Mõttekoja Free Market Institute'i teadur Gor Mkrtchian selgitab majandusteemadele pühendatud portaalis Mises avaldatud ülevaates, miks pere loomine on nii inimeste endi kui ühiskonna jaoks majanduslikult kasulik.
Perekond annab nii üksikinimesele igapäevaelus kui tsivilisatsioonile tervikuna määratu majandusliku eelise. Teisalt on nii laiendatud- kui tuumikperekonnad kadumas ja seda tänu muutustele valitsuste poliitikates, majandustrendides ning kultuuris. Käesolevas artiklis ma kirjeldan, kuidas tuumik- ja eriti laiendatud perekond võimendavad inimeste tootlikkust tänu neis aset leidvale spetsialiseerumisele ning tööjaotusele.
Iga majapidamine, kas see koosneb siis ühest või mitmest täiskasvanust, seisab silmitsi pika rea väljakutsetega, millega tuleb kogu aeg rinda pista: sissetuleku saamiseks peab keegi käima tööl, lapsed vajavad hoolt, kodu nõuab kõpitsemist, tuleb teha süüa, koristada, pesta pesu ja nii edasi.
Inimesed võivad jõuda tootlikkuseni, mis on suurem nende individuaalsete tootlikkuste summast, siis kui nad saavad kokku ja moodustavad perekonna. Üheks sellise tootlikkuse suurenemise põhjuseks on, et nii spetsialiseerumine kui tööjaotus suurendavad läbi erinevate mehhanismide töö tõhusust. Robert Murphy selgitab neid mehhanisme oma suurepärases õpikus "Õppetunnid noorele majandusteadlasele" (Lessons for the Young Economist).
Loomulikud ja omandatd võimed
Ühte mehhanismi nimetatakse "loomulikuks andeks". Mõned inimesed lihtsalt sünnivad teatud tegevuste sooritamiseks paremate eeldustega kui teised. Meil kõigil on erinevad anded. Kui inimesed elavad üksi, kui nad peavad tegema süüa ainult ühele inimesele, teenima raha ühe inimese jaoks, pesema ühe inimese pesu jne, tuleb neil õppida tegema natukene kõike.
Perekonnas käivad asjad teisiti. Kui üks abikaasa on võimeline teenima suuremat sissetulekut kui teine, tegema paremini remonditöid, õpetama lastele matemaatikat jne, siis perekonna tootlikkus suureneb kui nimetatud abikaasa kasutab täielikult ära oma loomulikud võimed, keskendub ülesannetele, milles ta on kaasast parem, asemel, et kõik teevad natukene kõike, sõltumata oma talentidest.
Samamoodi suurendab tootlikkust spetsialiseerumine ja seda tänu "omandatud oskustele". Mida rohkem keegi midagi teeb, seda osavamaks ta selles tegevuses muutub. Üksi elaval inimesel on võrreldes pereinimestega oskuste väljaarendamine keeruline, sest ta peab oma aega jagama suurema hulga tegevuste vahel. Perekond seevastu saab omandatud oskused enda kasuks ära kasutada jagades enda vahel vastutusvaldkonnad ja pühendudes nende kohustuste täitmisele.
Ülesannete vaheline aeg ja mastaabisääst
Järgmine spetsialiseerumise ja tööjaotuse eelis seisneb sellest, et iga inimene peab ära tegema väiksema arvu ülesandeid ja ühelt ülesandelt teisele üleminekuks kulub vähem aega. Murphy selgitab:
Kujutage ette midagi nii lihtsat kui kolm last koristavad peale õhtusööki lauda. Kõige tõenäolisemalt saavad lapsed ülesandega kõige rutem valmis siis kui nad jagavad ülesanded omavahel ära ja spetsialiseeruvad. Nad saavad oma toimetustega kiiremini valmis juba lihtsal põhjusel, et vähendatakse aega mittevajalikule kõndimisele. Näiteks üks laps saab puhastada taldrikud toidujääkidest ja panna taldrikud kraanikaussi. Teine laps võib pesta nõusid ja kolmas neid kuivatada. Selline süsteem on tõhusam ja võtab vähem aega kui kõik lapsed peaksid nõud toidujäätmetest puhastama, neid pesema, seejärel vabastama ruumi kraanikausi ees ning nõud ära kuivatama ja ära panema. Sama põhimõte kehtib ka kõigi teiste tootlike tegevuste puhul.
