Lääne valitsused, maailmaorganisatsioonid ja ÜRO ei ole avaldanud toetust Lähis-Ida ja Aafrika tagakiusatud kristlaskonnale ning kristlaste vastu suunatud genotsiidi vastu ei tunne „progressiivne üldsus" mitte mingisugust huvi. Samal ajal poputatakse Euroopast islamistide ridadesse võitlema läinud džihhadiste ja migrante majutavad eraettevõtted teevad tulusat äri, kirjutab Roland Tõnisson.
Organisatsioon Aid to the Church in Need avaldas 23. oktoobril ülevaate kristlaste olukorrast väljaspool lääneriike. Käesoleva väljaande nimetuseks on „Persecuted and Forgotten" ehk „Represseeritud ja unustatud."
Ülevaates on organisatsioon pidanud järjekordselt konstateerima, et kristlaskond on kadumas oma iidsetel aladel, kus on elatud aastasadu. Iraagis elas enne 2003. aastat 1,5 miljonit kristlast, nüüd 150 000. Vähem kui ühe inimpõlve jooksul on hävitatud kristliku tsivilisatsiooni üks olulisimaid tunnistajaid. Naaberriigi Süüria kristlased on kaotanud kaks kolmandikku kunagisest kahest miljonist liikmest.
Raport on sunnitud tõdema, et lääs ja ÜRO ei ole avaldanud selles raskes olukorras mitte mingisugust märgatavat toetust Lähis-Ida kristlaskonnale. Valitsused ja maailmaorganisatsioonid ei tunne kristlaste vastu suunatud genotsiidi suhtes mitte mingisugust huvi.
Mujal Aasias ja Aafrikas ei ole olukord samuti palju parem. 2017. aastal sooritati Indias 477 kristlaste vastu suunatud rünnakut. Üle 300 inimese sai surma ja üle 500 vigastada Sri Lankas käesoleva aasta paasapühade ajal toime pandud terroriaktis. 2018. aastal tapeti Nigeerias 3731 kristlast. Sudaanis on rünnatud enam kui 70 kirikuhoonet, neist 32 on maha põletatud.
Raport on siiski lootusrikas ja usub, et Iraagis Niinive väljadel ja Iraagi kurdide aladel Erbilis võib kristlus taaselustada, kui ei organiseerita uusi paramilitaarseid organisatsioone, mis hakkavad nende ideoloogiaga mittenõustuvaid inimesi ja kogukondi likvideerima, nagu seda tegi ISIS.
Võrguväljaande The Religion of Peace andmeil on pärast 11.9.2001 toime pandud 35 845 islamistide terrorirünnakut. Neis on hukkunud ja saanud viga sadu tuhandeid inimesi. 18 aasta jooksul on iga päev sooritatud keskmiselt 5 või 6 rünnakut. Lugeja saab täpsema infoga tutvuda siin.
Samal ajal ei suuda Soome ja Rootsi midagi asjalikku ette võtta oma maa kodanikega, kes on läinud sõdima islamistide rühmitustesse. Saksamaa toob pagulasi koostöös Etioopiaga otsereisidega õhuteed pidi. Pagulasärist saanud suurepärane ettevõtmine.
„Pagulased" maksavad suuri summasi parema elu organiseerijatele. Inglismaal kaubikust leitud surnud olid põhiliselt Hiina võltspassidega rändavad vietnamlased. Nende hulgas neiu, kelle vanemad olid „reisikorraldajatele" maksnud kokku 30 000 eurot.
Varjupaigaäri on tasuv. Migrantidele Soomes majutust pakkuv ettevõte Luona Oy teenis eelmisel aastal üle kolme miljoni euro kasumit, mis on tulnud maksumaksjate taskutest. Ettevõtte tegevjuht Milja Saksin teenis aastaga pea 180 000 eurot – rohkem kui Soome Vabariigi president. Luona Oy juhatuses istuvad kohalikud härrassotsid või nende sugulased, kes kõik teenivad selle õilsa majutustegevuse pealt viie- ja kuuekohalisi palku.
Luona Oy oli üks esimesi eraettevõtteid, mis hakkas pakkuma majutusteenust riigile aastal 2015, kui üle riigi avatud piiride tulvas Soome kümneid tuhandeid migrante. Alates sellest on riik ostnud eraettevõtetelt majutusteenust. Näiteks Luona Oy-lt osteti aastal 2016 kokku teenuseid 52,8 miljoni euro eest, millest kasumit jäi järgi 3,2 miljonit eurot.
Põlissoomlaste juht Jussi Halla-aho nimetab sellist ärimudelit, kus juhtivad poliitikud on asunud rikastumissoovi rahuldama riigi rahakotist, konkreetselt oma rahvalt varastamiseks:
„Pagulasäri on … hea näide kleptokraatiast. Maksutulud imetakse rahvusvaheliste kontsernide taskutesse, makse makstakse neilt – kui makstakse – kuhu iganes, „võtmeisikutele" jagatakse boonust hästi korraldatud kavala plaani ellu viimise eest. Kui keegi võtab sellise tegevuse vastu sõna, nimetatakse teda südametuks, turumajanduse vaenlaseks või putinistiks."