuliselt määratakse parteide poolt.
Kui küsime, millised riigivõimu teostamise võimalused on rahvale üldse alles jäänud, siis näeme väga iroonilist pilti: rahva ainukeseks võimaluseks teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana on võimalus otsustada, kes võiks riigivõimu teostada rahva eest. Ilmselgelt ei ole selline olukord kooskõlas rahva staatusega kõrgeima riigivõimu kandjana.
Tulles tagasi küsimuse juurde, kas Eesti on demokraatlik riik, ei ole ma kindel, et saame eelnevast lähtudes anda lõpliku vastuse. Küll aga saame lihtsa ja loogilise arutluskäigu tulemusel jõuda tõdemuseni, et enamus võimalustest rahva poolt kõrgeima riigivõimu teostamiseks on rahvalt ära võetud. Selle taustal on vägagi kaheldav, kas sõnade tähendust moonutamata saab Eestist mõtestatud viisil rääkida kui demokraatlikust riigist.
Otsedemokraatia võimalused loovad eeldusi osalus- ja esindusdemokraatia toimimiseks
Tahan peatuda veel ühel olulisel punktil, mida olen korduvalt väljendanud oma avalikes väljaütlemistes ning mida jagavad kõik tänased ettekandjad. Nimelt on oluline rõhutada, et otsedemokraatia võimalused mitte mingil juhul ei asendaks esindusdemokraatia võimalusi, vaid täiendaks, täiustaks ja tasakaalustaks neid. Vastupidised väited on absurdsed, sest võimatu on ette kujutada olukorda, kus kõiki riigijuhtimisega seonduvaid küsimusi, sõltumata nende suurusest tuleks igapäevaselt otsustada vahetult kogu rahva osalusel.
Küll aga loovad otsedemokraatia võimalused eelduse esindusdemokraatia, aga ka osalusdemokraatia rahuldavaks toimimiseks. Ilma otsedemokraatia võimalusteta ei toimi ka esindusdemokraatia, sest need, kes peaks olema rahva esindajateks, ei pea reaalselt rahva tahtega arvestama – nende otsuseid ega ka võimupositsiooni ei saa rahva poolt valimiste vahelisel ajal mitte kuidagi kahtluse alla seada. Just seda me praegusel ajal näeme: rahval pole võimalik algatada rahvahääletusi, ei ole võimalik algatada parlamendis eelnõusid, ei ole võimalik rahvaesindajaid tagasi kutsuda ega ka juba vastuvõetud seadusi kahtluse alla seada, nõudes nende panemist referendumile.
Ilma otsedemokraatlike vahendite tasakaalustava ja kontrolliva toimeta kaob side rahva ja rahvaesindajate vahel ning paratamatult hakkavad rahvaesindajad võõranduma rahvast ning esindusdemokraatia manduma asendusdemokraatiaks. Sellest, kes peaks olema rahva teener, saab rahva peremees. Lõputult ei saa inimesi narrida ka juttudega osalusdemokraatiast, kui see ei kujuta endast lõppastmes muud kui võimalust rääkida, rääkida ja rääkida, ilma, et võimulolijail oleks vähimatki kohustust otsuste langetamisel räägitut mingilgi määral või moel arvesse võtta. Demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast on see loomulikult tõsine probleem.
Just sellist asjade käiku oleme näinud Eestis, kus demokraatia fassaadi taga valitseb oligarhia ja ohlokraatia sümbioosist võrsuv partokraatia ehk olukord, kus praktiliselt kogu riigivõim on koondunud erakondade kätte. Seda suundumust soodustavad ka muud faktorid, nagu näiteks parteide riiklik rahastamine ehk olukord, kus parteidele on tagatud kodanike arvelt rahalised vahendid sõltumata sellest, kas kodanikud reaalselt oma raha parteidele anda tahavad või mitte, samuti häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem, mille tulemusel pääseb parlamenti palju isikuid, keda ei ole sinna tegelikult valitud, aga ka võimaluse puudumine rahvaesindajaid tagasi kutsuda.
Olukorra paranemine probleeme tunnistamata on võimatu
Ma ei taha piirduda vaid hädaldamisega. Tahan aga rõhutada, et mingitele muutustele ei saa loota ilma probleeme tunnistamata. Seetõttu vajame ausameelsust ja kodanikujulgust öelda asjad välja nii, nagu need tegelikult on. Sotsioloog Henn Käärik on kirjutanud selle kohta nii: "Sandid on lood Eesti demokraatiaga, õieti polegi teist. Kui poliitikutel oleks pisutki kodanikujulgust, ütleksid nad otse ja avalikult: mingit demokraatiat Eestis ei ole ega tulegi."
Endine õiguskantsler Allar Jõks on aga meie olukorda kirjeldanud nii:
"Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides. […]
Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda? Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke."
Politoloog Ero Liivik on kirjutanud Eesti demokraatia olukorda iseloomustades väga tabavalt demokraatia simulaakrumist. Simulaakrum tähendab säilinud kujutist millestki, mida ei ole enam. Liiviku sõnul näitab elu, et sageli räägitakse demokraatia simulaakrumi säilitamiseks demokraatiast seda enam, mida vähem on seda alles jäänud.
