Konservatiivse poliitika- ja filosoofiajakirja European Conservative vanemtoimetaja Harrison Pitt leiab süvariiki kirjeldavas essees, et sellest parasiitlikust moodustisest vabanemiseks tuleb konservatiividel anda oma panus bürokraatiamasina ümber ehitamisse.
Tänapäeva poliitikas juhtub liigagi sageli, et eelmise aasta pöörased vandenõuteoreetikud on tänaseks tunnustatud Kassandrad. Võidupärja on näiteks ära teeninud Ameerika Ühendriikide arengute vaatlejad, kes hoiatasid aastaid enne Donald Trumpi ametiaega kaaskodanikke "süvariigi" salasepitsuste eest. "Süvariigi" kurjakuulutava kõlaga mõiste tähistab kõikehõlmavat, ilma näota igaveste bürokraatide võrgustikku, kes de facto, vahest isegi de jure, kujutavad endast Ameerika Ühendriikide valitsuse neljandat haru. Haru, mille eesmärgiks on vajadusel valitud presidendi tegevuskava nurjamine ja "demokraatia" päästmine demokraatia käest.
Kuigi Britannia põhiseadus on rohkem loomuliku arengu tulemus kui mõttetöö vili, pole samas Ühendkuningriigist Ameerika Ühendriikide probleemid mööda läinud. Siinpool Atlandit on meil olemas enda süvariigi teisend, mida sageli sõimatakse "kämbuks" (the Blob). See kämp on pilgeni täis topitud igasuguseid tegelasi, kes mitte millegi eest ja kellegi ees ei vastuta, alates ametnikest ja teadlastest kuni lobistajate ning vabaühenduste juhtideni. Kuhu sellise parasiitliku kasvaja võiks meie muidu austusväärse põhiseaduse vaevatud raamistikus mahutada, on muidugi hoopis teine teema.
Riik, mis toob sisse järjest rohkem uusi sisserändajatest valijaid; mis teeb seda mitte ainult Briti valijate soove eirates, vaid isegi vastu suurema osa valijate valimiskastide juures avaldatud tahet, ei ole enam demokraatlik.
"Kes valitseb?" võib tunduda Briti arenenud demokraatias omapärase küsimusena, kuid tänases olukorras on selline uudishimu paratamatu. Vaadates meie ajastu ühte kõige põletavamat probleemi, siis riik, mis toob sisse järjest rohkem uusi sisserändajatest valijaid; mis teeb seda mitte ainult Briti valijate soove eirates, vaid isegi vastu suurema osa valijate valimiskastide juures avaldatud tahet, ei ole enam demokraatlik. Kuningas John ja Charles I olid Tony Blairi ja Boris Johnsoniga võrreldes süütud inglikesed. Kui valida on kurnavad maksud ja massisisseränne, mis tänases mahus jätkudes tähendab Briti inimeste omal maal vähemusse jäämist, või osutatud kuningad, siis arukas oleks valida võimule nemad. Kuid isegi eeldades, et konservatiivne [tooride] valitsus soovib konservatiivselt valitseda, siis kämp oma progressiusu ja kõikehõlmava laiali laotatud mõjuvõimuga teeb sellise tahte nurjamiseks kõik, mis võimalik.
Kämbu demokraatiavaenulikuse taga ei ole isegi mingit suurt vandenõud ja veel vähem on selle keskmes mõni kõike juhtiv kuri mõistus. Sellest hoolimata osutatud vahetalitajatest institutsioonide ja avalike asutuste võrgustik hõlmab endas enam kui küll kõrgelt motiveeritud, ühtemoodi mõtlevaid bürokraate, kelle käsutuses on ohtralt lahendusi riigi valitsussüsteemi märkimisväärseks mõjutamiseks. Peaministrid tulevad ja lähevad, kuid osutatud klassi igavesi bürokraate ei ähvarda viieaastased valimistsüklid, mida kutsutakse üldvalimisteks ja nad jäävad kindlalt oma ametisse.
Demokraatia vereringe moodustab selle tsiviilteenistuse kultuur ja osalus riigivalitsemises.
