Eestis on juba pikemat aega käibel olnud müüt, et rahvuslikult mõtlevad inimesed on rumalamad ja madalama haridusega, multikultuursust ja globalismi toetavad inimesed aga intelligentsed ja kõrgharitud. Ehk siis tarkpead toetavad laia maailma, matsid aga sulguvad oma kolkasse. Ajakirjanik Jüri Kukk arutleb selle üle, kas see ikka nii on.
Eestis on juba pikemat aega käibel olnud selline lausa riiklikul tasemel levitatav müüt, et rahvuslikult mõtlevad inimesed on rumalamad ja madalama haridusega, multikultuursust ja globalismi toetavad inimesed aga intelligentsed ja kõrgharitud. Küsitlustes tuuakse sageli välja vastavaid protsente ja need on tavaliselt riiklikku poliitikat toetavate inimeste kasuks. Ehk siis tarkpead toetavad laia maailma, matsid aga sulguvad oma kolkasse. Kas see aga nii ka on?
Rumalad rahvuslased vs haritud multikultuurlased?
Tõepoolest, protsendid näitavad sageli, et kõrgharidusega inimesed on suuresti selle poolt, mida nimetatakse globaliseerumiseks. Aga kas see näitab ka nende laia silmaringi? Usutavasti on see pigem vastupidi. Globaliseerumine toob kaasa selle, et maailm muutub ühtsemaks ja ühtlasemaks, selle juhtimine aga koondub üha kitsama grupi kätte, kellel on oma ideoloogia ja kes tahavad nii võimu kui ka rikkuse säilitamiseks panna võimalikult rohkem inimesi ühtmoodi mõtlema, sest nii on neid lihtsam valitseda.
Nende ideoloogiat viiakse ellu kahte moodi. Esimest võib näha praegu Euroopas ja ka Eestis: on üks ja ainus tõde (pagulased ja geid head, rahvuslased ja traditsioonilise pere toetajad pahad) ja kes selle vastu on, see tembeldatakse ühiskonna vaenlaseks ning teda üritatakse kas naeruvääristada, demoniseerida või sootuks välja tõrjuda. Teine moment on õppesüsteem, mis hakkab kogu Läänes üha ühtlustuma ja selle programmid õpetavadki vaid ühte multikultuurset ideoloogiat — seetõttu on ka sellest välja kasvanud kõrgharitud inimesed enamasti ühel arvamusel ja see on globalismi pooldav arvamus.
Kõik jookseb justkui õiget rada — noored saavad ühiskonna arenguks vajaliku hariduse, aga see on tavaliselt juba suunatud, ühtpidi selle kaudu, et koolis õpitud tõdedes kahtlemine on kohatu, see on ju akadeemiline tarkus. Teisalt aga võetakse neiltsamadelt noortelt inimestelt isemõtlemise võime, nimelt sellega, et kogu haridussüsteem pannakse orienteeruma mitte laiale silmaringile, vaid kitsale spetsialiseerumisele. Eriti on see siht saavutatav arengu kõrgema pilotaaži, infotehnoloogia kaudu. Noor inimene teab üksipulgi arvutimaailma, aga ta ei tea, kes on oma riigi peaminister või naaberriik. Ta teab majanduse aluseid, aga ei tea midagi loodushoiust. Ameerika on juba täis noori, kes ei tea Eestist midagi — meie teame neid esimesest klassist saati. Vähemalt veel praegu, aga kauaks?
Ideologiseeritud haridus ja ajupesu
Maailma haridussüsteemides on ideoloogia raudselt sees ja see ei puudu ka Läänes, kus noori pannaksegi mõtlema nii, nagu globaalsele eliidile kohane, jättes neile samas mulje, et need mõtted ja otsused on nende endi omad. See saavutatakse kavalusega, kus alternatiive ei pakuta ja neid ei näidatagi. Noortele jääb mulje, et nad on kõigega kursis, sest neis infoallikates, mida neile avalikuks tehakse, pole alternatiive sees. See on suunatud haritus ja haridus. Paralleele võib tõmmata meediaga — kui on olemas üht raudset tõde levitav peavoolumeedia ja summutatud või olematu alternatiivmeedia, siis suur osa inimestest ammutab teavet vaid lihtsalt kättesaadavatest infokanalitest ning usub seda, teadmata, et kuskil räägitakse samast asjast hoopiski teistsugust juttu, teisel toonil ja teistsugustest allikatest lähtuvalt.