Peale kiirema nõudepesu, saavad paljud perekonnad samamoodi kasu säästes transpordilt, kuna kõigil pole vaja igal pool, näiteks poes, käia. Seda võib võrrelda eelpool kirjeldatud nõudepesu tööjaotuses vähendatud kõndimise vajadusega.
Inimesed, kes elavad üksi, peavad üksi tegema nii majapidamistöid kui käima tööl. Samas kui kaks inimest moodustavad perekonna, siis üks saab pühenduda sissetuleku teenimisele ja teine kodumajapidamisele. Nii väheneb perekonna transpordile kulunud aeg, peres läheb inimese kohta vaja vähem autosid ja kulub vähem raha kütusele.
Järgmine perekonnast saadav kasu on mastaabisääst, mida üksi elavad inimesed omale lubada ei saa. Mastaabisääst tähendab, et "sisendite suurendamine kaks korda suurendab väljundit rohkem kui kaks korda". Pastaroa valmistamine kolmekümne liikmelisele klannile võtab küll aega rohkem kui selle tegemine ühele inimesele, kuid see ei võta kolmkümmend korda rohkem aega ja on seega märksa tõhusam.
Murphy toob selle kohta järgmise näite: "Kui te tahate valmistada ühe tassi kohvi või neli tassi, siis valmistusaeg on suuresti sama, mille tõttu inimesed tihti küsivad: "Ma teen endale kohvi, kas keegi tahab veel?"".
Eelpool sai nimetatud mitmeid viise, kuidas perekondades suureneb majanduslik tootlikkus: loomulikud võimed, omandatud oskused, ühelt tegevusele teisele üleminekuks kulunud lühem aeg ja mastaabisääst. Enne järgmiste punktide juurde minekut tuleks tähele panna, et kõigis neis näidetes suureneb kasu koos pereliikmete arvu kasvuga. Kui peres on rohkem inimesi, siis iga pereliige saab pöörata rohkem tähelepanu – spetsialiseeruda – väiksemale arvule ülesannetele. Päris maailmas tähendab see, et laiendatud perekonnad saavad tööjaotusest rohkem kasu kui tuumikperekonnad.
Lahutus spetsialiseerumise vastu
Ühiskonnad, kus perekondade lahkumineku võimalus on suurem, tegutsevad sellise spetsialiseerumisest ja tööjaotusest tulenevate eeliste vastu. Teistpidi öeldes, olukorras kus lahkumine pole nii tõenäoline, on suurem tõenäosus, et spetsialiseerumise kasu kestab kauem.
See [spetsialiseerumine ja tööjaotus] mõjutab abielus inimeste maailmataju ja seda, kuidas inimesed näevad tõusmas tulu sellest kui nad "investeerivad" perekonnas spetsialiseerumisse. Teiselt poolt, olukorras – puudutagu see üldiselt ühiskonda või konkreetsemalt perekonda –, kus abikaasad eeldavad, et nende abielu läheb tõenäoliselt lõhki (seda eriti ajal, kui peres on väikesed lapsed), suureneb ka liigse spetsialiseerumise risk. Sellistel juhtudel on tõenäoline, et abikaasad hoiduvad liigsest septsialiseerumisest, sest lahkumineku korral peavad mõlemad olema valmis suhteliseks autarkiaks. Nagu abielu lahutamise kohtuprotsessides on selgunud, siis abikaasa, kes peab ohverdama palka teeniva karjääri koduste ülesannete täitmiseks, jääb majanduslikult palju ebakondlamasse positsiooni.
Juba pikka aega on teada, et üksikvanemluse ja vaesuse vahel on märgatav seos. Lisaks, Ameerika Ühendriigid on maa, kus on maailma kõrgeim suhtarv üksikvanematega elavaid lapsi. [USAs kasvab 23 protsenti lastest üksiku vanemaga, Venemaal on see protsent 18 ja Hiinas alla kolme. Kui täpsustada, siis eriti endeemiline on see olukord musta rahva seas, kus ainult 36 protsenti lastest kasvab abielus perekondades.] Üksikvanemate osakaal ühiskonnas on alates 1965. aastast kasvanud kolm korda. Selliste arengute mõjud kultuurile on märkimisväärsed. Ühiskond, mis ei pööra tähelepanu perekondade ülesehitamisele, on ühiskond, mis loobub perekondade tööjaotuse ja mastaabisäästuga kaasnevast märkimisväärsest majanduslikust kasust.
Tõlkis Karol Kallas