Gruusia Gabrieli – pühaku ja oma maa ärataja sünnist möödus 90 aastat

1.mail 1965 pani munkpreester Gabrieli tule otsa Ministrite Nõukogu hoone fassaadile (kunagi ole selle asemel asunud suur kirik) tõmmatud 12 meetri kõrgusele punase metsalise portreele. Foto: Wikimedia commons

Munkpreester Gabrieli on ere näide ühe isiku võitlusest iseendaga ja ühiskondliku ebaõiglusega. Oma elu ajal mitte mõistetud ja tagakiusatud, on ta nüüd kuulutatud pühakuks. Tema sünniaastapäeval on meilgi hea võimalus selle isikuga lähemalt tuttavaks saada.

26. augustil möödus 90 aastat ühe olulise isiku sünnist. Eestlastele on munkpreester Gabriel või Gavril, ehk Gabrieli, tundmatu, ent Gruusias, oma sünnimaal, sai ta kuulsaks juba oma eluajal. Tema kohta võib tõesti öelda, et ta oli tuntud oma tegude erilisuse ja rohkuse poolest.

Goderdzi Urgebadze sündis Gruusia pealinnas Tbilisis huvitavas perekonnas. Tema ema oli passiivselt jumalakartlik naine, kes poja noores eas ei mõistnud tema vaimulikke pürgimusi, ent oma elu viimasel perioodil pühitseti nunnaks. Isa oli aga veendunud kommunist, kes tapeti siis, kui pisipoeg oli kahe aasta vanune.

Goderdzile oli Jumal andnud juba lapsena näha seda, mis teiste ees oli varjatud. Ta ostis endale 7-aastasena Piibli ja ka luges seda innukalt. Talle anti 12 aasta vanuses nägemusi – nende hulka kuulusid visioon Kristuse ristist ja füüsiline rünnak kurjade jõudude poolt, kes süüdistasid teda nendele vastu astumises.

Sõja ajal käisid inimesed tema käest küsimas oma sõjatandreil viibivate lähedaste käekäigu järele ja sellega seoses õhutas noormees inimesi mitte hülgama oma usku ja sidet Kirikuga. Küllap selliste “armuandide” tõttu oli noor mees ka teistest kõrvalehoidev. Seda enam, et ema arvates olid need pigem “vaevaannid,” mis röövisid temalt “normaalse poja.”

Kuigi kooliharidus tuli talle kergelt, jättis ta selle unarusse Pühakirja ja kirikus viibimise kasuks. Armeeteenistusse kutsuti ta 19 või 20 aasta vanuselt, seal järgis ta paastu ja käis vabadel aegadel jumalateenistustel.

Pärast sundteenistust määrati ta haiglaravile psühhiaatriahaiglasse, kuna nägi väidetavalt nägemusi ja hakkas oma koduaeda ehitama kabelit, mis sai valmis pärast mitmekordseid mahakiskumisi võimude poolt. Kui keegi on reisimas Gruusia pealinna Tbilisisse, siis võib ta võtta ette teekonna Tetritskaro tänavasse, kus maja number 11 hoovis see kabel asub.

Gabrieli pühitseti 1955. aastal vaimulikuks. Tema teisitimõtlemine ei olnud takistuseks, sest nii käituti vaimulikega ka Eesti NSV-s. Toonased ideoloogid kasutasid samu töövõtteid üle terve NSV Liidu. Ka praeguses Eesti Vabariigis naudivad riiklikul tasandil austavat tähelepanu kunagised komsomoli- ja parteiaktivistid, kes on kiusanud taga tudengeid ja töötavaid kodanikke, ent nüüdseks on ümberkehastunud eestluse eesseisjateks ja kristluse kaitsjaiks.

Gruusia sai „hullust mungast“ esmakordselt laiemalt kuulda 1965. aasta maipühadel. See oli aeg, mil niinimetatud Hruštšovi „sula“ ajal oli erinevate „pehmete“ repressiivmeetoditega inimesed Kirikust eemale aetud ja äsja oli riik astunud Brežnevi ajastusse.

Ka Eestis olid Stalini aegsed suured „protestileerid“ [leer ehk konfirmatsioon – kiriklik talitus, kus ristitu annab tõotuse elada kristlasena – toim] jäänud eelmisesse kümnendisse, asemele tulnud „võsaleerid“, kus anti noortele võimalus koos aega veeta ega takistatud ka alkoholi pruukimist – peaasi, et noored oma jalga kirikusse ei tõstaks. Enam kui pooleteisetuhande aasta pikkuse ajalooga Gruusia kirik (hiljemalt aastal 330. pKr oli kristlus saavutanud siin juhtiva positsiooni mitraismi ja zoroastrismi asemel) oli samuti kannatanud repressioonide all ja grusiinidest oli alates 1919. aastast, mil siin kehtestati nõukogude võim, kasvatatud uusi, nõukogude inimesi.