Meie ees seisab küsimus, kas lepime demokraatia simulaakrumiga või hakkame kodanikena tõsiselt ühiselt pingutama, saavutamaks olukorra, kus demokraatia kujutise taga paikneks ka sellele vastav reaalsus ehk tõeline, tegelik demokraatlik riik ja ühiskond, mille lahutamatuks osaks on ka õigus võtta oluliste otsuste langetamine vajadusel enda kätte.
Aeg otsedemokraatia võimaluste taastamiseks on küps
1991. aasta septembris, kui valmistati ette praegu kehtiva põhiseaduse teksti, küsis Viktor Niitsoo põhiseaduse assambleel üheks põhiseaduse teksti ettevalmistamise juhtfiguuriks olnud Jüri Raidlalt, millistel kaalutlustel on rahvalt võetud võimalus teostada riigivõimu rahvaalgatuse kaudu. Raidla vastus väärib tänases olukorras pikemat tsiteerimist:
"See oli töögrupis väga diskuteeritav teema, kui me neid asju arutasime. Rahvaalgatuse sissevõtmine või väljajätmine on ilmselt argumentidega üks ühele tõestatav. Me arvasime, et meie praeguses Eesti ühiskonnas, kus sotsiaalne struktuur on tohutult palju muutunud, võib rahvaalgatus olla teatavates tingimustes pigem demokraatlikult valitud institutsioonide tööd takistav kui nende tööd soodustav institutsioon. See oli põhiline argument, miks seda praegu selles eelnõus ei ole. Ma lisan juurde, et eelnõu terviklik konstruktsioon ei välista selle institutsiooni kasutusele võtmist." (rõhuasetus lisatud)
Seejuures lisas Raidla, et suur osa vajaminevast tarkusest on Eesti Vabariigi varasemates põhiseadustes olemas:
"Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduse § 27 ütles, et "Riigivõimu kõrgemaks teostajaks Eestis on rahvas ise oma hääleõiguslikkude kodanikkude näol", § 29 aga kinnitas, et rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel. Sama seaduse § 32 kohaselt kuulus Riigikogu laialisaatmisele, kui rahvas lükkas Riigikogu poolt vastu võetud seaduse rahvahääletusel tagasi. Nii tasakaalustati parlament rahvaga – mis tahes seaduse arutamisel pidi parlament arvestama rahva eeldatava arvamusega, kui ei tahetud riskida võimalusega saada laiali saadetud. Riigikogu poolt vastu võetud seadused jäeti välja kuulutamata (s. t. seadus ei hakanud kehtima), kui seda nõudis üks kolmandik Riigikogu koosseisust. See tähendas ka opositsiooni jaoks reaalset tegevusvälja."
Nagu näha, ei ole otsedemokraatia võimaluste taastamiseks Eestis tarvis hakata jalgratast leiutama. Piisab sellest, kui pöörame pilgu meie esimese põhiseaduse poole, mille kohaselt kuulus iseotsustamise õigus meie rahvale juba ligi sada aastat tagasi, siis, kui meie riik loodi.
Kokkuvõte: peame hakkama kasvatama kodanikke, mitte valijaid
Nagu ettekande alguses öeldud, on demokraatiaga seonduvate fundamentaalsete probleemide ring palju laiem kui tänane võimalus neid käsitleda. Samas on vajadus neile probleemidele tähelepanu pöörata väga tõsine, sest meie silme all on sellest, millele viidatakse kui demokraatiale, saanud ideoloogilise diktatuuri suundumustega partokraatlik süsteem, kus kõik olulised otsused langetatakse mitte lähtudes rahva enamuse tahtest, vaid "valgustatud" poliitladviku kitsas ja avalikkuse eest varjatud ringis, et juhtida rahvast kui "rumalat massi" manipulatiivselt, valelikult ja tema enda tahte vastaselt reaalsusest irdunud ideoloogilistest ulmadest koosneva väidetava progressi suunas.
Ilmselgelt eeldab demokraatlik riigikorraldus ka demokraatlikku kultuuri. Meie lapsi tuleb hakata maast-madalast üles kasvatama mitte maksumaksjate, tarbijate ja valijatena, vaid peremeeste ja otsustajate ehk tõeliste kodanikena. See eeldab aga fundamentaalseid muudatusi mitte üksnes ühiskonnas, vaid ka ideedes, mille läbi mõtestame oma ühiskondlikku eksistentsi. Üks on põhimõtteliselt selge: demokraatlikus riigis ei saa olla tõelisi kodanikke ilma, et neil oleks võimalus osaleda oluliste otsuste langetamises. Paljuski just seetõttu tuleb otsedemokraatia võimalused rahvale tagasi anda.
Ettekanne on mõnevõrra lühendatud kujul vaadatav ka 27. veebruaril 2016 toimunud konverentsi "Kas Eesti on demokraatiaks valmis" videosalvestusena:
https://youtu.be/6fQQG9ketMU?t=3h18m3s