Harry Raudvere: paanika kaitseministeeriumis

Eleon tuulikute ehitustööd Aidu tuulepargis Ida-Virumaal. Foto: Scanpix

Mida rohkem kaitseministeerium oma senist käitumist üritab põhjendada, seda rohkem ta end sisse mässib. Küsimus ei ole kaugeltki ainult Aidu tuulepargis, mis on täna meedia huviorbiidis ja mis on sundinud kaitseministeeriumit oma senist tegevust õigustama, vaid kaitseministeeriumi pikas ning sihipärases võitluses kõikide vastu, kes üritavad rajada tuuleparke, erandiks miskipärast ainult Eesti Energia, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere. 

Politseil on kurjategijate püüdmiseks lihtne, kuid efektiivne meetod. Pahalane tuleb oma urust välja meelitada ja tegutsema sundida. Siis teeb see provotseeritu end paljastavaid vigu ning ülejäänu on ainult tehnika küsimus. 

Täpselt samasugune klassikaline mudel kumab läbi ka nüüdseks urust välja pugenud kaitseministeeriumi tegevuses. Aastaid on riik lasknud laagerdada kaitseministeeriumi vastaseid kaebusi kohtus, õigusemõistmisi pidevalt edasi lükates. Täna on nad aga avalikult sunnitud oma tegevusi õigustama. 

Mida rohkem kaitseministeerium oma senist käitumist üritab põhjendada, seda rohkem ta end sisse mässib. Küsimus ei ole kaugeltki ainult Aidu tuulepargis, mis on täna meedia huviorbiidis ja mis on sundinud kaitseministeeriumit oma senist tegevust õigustama, vaid kaitseministeeriumi pikas ning sihipärases võitluses kõikide vastu, kes üritavad rajada tuuleparke, erandiks miskipärast ainult Eesti Energia. 

Oleme kuulnud ja üheselt aru saanud kaitseministeeriumi ametnike seletustest, et kui Aidu tuuleparki oleks paigaldatud 185-meetrilise tipukõrgusega Vestase tuulegeneraatorid, siis ei oleks riigi kaitsevõime küsimustega probleeme. 

Kui nii, siis miks keelas kaitseministeerium 150 meetrilise tipukõrguse ja palju väiksema rootoriga  tuulegeneraatorite paigaldamise Varja tuuleparki, mis asub umbkaudu 15 kilomeetri kaugusel Aidu tuulepargist, kus arvestati kõikide kaitseministeeriumi ettekirjutustega ning mille julgeolekuanalüüsi kiitis riigikaitse seisukohalt õhuvägi heaks? 

Siit hakkabki hargnema kaitseministeeriumi otsitud valede ahel. 

Tuulegeneraatorid plaaniti paigaldada Varja tuuleparki kaitseministeeriumi poolt määratud ja etteantud koordinaatidega sektorisse lisaks veel kenasti radari suhtes ridadesse, et vähendada võimalikku mõju radaripildile. Küberneetika instituudist telliti kaitseministeeriumi soovitusel kallis radaripildi mõjutuste uuring, mille pädevust oli kaitseministeerium alati heaks ja usaldusväärseks hinnanud. 

Korduvalt olid ka meie koostööpartneri Hispaania kontserni Iberdrola esindajad kohtunud tuulepargi teemal nii kaitseministeeriumi rahvaga kui ka tollase majandusministriga. Kõik oli näiliselt korras. 

Nendele asjaoludele tuginedes ja heas usus alustati tuulepargi ettevalmistamisega, ehk siis Eleringile kuuluvasse Püssi alajaama liitumispunkti väljaehitamisega. See juhtus oluliselt varem kui Aidu tuulepargi rajamine sai reaalselt olla üleüldse teemaks. 

Sellest kõigest teadis nii Vabariigi valitsus kui ka kaitseminister Sven Mikser, kui nad 2015. aastal andsid hoonestusõiguste eraldamisega loa Aidu tuulepargi rajamiseks. Kuni sinnamaani oli Aidu tuulepargi rajamine puhtalt teoreetiline, sest kui puudub õigus maadele, siis saab tuulepargi rajamisest ainult unistada. 

Varja tuulepargis olid aga selleks ajaks kõikide tuulegeneraatorite tarbeks hoonestusõiguste lepingud sõlmitud, keskkonnamõjude hindamine läbi viidud ning ka planeering kaitseministeeriumi märkusi arvestades arendaja poolt kinni makstud ja vallavolikogu poolt kehtestatud. 

Hoonestusõiguste, ehk maakasutuse õiguse vajalikkust on kinnitanud avalikult ka tollane kaitseministeeriumi ametnik Heddy Klasen, öeldes, et alles hoonestusõiguste omamine tuulegeneraatorite tarbeks annab õiguse tuulepargi rajamiseks. 

Kuid ometi keelati kaitseministeeriumi poolt järsku Varja tuulepargi rajamine ja üllataval kombel anti valitsuse poolt selle asemel luba palju suurema ja kõrgema Aidu tuulepargi rajamiseks. Seda kummalisel kombel peale seda, kui meie poolt planeeritud Varja tuuleparki oli keelatud rajada! 

Nüüd tekibki küsimus, et kelle huvides kaitseministeeriumi ametnikud ja ka vabariigi valitsus sedasi käitus? Kindlasti mitte riigi kaitsevõime huvides. 