Alexis de Tocqueville mõistis, et kõigi demokraatiate vereringe moodustab selle tsiviilteenistuse kultuur ja osalus riigivalitsemises. Kämbu haare lömastab mõlemad. Sedasi muutub avalikkuse huvides tegutsev demokraatia väärastunud võimuks, mille olemuse sõnastas Tocqueville järgmiselt: "kõike kontrolliva nomenklatuuri pehme vägivallavalitsus".
Konservatiivne partei räägib kogu aeg, kuidas nad peavad selle märatseva leviaatani vastu kangelaslikku võitlust. Sellised sõnad kõlavad kõige kõvemini eriti valimiste hooajal. Kuid alates 2010. aastast pole toorid kas mitte midagi ette võtnud või on halvemal juhul kaasa aidanud selle laamendava hiiglase ilgetele tegudele.
"Süstemaatiline rassism" on Briti ühiskonna lõime niivõrd juurdunud, et võrdsus seaduse ees tähendab ainult jätkuva äärmusluse ja rõhumise mahitamist.
Konservatiivid pole passiivsed pealtvaatajad, vaid nad on süüdi kämbu üha paisuva tegevuskava aktiivses võimendamises: selle agenda nimi on mitmekesisus, kaasamine ja õiglus (diversity, inclusion, equity; DIE). See ideoloogia saab alguse võikast eeldusest, et säherdune pahadus, nagu "süstemaatiline rassism" on Briti ühiskonna lõime niivõrd juurdunud, et võrdsus seaduse ees tähendab ainult jätkuva äärmusluse ja rõhumise mahitamist. Selle vältimiseks peavad inimesed allutama ennast grupikuuluvuse kommunismi autoritaarsele režiimile. Sellisele režiimile peavad alluma kõik ühiskonnakihid ja selle monstrumi eesmärgiks on totaalne kõike "raviv" kõige ümberkorraldamine.
Kas seda on liiga palju soovitud, et Benjamin Disraeli ja Winston Churchilli partei hakkaks osutatud utopistlikule türanniale vastu? Loomulikult suurem osa inimestest, kes osalevad kämbu tegevuses, peavad oma DIE missiooni kõige puhtamaks ja iseenesestmõistetavaks heategevuseks, mis on moraalselt võrreldav kassipoegade jalaga löömata jätmisega.
Teiselt poolt pole konservatiividel kohustust võtta omaks selline väärastunud vaadete süsteem. Veelgi vähem peab antud partei aitama kaasa avaliku sektori nimetatud ideoloogiale allutamisele. Kuid täpselt seda nad on teinud. Kõige võikamal kujul juhtus see 2017. aastal, kui avalikele asutustele kehtestati kohustuslikus korras täitmiseks "õigluse eesmärkide" (equity objectives) mõõdikud. Sellise kohustuse tõttu on avalikus sektoris, aastatel 2015 kuni 2020, suurenenud DIE töökohtade hulk 71 protsenti. Selline hulk DIE nürimeelseid bürokraate, kellest suuremale osale maksavad palka maksumaksjad, tähendab et Ühendkuningriik on maailmas DIE bürokraatide suhtarvult elanike kohta esirinnas.
Taoliste arengute rahaline koorem on märkimisväärne. Hiljuti mõttekoja Conservative Way Forward (Konservatiivselt Edasi) üllitatud uuringus arvutati kokku, et avaliku sektori asutused ja institutsioonid, alates NHS-ist kuni Warwickshire'i maakonna volikoguni, on kulutanud DIE programmide juhtidele palga maksmiseks 212 miljonit naelsterlingit (ca 245M€) maksumaksja raha.
Samas uuringus osutatakse, et 800 miljonit naelsterlingit (923M€) avalikku raha on jagatud heategevusorganisatsioonidele, mis, appi kui naljakas, kasutavad seda raha valitsuse sisserändepoliitika-, soomuutmise- ja kliimapoliitikate mõjutamiseks. See on osalt tingitud asjaolust, et kämp sai ohtralt julgust juurde David Cameroni poliitilistest algatustest, millega kutsuti kõiki fanaatikuid ja poolearulisi ideolooge ennast registreerima heategevusorganisatsioonidena, mis tagas neile maksuvabastuse ning helded riigipoolsed toetused. 2011. aasta heategevusorganisatsioonide seaduse lõikes 3(1)(h) sõnastati "heategevuslikud eesmärgid" ümber ja sinna kirjutati juurde "inimõiguste edendamine, vastuolude lahendamine või vastaspoolte lepitamine, usulise ja rassilise harmoonia levitamine, õiglus ning mitmekesisus".