1.mail 1965 korraldati Tbilisis, nagu igal pool NSV Liidus, töörahva püha puhul maiparaad, kuhu inimesed aeti kokku „sunniviisiliselt vabatahtlikult.“ Pea poole sajandi jooksul oli sellest grusiinlaste jaoks kujunenud täiesti normaalne üldrahvalik püha, kuhu tuldi loosungite ja punalippudega.

Ministrite Nõukogu hoonele (kunagi ole selle asemel asunud suur kirik) oli tõmmatud suur, 12 meetri kõrgune kangas Lenini portreega. Selle juurde tuli väikest kasvu vaimulik, pikas mustas vaimulikukuues ja suure vaimulikuristiga rinnal. Ta astus portree taha, valas selle bensiiniga üle ja pistis tule otsa. Kangas võttis kiirelt tuld ja jäi mulje, et põleb kogu hoone. Kuumuse käes hakkasid plahvatama dekoratiivlambid. Suurem osa demonstrantidest, uutest nõukogude inimestest, olid raevus. Gabrieli sai nendelt kõva keretäie ja ta viidi 18 luumurruga miilitsajaoskonda. Hiljem meenutas ta, et oli ülekuulamisele viimisel palvetanud: „Issand, ma lähen vastu kannatustele. Ma tean, et ma ei või vältida mahalaskmist. Näed siis, Kristus, olen terve elu unistanud Sinu nimel kannatamisest. Nüüd on mulle see võimalus tulnud.“

Ülekuulamisel irvitati tema üle: „Kas tead, et sulle on juba mahalaskmine määratud? Kas sa näed praegu ka oma Kristust? Noh, näita meile teda!“

Esimesel ülekuulamisel osales ka ühiskondliku korra eest vastutav minister Eduard Ševardnadze, kellest hiljem sai liberaalne president ja tagurlikkuse vastu võitleja. Kõigepealt käskis Ševardnadze munkpreester Gabrielil rist kaelast võtta. Sellele nõudmisele ei vastanud preester Gabrieli muud kui „tule ja võta ise.“ Ševardnadze ei söandanud sellist sammu teha.

Preester Gabrielit sunniti ka füüsilisi mõjutusvahendeid kasutades andma tunnistusi kiriku juhtkonna vastu, ent ta jäi kindlaks ja ütles, et tegi kõik omal algatusel ja õigesti – üks õige kristlane peabki ebajumalakujud maha kiskuma. „Ma tegin seda, sest ei tohi jumalikustada inimest. Seal, Lenini portree asemel, peab ristil rippuma Kristus. Miks te kirjutate „Au Leninile!“ kui inimesele ei tohi au anda? Peab kirjutama: „Au olgu Issandale Kristusele Jeesusele.“

Tagantjärgi on keeruline öelda, kas meditsiinikomisjoni juht, meditsiinteaduste kandidaat Abramišvili oli võitlev ateist, või vastupidi usklik, kes soovis preestrit päästa, kui kirjutas preester Gabrielile haigusloosse järgneva:

„Patsiendil on 6 klassi haridust, hospitaliseeritud 18. augustil 1965. Viidud vanglast üle sunniviisilisele ravile. Haige kinnitab, et kõik riigis ja maailmas toimuv halb on halva vaimu süü. Alates 12. eluaastast käis kirikus, palvetas, hankis endale ikoone, õppis selgeks kirikus kasutatava vana keele. 1949. aastal kutsuti ajateenistusse. Isegi seal olles veetis vaba aja kirikus. Kolmapäeviti ja reedeti ei söönud midagi. Ülemad ja sõdurid kuulasid naerdes tema sonimist: „Kolmapäeval müüs Juudas Kristuse kolmekümne hõberaha eest, reedel aga lõid juudid ta risti.“ Veel enam – patsient usub taevaolendite eksistentsi, Jumalasse ja inglitesse, jutuajamistes on selle psühhopaadi mõtted suunatud alati sellele, et kõik maailmas toimub tuleb Jumala tahte järgselt. Kui keegi temaga jutustama jääb, räägib ta tingimata Jumalast, inglitest, ikoonidest ja nii edasi. Diagnoosi suhtes kahtlust ei ole – psühhopaatiline, skisofreeniasse kalduv isiksus.“

Igatahes tänu haiglas pandud diagnoosile sai munk Gabrieli novembris 1965 vabadusse. Mõningatel andmetel kostis preestri eest ka kirikupea Efraim II, kes ise oli seitse aastat viibinud stalinlikes vangilaagrites. Preester Gabrielilt võeti õigus viia läbi jumalateenistusi, ent kuus aastat hiljem määrati ta Issandamuutmise naiskloostri vaimulikuks isaks. Klooster asub Gruusia vaimulikus pealinnas Mtskhetas. Siin elas ta väga tagasihoidlikult – alguses ühes kivitornis, seejärel vanas kanalas.

Kloostris viibis ta oma elu viimase perioodi, kokku kakskümmend viis aastat. Sel ajal sai ta enda kanda koorma, mis mõningatele antakse – meeletus Kristuse pärast. Need inimesed jäävad silma oma ebahariliku käitumise ja kompromissitu sõnumiga Kristusest. Ilmalike valitsejate ees nad ei kummarda ja vajadusel võtavad neid ka nuhelda.

Meie ajani on säilinud palju lugusid preester Gabrielist, kes nõukogude ajal kartmatult inimestele usust kuulutas, hoolimata sellest, et võimud võisid teda represseerida kui vaid soovisid.

Ka kirikukaugeid inimesi vapustas tema läbinägelikkus ja teadmised inimhingest, millega ta tõi esile inimeste patud ja elu tumedama poole. Ta sõitis mööda Gruusiat, viies jumalateenistusi läbi lagunenud kirikutes või juba lammutatud kirikute asukohtades, et anda inimestele tõuget usuelu taastamiseks. Veel praegu elab hulgaliselt inimesi, kes puutusid isiklikult kokku preester Gabrieliga ja tunnistavad tema jumalikust annist ja inimestele pühendatud elust (vt siit).

Gruusia-Abhaasia sõja ajal tuli preestri juurde üks noormees, kellele Gabrieli ütles: „Ma ei näe su hinge. Mine kohe teenistusele ja armulauale, et Jumala arm sind päästaks.“ Noormees täitis preester Gabrieli käsu ja olles saanud temalt õnnistuse, läks koju. Õhtul kutsusid sõbrad ta pidutsema, ent noormees keeldus, viidates sellele, et on hommikul osalenud armulaual. Tema asemel kutsuti keegi teine, kes sel õhtul avariis hukkus.

Isa Gabrieli oli külas ühes perekonnas, kuhu tuli ka üks noormees. Vaadates teda, ütles preester: „Mu laps, sind ootab õnnetus. Tule minu juurde, ma õnnistan sind ja viin selle häda kõrvale.“ Noormees sai õnnistuse. Mõne aja pärast riivas teda lahingus kergelt kuul, ent sõjast tuli ta tagasi tervena.

„Kui sinu juuresolekul sarjatakse sinu usku ja sa vaikid, oled sa hullem kui usurüvetajad ise. Kui on hädavajalik kaitsta usku ja sa seda ei tee, hukkub sinu hing. Kui sa aga hukkud usku kaitstes, saab sulle osaks Taevane Kuningriik.“

„Surm on ümbermuutumine. Ärge kartke surma, kartke Jumala kohut. Mõelge, kuidas lööb süda kui seisate eksamil professori ees. Kui palju kohutavam on seista Jumala kohtu ees! Jumala suurus ei ole võrreldav millegagi siin maa peal.“

„Kui sind laimati, vastati heale halvaga, ära pea viha. Andesta ja rõõmusta, sest tänu sellele tõusid sa mitme astme võrra Jumalale lähemale.“

„Viimastel aegadel hakkavad antikristuse pooldajad kirikus käima, lasevad end ristida ja hakkkavad jutlustama evangeeliumi. Ent ärge uskuge neid, kes ei tee tegusid Jumala käskude järgi. Vaid tegude ja tulemuste järgi võib ära tunda tõelise kristlase.“

„Koht, kuhu pannakse antikristuse märk, ei ole peopesa, vaid nimetissõrm. See pannakse kompuutri abil naha alla ja seda ei ole näha. Alguses tehakse seda soovi alusel. Kui aga antikristus astub troonile ja saab maailma valitsejaks, hakkab ta sundima kõiki oma märki vastu võtma. Need, kes seda vastu ei võta, kuulutatakse reeturiteks.“

Preester Gabrieli arvates ei olnud mungale ja kristlasele kohane hoolimatus oma maa ja rahva saatuse suhtes. Ta elas sügava murega kaasa sõjalistele konfliktidele, mis puhkesid Kaukaasias NSV Liidu lagunedes. Ta teadis, et maa ärkab ometi uuesti vaimsusele ja tegi selleks kõik, mis tema võimuses kuni oma viimase eluaastani, mil haigus ta täielikult murdis. Ta suri 1995. aastal.

26. augustil 2019 kogunesid Mtskhetasse tuhanded palverändurid pidustustele ja jumalateenistustele. Isa Gabrieli oli öelnud juba 1970. aastatel, et Gruusia ärkab taas kord surnuist üles, nagu Laatsarus, kelle Kristus hauast välja tõi.

Tänu sellistele inimestele nagu munkpreester Gabrieli Urgebadze, sai Looja tahe ja olemus avalikuks maises olemises. Meil kõigil, kes oleme ristitud Kolmainu nimesse, muretseme oma rahva, maa ja tsivilisatsiooni pärast, on preester Gabrieli isikus olemas julgustus ja eeskuju – mis on inimesele võimatu, on võimalik Jumalale.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!