Inimese haritus on tavaliselt hea, aga see võib ka äraspidiselt mõjuda, eriti kui tema pea koormatakse üle põhuga, teadmistega, mis takistavad tal kaugemale vaatamist. Kui inimene aga mõtleb vaid teatud skaalas ja jätab olulised teadmised tahaplaanile, siis kaob ka analüüsivõime. Tänasest Eestist on palju häid näiteid tuua. Võtkem näiteks pagulased. Kui palju on peavoolumeedias karjutud inimlikkusest, solidaarsusest ja lõimumisest, mis on justkui õige ja aktsepteeritav — aga ometigi on meil oma Ida-Virumaa, suur poole sajandi eest saabunud vene kogukond, kellest paljud ei räägi riigikeelt ega ole oma praegusele kodumaale kuigi ustavad. Meil on oma kogemus, aga noored ei taha sellest õppida, justkui poleks sel väärtust.
Ometigi räägivad ka kõige haritumad inimesed arvamusega, nagu õpiksid aafriklased ja moslemid lihtsalt ära eesti keele, asuksid mõnuga tööle ja oleksid seadustruud kodanikud — ja seejuures on kogu Lääne-Euroopa täis vastupidiseid kogemusi. Kõige parem näide siin ongi Evelin Võigemast, haritud näitlejanna, kes esitas monoloogi kollidest kapis, või õigemini nende puudumisest just vahetult enne üht õige verist terrorirünnakut — see näitab, et inimesel puudub igasugune analüüsivõime, on vaid üle pea löövad emotsioonid. Kas inimesed pole suutelised tõesti ise loogiliselt mõtlema? Kui see pole ideoloogiline ajupesu, kus kiidetakse järele ametlikku poliitikat, siis mis see on? Kusjuures pange tähele, just needsamad inimesed ei tunnista kunagi, et nad on ajupestud, nende arvates on seda kõik teised. Nad levitavad siira uskumusega müüte, nagu sulguksid rahvuslaste juhitavad riigid üksindusse – ometigi on tänases maailmas vaid üks selline reaalsus ja see on Põhja-Korea, kõik teised suhtlevad suuremal või vähemal määral teistega. Ja pealegi pole enda huvides pisut teistest eraldumine mingi tragöödia, kui see hoiab ära jamad, mis tekivad koos olles.
Tegelikult ei tähenda arvukad diplomid laia silmaringi ega õiget mõtlemist, kõik oleneb kasvatusest. Kui inimest õpetatakse lapsest saati, et tal võivad olla isa-ema asemel ka kaks ühesoolist vanemat, siis ei pruugi ka kõrgharitud noor aru saada, et tegelikult sobivad üksteisega vaid noku ja tussu (vabandage sõnakasutust!), mitte aga noku ja noku, mis on tegelikult ebanormaalne. Kui aga peres on isa ja ema lastele tõelisi väärtusi õpetanud, on ka põhiharidusega noorele selge, et poisil on õige tüdrukut käte vahel hoida, mitte teist poissi. Õige kasvatuse korral saab mistahes haridusega noor aru, kui hea on emakeeles rääkida, mitte ei pea inglise keelt ainuõigeks suhtlemisvahendiks. Õige kasvatus ei jäta last juurteta, kodumaata ega keeleta, nagu see USA-sarnastes migrandiühiskondades toimub — võib peaaegu sajaprotsendiliselt kindel olla, et kõrbest tulnud süürlane tunneb ennast Manhattanil küll hästi, aga sünnimaa nägemine vaid unes tekitab temas seletamatut ja ületamatut frustratsiooni.