Daniel Hannan [aadlikust tooride parlamendisaadik] hindab konservatiivide "saavutusi" liiga leebelt. "Kui te pärite, miks kõik sellised asjad juhtuvad ajal, kui tooride valitsus on olnud võimul 13 aastat, siis te ei mõista, kuidas Whitehall [valitsusasutuste piirkond Londonis] töötab," kirjutab ta Daily Telegraphis. Võib-olla on ta päriselt süüvinud, miks Whitehall just niiviisi toimib. On see füüsiline vajadus? Ajaloo vääramatud seadused? Jumala tahe? Ta jätkab oma sõprade kaitsmist ja väidab, et "ei nõua konservatiividest ministrid avalikku raha tarvitamist ärkleva lobi tegemiseks". Samamoodi ei kasuta nad neile valijate poolt antud võimu sellise hullumeelsuse ärahoidmiseks.
Kämbu suurimaks kullakeseks on Euroopa inimõiguste konventsioon.
On palju koledamaid asju, mida päriselt kodumaad armastav valitsus võib kämbu võimu vähendamiseks teha kui neilt nende seadusandlike lemmikvahendite ära võtmine. Kämbu suurimaks kullakeseks on Euroopa inimõiguste konventsioon (ECHR), mida pahemäärmuslastest juristid ja avatud piiride aktivistid pidevalt ebaseaduslike sisserändajate väljasaatmise tõkestamiseks kasutavad. Sisserändajate, kelle esimeseks teoks meie maa suhtes on seaduste rikkumine ja meie iseseisvuse eiramine.
2022. aasta juunis jäeti esimene ja seni viimane ebaseaduslike sisserändajate väljasaatmise lend Rwandasse ära, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus Strasbourgis pani sellele "ajutise meetmega" keelu, sest leidis, et väljasaadetavate inimõiguste konventsiooniga tagatud õiguseid pole väljaspool Euroopat võimalik tagada. Kuidas selline Aafrika riigi kaudne süüdistamine ei läinud inimeste hulgas, kes üldjuhul pööravad sellistele idiootlikele pisiasjadele väga suurt tähelepanu, kirja "rassistliku eurokesksusena", paneb muidugi kukalt kratsima. Igal juhul pani Inimõiguste Kohtu otsus riigivõimu narrimise kaasosalised rõõmust rõkkama, samas kui konservatiivide valitsus vaatas kõike abitult ja segaduses pealt.
Inimõiguste Kohtu "viimne kohtupäev" on absoluutne.
Toorid on ilmselgelt ettevaatlikud konventsioonist lõplikult lahti ütlemisega, väites selle juures, et Briti uue inimõiguste seaduste vastuvõtmises, mille eesmärgiks on "inimõiguste võltsi rakendamise piiramine" ja Ühendkuningriigi põhimõttelises ECHR-ile pühendumises pole vastuolusid. Probleem on siiski selles, et kui uue Briti inimõiguste seadusega võib osutatud ajutistest meetmetest mööda hiilida, siis Inimõiguste Kohtu "viimne kohtupäev" on absoluutne. Vastavalt ECHR-i 46. artiklile "kohustuvad konventsiooniosalised täitma [Euroopa Inimõiguste Kohtu] jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on". Briti inimõiguste seaduse täiendused ei näe ette mingit võimalust, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused ei oleks Ühendkuningriigile siduvad.
Rahvusliku taassünni eelduseks on kämbu võimu ja mõju kaotamine. Kuid kas ainult sellest piisab? Tänapäeva "meil on võimul demokraatlikult valitud valitsus" võib ära unustada: tõde on siiski selline, et poliitika on sõda eliidi erinevate klannide vahel. George Bernard Shaw arvas sellise olukorra kohta järgnevalt: "Kaks protsenti rahvast mõtleb. Kolm protsenti arvab, et nad mõtlevad ja 95-protsenti eelistab surma mõtlemisele." Võttes arvesse sellise karmi tõdemuse, tõmbab poliitika ligi kõige edasipüüdlikumaid, esimesse kahte kategooriasse kuuluvaid, kõrgelt motiveeritud isikuid. (Palju sagedamini neid, kes arvavad, et nad mõtlevad, kui neid, kes päriselt mõtlevad). Mitte ükski rahvuslik eliit – sealhulgas meie häbiväärne kämp – ei suuda jääda ellu ilma selliste inimesteta. Nii tõeliste visionääride kui pööraste õnneküttideta.
