Itaalia filosoof Gaetano Masciullo kirjutab sellest, kuidas just Vatikan saab edendada diplomaatiat Venemaa ja läänemaailma vahel. Tema sõnul mõistavad mõlemad pooled, et eelkõige Vene-Euroopa dialoogi taastamine on hädavajalik kontinendi stabiilsuse tagamiseks.

26. juulil võttis paavst Leo XIV audientsil vastu Volokolamski õigeusu metropoliidi Antonij Sevryuki, Moskva patriarhaadi kiriku välissuhete osakonna presidendi – sisuliselt Vene Õigeusu Kiriku „välisministri". Arutlusel oli palju teemasid, kuid kolm keskset teemat domineerisid arutelu: Ukraina sõda, oikumeenilise dialoogi taastamine Vene õigeusu maailmaga ja eelkõige Kiievi seadusandlik katse suruda maha Vene õigeusu olemasolu, kuna seda peetakse Kremli mõjutusvahendiks.

2024. aasta augustis võttis Ukraina parlament vastu seaduse, mis keelustab Moskva patriarhaadiga seotud õigeusu kiriku tegevuse Ukrainas.

See kohtumine on oluline kuna Euroopa lävel toimuv konflikt ja Ameerika paavsti valimine ei aidanud nähtavasti just kaasa Kremli ja Vatikani vahelistele suhetele. Esialgu tundusid uue paavsti – kellel on nii USA kui Peruu kodakondsus, mis pole sugugi tühine detail – kavatsused olevat märksa polariseeritumad kui tema eelkäijal.

Paavst Franciscus kehastas autoriteetselt seda Ladina-Ameerika kultuuri osa, mis on traditsiooniliselt teatud määral umbusklik „jänkide" suhtes. Tema pontifikaadi jooksul väljendati korduvalt vaenulikkust Ameerika maailma suunas, nii selle katoliiklikus kui ka ilmalikus dimensioonis.

Samas näitas Franciscus algusest peale tugevat avatust Vene maailmale. Ta võttis Putini Vatikanis vastu kolmel korral, alati suure südamlikkusega. Kuid pärast sõja puhkemist Ukrainas 2022. aasta veebruaris näis olukord muutuvat.

Dialoog katkes. Franciscus oli sügavalt pettunud patriarh Kirilli tingimusteta toetuses Putini poliitikale – nii väga, et ta noomis videokohtumisel, mis leidis aset kuu aega pärast sõja algust, õigeusu patriarhi sõnadega: „Sa ei saa muutuda Putini altaripoisiks," mis tekitas paratamatult suurt kära.

Vaatamata raskustele võttis Bergoglio kasutusele niinimetatud „võrdse kauguse" poliitika Moskva ja Kiievi vahel, mis kõike arvesse võttes venelastele tegelikult meeldis. See selgitab ka Vatikani riigisekretariaadi diplomaatilise vabaduse järkjärgulist piiramist, mida juhtis Pietro Parolin, kes oli Agostino Casaroli idapoliitika [Ostpolitik – toim.] ideeline pärija, kelle lähenemine oli pikka aega Washingtonis hinnatud.

Franciscus hiilis teadlikult ent legitiimselt ametlikust Vatikani diplomaatiast mööda ja saatis Venemaa ja Ukraina vahelisi rahuläbirääkimisi pidama kardinal Matteo Zuppi – Itaalia piiskoppide juhi ja Sant'Egidio kogukonna mõjuka liikme. Sellest ajast on see kogukond mänginud juhtivat rolli Vatikani asjades – vähemalt kuni 8. maini 2025.

Argentina paavsti diplomaatiline lähenemine põhines mitte ainult Ameerika eluviisi märkimisväärselt kriitilisel teoloogilisel-ideoloogilisel vaatel, vaid ka keerulistel suhetel Hiinaga, mida iseloomustavad poliitilised vangerdused, pinged ja ebamäärased suhted. Peking kerkib esile Moskva peamise liitlasena (vaatamata sellele, et ei osale otseselt sõjalistes konfliktides) ning on ühtlasi sõlminud Vatikaniga vastuolulise salalepingu, mis puudutab Hiina piiskoppide määramist.

Paavst Leo XIV valimise ja Ratzingeri eelse diplomaatilise status quo taastamisega tundus kõik viitavat otsustavale nihkele ja lõplikule lahtiütlemisele Putini Venemaast ning sellest tulenevalt ka tema mõjualasse jäävast õigeusu maailmast. Seda muljet süvendas ka paavst ise, kes väljendas mitmel puhul solidaarsust Ukraina rahvaga. 9. juulil ilmus paavst isegi Castel Gandolfos aknale koos Volodõmõr Zelenskõiga.

Püüdes säilitada vähemalt vormilist järjepidevust Franciscusega, pakkus Leo kohe välja Vatikani kui neutraalset läbirääkimiste pidamise kohta ning kinnitas ka Zuppi' missiooni pantvangi võetud Ukraina laste kodumaale tagasitoomiseks. 23. mail 2025 nimetas Venemaa välisminister Sergei Lavrov Maltal toimunud OSCE tippkohtumisel ideed pidada rahukõnelusi Vatikanis "ebarealistlikuks ja ebamugavaks", põhjendades, et kahe õigeusu riigi läbirääkimiste pidamine katoliiklikus paigas "poleks elegantne".