Silmaklappidega sallivus
Vaid see niinimetatud talupojamõistus paneb ka harimatu inimese reaalselt ja loogiliselt mõtlema: kas see võõras moslem ei hakka oma naisi alandavate kommete kohaselt ka minu vabamalt riides tütart käperdama? Kas Eritreas sündinud inimene ikka hakkab prügi sorteerima? Kes maksab kinni meie korteriühistu arved, kui tulijatel pole mitte midagi ja nad elavad ühiskonna arvel? Kõrgharitud multikultuurlased aga ei mõtle sugugi sellegi peale, miks esimesel pagulaskriisi suvel saabujate seas oli 83% mehi, et ega nad järsku sõdides vägistanud ja põletanud pole, ega mõnel neist katus ära sõitnud pole, ega nad oma asukohamaa ja saatuse kohta valeta — kui nad ütlevad, et tulevad sõjakoldest, järelikult on nad sallivusloogika järgi õnnetud ja neid on vaja vastu võtta! Tegelikkus on enamasti sootuks teine. Pealegi ei võtaks lõppkokkuvõttes ükski sallivuslane suurt pagulasperet enda koju — üks asi on karjuda tolerantsusest telekaamerate ees, teine asi ärgata varahommikul pagulaslaste kisast või palvepominast, mida keegi ei takista ja mis neile on normaalne.
Miks on Eestis multikultuursuse vastu vanem generatsioon ja poolt nooremad? Sest vanemad põlvkonnad on näinud, et võõrad enamasti ei kohane teistes oludes ja toovad endaga kaasa rohkem halba kui head. Kogemus on just see, mis noortel puudu on ja ka teadmine, et kui miski lastakse valesti minna, siis seda enam ei paranda — seda on ju näha sellest, et Ida-Virumaa ja Narva eriti pole enam olemuselt Eestimaa ega saagi enam Eesti-keskseks keskkonnaks. Noored aga ei mõtle sellele, et kui Tallinnasse saabub üks Süüria pere, varsti sada, siis tuhat, ja ongi meil oma Väike-Damaskus, kuhu nende lapsed sarnaselt praegusele Lasnamäele minna ei julge. Miks ei mõtle keegi vanast kultuurmaast Süüriast, mis on kaotanud juba suure osa elanikkonnast — kui nemad sõja lõppedes tagasi ei lähe, siis on see maa tervenisti minevik! Meil ju räägitakse tulijatest kui jääjatest!
Napib tervet mõistust
Eesti ja kogu Lääne inimestel on puudu tervest mõistusest ja see on kogu kaasaegse maailma viga. Me teame, et Venemaa on paha, aga miks me arvame, et 80% maailma varadest enda kätte koondanud ja lääneriikide valitsusi suunavad korporatsioonid on head? Mis alust on uskuda, et Eestisse vägesid koondavad jänkid teevad seda altruismist ega reeda meid, nagu nad Vietnamis tegid? Miks me ei julge kahelda teaduslikus meditsiinis ja ravimifirmades, arvestades, et ravimitööstuses liiguvad sõjatööstuse ja narkokaubanduse järel suuruselt kolmandad rahavood? Miks me arvame, et tööstuslik ja infotehnoloogiline areng on vaid positiivne ja lõppkokkuvõttes mitte hoopiski hävitav? Selliseid küsimusi, mille üle järele mõelda, on palju, aga sageli ei taheta nendele mõelda, kas mugavusest, huvipuudusest või hirmust, sest probleeme on ju olmetasemelgi küllaga.
Eesti ja teiste endiste sotsialismimaade suur möödalask on ka see, et raskest sotsialismist ja nõukogude võimust pääsedes arvasime, et oleme nüüd jõudnud helgesse Euroopasse ja kõik halb on möödas. Justkui oleksime rõskest mädasoost jõudnud siledale liivarannale ja arvame, et nüüd ei ähvarda meid miski. Aga ka sel paradiisirannal võib puhkeda torm, selle võivad paljaks pühkida tsunamilained ja sealsamas liivaluidete vahel võib peesitada mürkmadu. Paraku sattusime me Euroopa Liitu just sel ajal, kui kõik tundus veel helge, aga tumedad pilved juba kogunesid, heaoluühiskond hakkas tasapisi, aga pöördumatult murenema. Kui vaadata praegust Eesti eliiti, siis nemad tunduvad arvavat, et kõik see on vaid kerge äikesepilveke ning päike on taas välja tulemas. Aga see pole nii, tegu on Euroopa poliitilise kliima muutusega ja seda jahtumise suunas. Võib-olla võimulolijad isegi saavad sellest aru, aga nad keelduvad seda endale tunnistamast, olles nii ühed tagurlikumad muidu alalhoidlikus Ida-Euroopas, ja varmalt valmis koos Lääne-Euroopaga hukatuse teel sammuma, pakkudes seejuures ennast isegi teejuhiks.