Poliitika on sõda eliidi erinevate klannide vahel.
Mingis mõttes on see julgustav. See tähendab, et kõiki Ühendkuningriigis elavaid inimesi, inimene inimese haaval, ei pea pöörama rahvusliku taassünni usku. Võttes arvesse, kui kitsasse ringkonda on eliidi ja nomenklatuuri klannid koondunud, siis piisab juba väikese grupi meelekindlate inimeste pealehakkamisest, sõltuvalt nende eelsoodumustest ja hoolimata nende poliitilistest väljavaadetest, et kujutada mingil hetkel ajaloos mõjuvõimsat jõudu. Tuleb ainult tagada, et nad oleksid mõjukad õigel viisil.
Eeldades, et kämp on võimalik tee pealt eest ära koristada, tuleb mõelda kämpu asendava kodumaad armastava eliidi kasvatamise peale. Esiteks tuleks luua olukord, kus konservatiivsete vaadetega noored inimesed jõuaksid olulistes institutsioonides kõrgele positsioonile. Kaasaja administratiivse riigi peale vingumise asemel tuleks püüelda olukorra poole, kus see kompleks täidaks patriootlikke eesmärke.
See kõik nõuab suuremat hulka julgeid vaime, kes on valmis ujuma vastu vaenulikku voolu. Eric Kaufmann on välja pakkunud mõtte, et Ühendkuningriigis võiks asutada Ameerika Ühendriikide Federalist Society (Föderalistlik Ühing) sarnase organisatsiooni, mille eesmärgiks oleks säravate konservatiivsete isikute kasvatamine ja parempoolsete inimeste toetamine, et nad asuksid tööle valitsuse bürokraatiamasinas, koolides, ülikoolides ja nii edasi. Kui ida poole vaadata, siis Ungari näol on eeskuju olemas. Valitsev Fideszi partei oli valmis mehitama bürokraatiamasina tipmised positsioonid. Partei liikmed ja toetajad on panustanud 1,7 miljonit eurot Budapestis asuvasse Matthias Corvinus Collegiumi (MCC), mis on viimastel aastatel hoogsalt laienenud konservatiivne haridusinstitutsioon ja mis alles hiljuti avas esinduse Brüsselis. MCC jagab tudengitele teadustöö toetuseid, õppestipendiume, arendab võrgustikke, mille eesmärgiks on Ungari patriootidest eliidi koolitamine. See ei ole ajupesuvabrik. Sinna on koondunud nii pahema kui parema ilmavaatega õppejõude ning üliõpilasi. Neid ühendab pühendumine vana kooli väärtustele, nagu sõnavabadus ja kodumaa armastus.
Britannias tuleks meil samamoodi toetada kodumaiseid organisatsioone, mis järgides MCC mudelit oleksid võimelised suunama järgmiste põlvkondade meelsuse arenguid. Noorte "ärklemise" teemal kaeblemisest pole suuremat tolku kui raha, mis peaks minema andekate noorte inimeste seas paremate väärtuste edendamisele, kulutatakse hoopis DIE bürokraatidele ja jagatakse laiali tooride poolt heategevusorganisatsioonide staatusesse tõstetud aktivistide jõukudele.
Ühendkuningriik seisab silmitsi samuti murega, et muidu maailma tipus olevas haridusvaldkonna pärandis on loodud tingimused, mille tõttu uued ülikoolid ei suuda ellu jääda ja ei paku vanadele institutsioonidele konkurentsi. Neid sunnitakse kohe konkureerima Oxfordi ja Cambridge'iga ning ülejäänud maailmakuulsate ülikoolidega. Kas selliste ajalooliste haridustitaanide hegemooniale väljakutse esitamisel on isegi mõtet? Kuid see on ka koht, mille tõttu MCC sugustel institutsioonidel on teatud eeliseid. See ei ole ülikool, vaid institutsioon, mis koondades kõigi ülikooliastmete üliõpilasi, bakalaureusest doktorini, pakub "täiendavat" akadeemilist õpetust ja intellektuaalset ärgitamist, mitte ei ürita olla parem ülikoolidest ja konkureerida mängus, milles viimastel on hoomamatult rohkem kogemusi.