Kuigi Franciscuse geopoliitiline lähenemine oli olnud üldiselt hinnatud, oli vältimatu, et venelased suhtuvad nüüd äsja valitud Ameerika päritolu paavsti umbusuga.

Kuid kohtumine Leo XIV ja Antonij Sevryuki vahel kinnitas, et Vene-Vatikani dialoog võib siiski jätkuda. Tegelikult on see paljude väikeste, kuid tähendusrikaste pingeleevenduse märkide kulminatsioon viimastel nädalatel – see näitab, et näiline lõhe oli pigem väline meedia kujutelm kui paavst Prevosti tegelik kavatsus.

Isegi patriarh Kirill oli juba väljendanud rahulolu uue paavsti nimevalikuga, mis oli valitud Püha Leo Suure auks, keda peetakse õigeusu maailmas sümboolselt väga oluliseks isikuks ja üheks suurimaks kirikuisaks, keda austavad nii idakristlased kui ka katoliiklased.

Lisaks rääkisid Leo XIV ja Putin telefoni teel 4. juunil 2025 – sellega saavutas uus paavst täpselt seda, milles Franciscus ebaõnnestus. Pärast Ukraina sõja puhkemist oli Kreml keeldunud igasugusest ametlikust suhtlusest Argentiina paavstiga. Kuid telefonikõne käigus kutsus Leo Venemaad otseselt üles tegema "konkreetset žesti rahu edendamiseks" ja isegi arutas kardinal Zuppi' rolli Ukraina laste kodumaale tagasi toomise missioonides.

Lühidalt, see oli suur diplomaatiline läbimurre. Kindlasti aitas sellele kaasa ka paavsti varasem kogemus idakirikute dikasteeriumi liikmena alates 2023. aasta märtsist.

Et täielikult mõista Leo XIV poolt esile kutsutut positiivset diplomaatilist arengut, tuleb arvesse võtta kolme keskset tegurit.

Esiteks ei tähenda paavst Prevosti Ameerika päritolu tingimata allumist Washingtoni strateegilistele huvidele. Kuigi teatud ringkonnad USA eliidi seas on ammu lootnud, et mikroriik Rooma südames võiks toimida lääne huvide mõjutuskanalina Euroopa kultuurilises ja poliitilises dünaamikas, on Püha Tooli ja Ühendriikide vaheliste suhete ajalooline evolutsioon tegelik palju nüansirikkam ja sõltumatum reaalsus. Kiriku ristakas kutsumus soosib loomuomaselt pigem kalduvust mitmepoolsuse poole. Selles kontekstis sümboliseerib Leo XIV Ameerika ja Peruu topeltkodakondsus tõeliselt universaalset tundlikkust, mis on suuteline omaks võtma nii läänemaailma kui ka globaalset lõunamaailma.

Teiseks kujundab Leo XIV oma agendat ümber ühtsuse, missiooni, õigluse ja rahu väärtuste – kõik nendest peegeldavad ühtekuuluvuse laiemat ideaali. Ta on pühendunud dialoogi hoidmisele maailma suurriikidega, ning isegi Moskva, hoolimata kriitilisest avalikust retoorikast, tunnistab Vatikani kanali strateegilist väärtust viimase allesjäänud sillana läände ning eriti Euroopasse. Mõlemad pooled mõistavad, et Vene-Euroopa dialoog on keskse tähtsusega kontinendi stabiilsuse tagamisel.

Kolmandaks on katoliku kirikul endiselt märkimisväärne rahvusvaheline mõju, eriti kriiside ja konfliktide ajal, tänu oma ülemaailmsele humanitaartegevusele. Kuigi ta on pärast Itaalia ühendamist kaotanud oma geopoliitilise mõju, mõjutab ta jätkuvalt diplomaatiat – näiteks Kuuba raketikriisi ja Nõukogude Liidu lagunemise ajal. Katoliku kirik on ainus religioosne institutsioon, millel on niisugune haare ning tema humanitaartöö on ülioluline nii sõdade vältel kui ka pärast sõdu teostatavatel ülesehitustöödel ja kõige kaitsetumate abistamisel.

Leo XIV ja metropoliit Antonij' kohtumine tähistab Püha Tooli naasmist rahvusvahelise diplomaatia usaldusväärse tegijana. Ekstreemse polariseerituse ajastul tõestab Vatikan, et suudab endiselt pakkuda ruumi vahendamiseks seal, kus teised seda ei suuda. See ei ole ainult usu, vaid ka traditsiooni küsimus – traditsiooni, mis on suutnud muuta püha keele grammatikaks, mis teenib ka diplomaatiat. Moskva peab Roomat taas vääriliseks vestluskaaslaseks, näidates, et hoolimata sügavatest lõhedest jääb avatuks dialoogi õhkõrn võimalus. Ja sõja ajal võib see muuta kõike.

Gaetano Masciullo on Itaalia filosoof, autor ja vabakutseline ajakirjanik, kelle töö peamine rõhk on lääne kristliku tsivilisatsiooni juuri ohustavate moodsate nähtuste kajastamisel.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher