Kuhu lähed küll, minu väike eesti rahvas, oma kooli, õpetamise ja laste kasvatamisega, küsib vana teadlasest koolmeister Peep Leppik Objektiivis.
Uus versus vana
Haridusministeeriumi „soovitusel" lõpetas Õpetajate Leht aastaid tagasi autori artiklite avaldamise ja see kestis seitse aastat. Põhjus oli lihtne – oma toonastes lugudes võtsin sõna arvuti arutu (teaduskauge) kasutamise kohta õpetamisel. Ehkki tegin seda professionaalina, sest olin juba mitukümmend aastat koolides töötanud, teinud 9-aastase õpetava koolieksperimendi ja kaitsnud väitekirja ning töötanud ca 25 aastaga läbi ulatuslikult psühholoogialast kirjandust (vt lähemalt „Carpe diem!" ja loeng veebis „Didaktikas vajalikust teaduskirjandusest").
Et nn Tiigrihüppe ülistajatel teaduslikke vastuargumente polnud, siis – keelame ära! Kuigi oli juba Müncheni ülikooli uuring, kus kauem arvutis istunutel olid isegi PISA tulemused viletsamad. Minu õpetajast magistranti, kes oma koolis tõestas, et arvuti taga istujad jõudsid viletsamalt edasi, ei lubatud kaitsmisele! Tulemus ei vastanud ju ametlikule seisukohale… Käes oli Eesti kooli allakäik, mis Peeter Kreitzbergi (1948-2011) lahkumise järel toimus eriti kiiresti. Koolielu praktika ja teaduse tundjana, suutis ta oma ametikohtade tõttu kooli nn uuendamist (resp allakäiku) pidurdada. HTM-st olid toona sunnitud lahkuma kooli, pedagoogika ja/või didaktika tundjad (vt ka autori artikkel 20. okt. 2000.a. Õpetajate Lehes).
Toimus kooli nö. ideoloogiline uuenemine – sobis kõik see, mis erines vanast. „Uued" kasvatusteadlased ei teadnud sedagi, et ei olnud mingit nõukogulikku didaktikat (õpetamisteooriat) – ei tuntud ju pedagoogika ajalugu. Ja nii oli lihtne fantaseerida. Samas olime jõudnud liberaalsesse maailma samasooliste abielude ja lastega, kes täiskasvanutega võrdsed (isiksused). Valdavalt linna päritoluga „intellektuaalid" maailmas olid kaotanud sideme ürglooduse ja looduspäraste protsessidega inimese evolutsioonilises arengus…
Just neile soovitan hiljutigi ilmunud saksa hundivaatleja (25 aastat) Elli Radingeri raamatu algusosa huntide tarkusest, mis lihtsalt avab inimese-eelse arengu fülogeneesis, mida me kaasas kanname. Mõelgem kasvõi, milliste jaburustega on välja tuldud nn rohepöörde puhul – jääb mulje, et vaid Eesti suudab päästa maailma (samas ise hävinedes). Algoritmiliselt tehti otsused Rail Balticu ning haldusreformi kohta. Raha- ja vanarauakeskne on meil ka kaitsepoliitika – süvamõtlemisest napib kõikjal.
Pseudoteadus versus teadus
Teaduses ei sobi vastandada uut ja vana. H. Ebbinghausi mälu-uuringud 19. saj. lõpust on kehtivad ka 21. sajandil. Põhjuski pole keeruline – inimese psüühika ei muutu kiiresti. Armastatakse ju rõhutada, et kõik on viimasel ajal muutunud, aga inimene (ka laps) psüühilise olendina mitte. Siin ongi meie pedagoogilise tegevuse vundament, sest „uus-ilus" muretu lapsepõlv kasvatab ju tobukesi. Nii kehtivad ka Jean Piaget` lapse vaimase arengu uurimise tulemused – ligi sada aastat vanad (Harvardis neid 1980-ndatel kontrolliti). Kodudestki on nii kadumas lapse looduspärane arendamine. Aga kognitiivse psühholoogia uuringutel üle 50 aasta tagasi on mõtlemisvõime arendamisel õpetamisprotsessis kõige olulisem tähtsus.
Just siis selgitati teadmiste omandamise astmed esmatajust alates tajujärgsete protsessidena lühimälu perioodil. Pluss kinnistamine kodutöödena. Omandatu kasutamine mõtlemisoperatsioonides (võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine) arendab aga mõtlemist. Kõiki neid protsesse juhivad igas tunnis õpetajad (vt lähemalt „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis" – TÜ, 2000, alates lk. 188). Aga viimastel aastakümnetel koolitatud õpetajad ei tea sellest midagi.
Kui kuulata tänaseid didaktikaprofessoreid, siis ka nemad mitte!? Rääkides emotsionaalselt, et õpilasel peab tunnis eelkõige olema tore-mõnus olla, kus ta ise saaks otsustada, kuis materjali personaalsel motiveeritult omandada, olemegi pseudoteaduse (allakäigu) teel. Seda kinnitas uuring (2001-2012) TÜ psühholoogia instituudis – meie gümnaasiumilõpetajate arukuse (IQ) oluline langus ca 8 standartpunkti, mis avaldub varjatult pea kõigil elualadel.
Lisan pikast õpetajatööst, et mõtlemisoperatsioonide rakendamine tundides juba materjali omandamisel meeldis-sobis vanemas astmes (kutsekeskkooliski). Oma pikkadel koolmeistriaastatel külastasin tuhandeid kolleegide tunde, kus ma ei oodanud õpetaja totakat naeratamist vaid oskust õpilaste psüühikat juhtida.
Rõhutades pidevalt motivatsiooni (emotsioonid) tähtsust õppimisel, võib aga märgata, et koolitajad ise ei tunne isegi tundmuste endi tekke ürgseid põhjusi. Kuulates-vaadates näiteks TÜ UTTV kaudu ülikooli inauguratsiooniloenguid haridusteaduste instituudis, leiab asjatundmatugi neis teaduskauget ilukõnet. Ja muidugi on kõlblusetu, et maksumaksja raha toel levitab ka ERR muinasjutte.
Raha versus vaimsus ja mõtlemisvõime
„Uues" olukorras oli tee lahti koolitajatele „enese tarkusest" (Raha! Raha!), sest sõnaosava demagoogiaga on lihtne meeldida ja levitada pseudoteaduslikku loba. Noor kogemusteta õpetajaks pürgija kuulab seda ja püüab oma tundideski vast midagi rakendada. Kuid see ju ei aita!
Nii lööb endast lugupidav inimene käega ja lahkub õpetajatöölt. Samas on kogu Eesti täis haridusametnikke, nõustajaid, tugiisikuid, psühholooge jne, kes samuti pole teaduse alustega kokku puutunud, aga nende tiitel nõuab „probleemide avamist" – ikka enese tarkusest, ilukõnena. Tähtsaks muutub niimoodi kõik väline (ka tehnoloogiline eputamine). Mõnel koolitajal ongi „tööks" tähtsaim tema PowerPointi programm, millega esitatu salvestub pealegi ka halvasti kuulaja püsimälus (vt veebiloeng „Näitlikustamise psühholoogiast" – TTÜ õppejõududele).
Et kognitiivse psühholoogia põhireegel on – nägemine võtab vangi – , kasutavadki noored õpetajad tunnis igasuguseid videoprogramme ja PowerPointi, et tunnis vaid „ellu jääda". Nii saab tund küll antud, kuid õpilased ei õpi midagi ega arene – tulemusi pole. Selle varjamiseks soovitavad „koolitajad" lõpetada hindamine ja eksamid üldse (veebis „Inimese kujunemine arukaks olendiks"). Meil pakutakse ju kooli (nagu Ameerikas avalik kool) õpilasele mõnusa, pingutuste-raskusteta stressivaba paigana.
Tore, aga siis peame tunnistama, et elame peagi nö lollide maal, kus asju ei aeta mõistusega vaid näiteks rahaga. Kõrge ametnikki vaimustus äsja uutest uhketest-kallitest riigigümnaasiumitest – oi, uudne õpikeskkond! Taolises klaaspalees töötanuna kuulsin õpilastelt – siin on õppimine häiritud (segab klaasseinte taha nägemine)! Õpetuse taseme langus üldhariduskoolides on juba ammu pannud löögi alla meie kõrgkoolid, kus üha „raskem õppida" arstiks, inseneriks, loomaarstiks jne. TTÜ mitmel erialal pole enam ühtki eestlasest doktoranti…
Kuidas edasi?
Lõpetuseks
Oma rahva tuleviku peale mõtlev inimene ei saa olla olukorraga rahul. Sestap olemegi kirjutanud üle 20 teadust praktikaga siduva raamatu, mitusada artiklit ja arvukalt kommentaare. Enne õpetajate päeva sain aga ühe ajalehe toimetajalt „vabandava" kirja – teie kommentaare me enam ei avalda – tekitavad pingeid? Ehkki õppimise aluseks ongi (filosoofiliselt) vastuolude ja raskuste ületamine. Labane üksteise kiitmine (seegi on moes) ei vii elu edasi, kuid lubab võhikutel oma lennukate tiitlitega kohta säilitada ja enamgi veel – teisigi „õpetada".
Me ei tunne enam kooli valdkonna Eesti teadlaste Juhan Torgi, Endel Tulvingu, Inge Undi, Heino Liimetsa, Juhan Sõerdi jpt sisukaid uurimistöid, sest ahvime Lääne liberaale! Ja asjatundjast külakoolmeistri Lõuna-Eestist keelame lihtsalt ära.
Aga meil on HTM-s ja tema allasutustes ca tuhat (!) töötajat ning kahe ülikooli kasvatusvaldkonnas kokku ca 200 spetsialisti, keda kuulates näib, et nad pole iial avanud mõnd tõsist psühholoogiaraamatut.
32 aastat pärast taasiseseisvumist hakkasime Eestis tõsiselt rääkima eestikeelsest koolist (õpetajaidki pole). Miks? – eks ikka ka sisuliste probleemide varjamiseks. Õpetajate puudusele vaatamata ei andnud HTM 2022 luba täiendkoolituseks isegi TTÜ inseneripedagoogika keskusele, kuhu hakkas tulema ka lasteaednikke (!). Siin kuuleb veel teadust, nii väitsid nad.
Põhjusteni jõudmine nõuab arukust ja mõtlemisvõimet. Vaadake-kuulake, mis tegelikult toimub – kõik vadistavad tagajärgedest (ka stress lastel ja õpetajatööga seoses). Luuakse keerulisi teooriaid tekkinud olukorra (tagajärg!) ületamiseks ja selle parandamiseks. Nii on tekkinud palju ilukõnelejaid, kes osavalt võõraste moesõnadega (innovaatiline, digitaalne, inspireeriv jne) „mängivad". Luues vaid muljet, ise probleemi põhjustest midagi teadmata. Nad mõjuvad usutavalt, sest rõhutades uudsust, materdavad kõike vana, olgu tegemist kasvõi teadusega.
Kuhu lähed küll, minu väike eesti rahvas, oma kooli, õpetamise ja laste kasvatamisega? Kadumas on isegi demokraatia alus – ühtluskool.