Ideaalne asjade seis võiks näha välja selline, et MCC või sellele sarnane asutus koondaks ühte mõned konservatiivsed või teisitimõtlejatest professorid, kes on jäänud ellu ülikoole räsinud kultuurisõjas ja kes on Briti ülikoolides väärikatel positsioonidel. Ameerika Ühendriikides võib sellise lähenemise näiteks tuua Hoover Institutioni, mis on Stanfordi ülikoolis tegutsev konservatiivse kallakuga akadeemiline ühing.
Demokraatia toimimiseks on oluline, et inimesed võiksid ennast samastada eliidi väärtustega.
Demokraatia toimimiseks on hulga olulisem, et inimesed samastaksid ennast eliidi väärtustega, kui de jure õigus osaleda esindusdemokraatias. Kui pole sellist samastumise vaimu, ei tähenda suurt midagi ka tehniline õigus iga viie aasta tagant hääletada. Määratu võimu enese kätte koondanud nomenklatuurne kämp näeb rohkem vaeva inimeste ümbervormimise kui nende teenimise nimel ja see annab endast kõik, et selline olukord jääks püsima.
Rahvameelsed poliitikud peaksid üritama pääseda nomenklatuuri sekka ja seda hoolimata asjaolust, et see võib tähendada mässaja staatusest ja kõigest muust vaimustavast loobumist, mis "populismiga" kaasas käib. Nii käitus näiteks Julius Caesar. Rubiconi ületades oli ta mässaja, kuid Pompeiuse võitmise ajaks Pharsalose lahingus (48 eKr) oli Caesar juba nii mõjukal positsioonil, et võis andestada oma endistele vastastele senatis ja käskida neid, et teeksid temast Rooma diktaatori. See ei tähenda, et keegi peaks igatsema Briti Caesari järel, kuid tema silmipimestav edu – vähemalt kuni tema atendaadini – näitab, kuidas Caesari moodi populistid, kui nad soovivad midagi korda saata, ei saa hoida kõrvale poliitilisest peavoolust.
Tuleb tunnistada, et 2016. aastal tärganud vasturevolutsioon on pea kõigis valdkondades läinud tühja. Britannial on vaja uut populistlikku lainet. Seekord ei pea seda suunama hallides ülikondades britte ahistanud Brüsseli bürokraatide vastu, vaid kodumaiste sooelukate kallale, kes üritavad Westminsteris istudes riigi elu ja olu järjest enam neile meelepäraselt suunata.
Lihtsalt populism põleb ühel hetkel paratamatult läbi, sest see on rohkem negatiivne kui loov jõud. Populistid võivad valimisaastal olla tähelepanu keskmes, kuid neil pole selliseid nägemusi, mis mõjutaksid sajandit. Kämbu minema pühkimine ei saavuta iseenesest midagi kestvat. Selle asemel tuleb pakkuda uusi lahendusi, milles keskmine kodanik näeb peegeldumas iseenda väärtuseid ja eesmärke. Sellise projekti läbiviimine nõuab aega. Tulemuseks ei tohiks olla järjekordne kämbu sarnane organism, mis varjab ennast valijaskonna eest ja tõmbab hoobasid eesriide taga. Kui kõik õnnestub, siis tulemuseks on patriootiline inimeste heaolu eest seisev poliitiline klass, kes ei karda inimestele oma nägu näidata. Populism on kas uue ja parema eliidi eelmäng või see on üksik üldrahvalik meeleolupuhang, mis vajub taas ajaloo hämarusse.
Käesolev essee on lühendatud versioon Harrison Pitti raamatu "Hädaolukord: hääl vaigistatud enamuse eest" ühest peatükist. Pitti raamat räägib Briti poliitikast.
Tõlkis Karol Kallas