Vastus saab olla ainult üks. Aidu tuulepark pidi saama Eesti Energiale ja mitte kellelegi teisele. Kõik võimalikud konkurendid tuli riigi “julgeolekuohu” põhjendusega elimineerida. See on alasti fakt ja sellest ei saa üle ega ümber. 

Analoogiline lugu on ka Toila valla territooriumile plaanitud Päite-Vaivina tuulepargiga, kus kaitseministeerium kooskõlastas pargis tuulegeneraatorite asukohad ja kõrgused, mis nii nagu Narva tuhaväljal olev Eesti Energiale kuuluv tuulepark, ei jää üldse Kellavere radari vaatevälja. 

Kui selgus, et Päite-Vaivina tuuleparki hakataksegi rajama, siis leiutas kaitseministeerium koheselt uue asjaoluna müstilise raadioluure takistamise tuulegeneraatorite poolt. Kuid mis peaks see oleme üldse arendaja probleem? 

Arendaja alustas oma lubatud tegevust lähtuvalt riigi õigusruumis kehtivatest seadustest. Kaitseministeeriumi asi on tagada riigikaitse ja seda mitte keeldudega, vaid küsimuste lahendamisega. Oma saamatust ja küündimatust arendaja peal välja elada – see on tõeline militaarriigi tase! 

Me teame suurepäraselt, et raadioluuret teostatakse mobiilsete masinatega – ehk luura seal, kus tahad ja segajaid kõige vähem. Samas väita, et Narva tuhaväljal olev tuulepark ei ole ohuks riigi julgeolekule ning kümneid kilomeetreid piirist eemal olev tunduvalt väiksem tuulepark seda on, on lihtsalt absurdne. 

Aga kui raadioluure on kahjustatud ja Eesti riiklik julgeolek on selleläbi häiritud, siis miks ei taha ka kaitseministeerium seda Eesti Energiale kuuluvat tuuleparki koheselt lammutama hakata? Täpselt samamoodi, nagu lubas Aidus vendade Sõnajalgade tuulegeneraatorid lammutada? 

Kas Eesti Energiale kuuluv Narva tuulepark ohustab just Vene piiri peal meie riigi kaitsevõimet ja raadioluuret vähem kui Aidu tuulepark? Või mida üldse ohustatakse? Kas Kellavere radari tööd või raadioluure teostamist? Loomulikult mitte kumbagi. Ja kui see Eesti Energiale kuuluv Narva tuulepark ei ohusta riigi kaitsevõimet, siis miks on kaitseministeerium blokeerinud kõik potentsiaalsete tuuleparkide planeeringud just olemasoleva Narva tuulepargi vahetus läheduses? 

Need ongi küsimused, millele ei ole suutnud kaitseministeerium anda adekvaatseid vastuseid. Olen küsinud ametlikult vastuseid isegi tollaselt peaministrilt Taavi Rõivaselt ja praeguselt peaministrilt Jüri Rataselt, kuid vastused on tänaseni saamata. 

Nii ülbelt käitutakse meie riigis ettevõtjatega, kes on investeerinud ja on veel valmis investeerima taastuvenergeetikasse miljoneid eurosid isiklikku raha, tahtmata seejuures sentigi taastuvenergia tasu. 

Peaminister Ratas rõhutab koostöö vajadust. Isegi komisjon olevat moodustatud küsimuste lahendamiseks, kuid kui me uurisime, milline on siis selle komisjoni pädevus, ei leidnud me sealt kedagi, kes oleks nendest teemadest midagi teadnud või aru saanud. 

Vaatamata korduvale arendajate poolsele initsiatiivile ei soovi tegelikkuses riik meid üldse näha, koostööst rääkimata. Seega pole vaja avalikkusele paisata sisutühje katteta poliitilisi avaldusi koostöö vajadusest. 

Uuringutega on tõestatud, et tuulegeneraatoritest oluliselt rohkem takistavad luurajate tööd ja põhjustavad raadiohäireid kõrgepingeliinid, mobiilimastid jne. Kas ka need objektid tuleb riigikaitse ja eelhoiatuse tagamiseks lammutada? Ja kui ei tule, siis miks? 

On üheselt teada, et selles sagedusdiapasoonis, mida kasutab Vene sõjavägi, ei levigi raadiosignaal piirist Päite-Vaivina tuulepargini. Niigipalju võiks vähemalt kaitseministeeriumi ametnikud ja nende luurajad oma valede väljamõtlemisel teada. Ja piisab neil ainult seda tahta, kui tööta meil ükski side- ega luureseade. Ka see on fakt. 

Samuti ei saa olla kaugeltki kindel kohtute objektiivsuses. Nii nagu dikteerib kaitseministeerium Tehnilise Järelevalve ametile ette käitumismustreid, nii mõjutatakse ka kohtunikke langetama riigi jaoks kasulikke kohtuotsuseid. 

Konkreetse ja ilmestava näitena võib tuua Tartu Halduskohtu kohtuniku Raili Randlase, kes eiras oma kohtuotsuses otseseid fakte ning fabritseeris olematud asjaolusid, mille alusel juba olemasolevad ehitusload tühistati. Ka vallaametnikke ähvardati, kui nad peaksid julgema otsuse peale kaevata. 

Samuti on teada asjaolu, et Tootsi tuulepargi vaidluses jätsid kohtunikud üldse kaebajate seisukohad tähelepanuta ja lähtusid ainult riigi huvide kaitsmisest. Vaidlused jätkuvad riigikohtus.

Kuid on ka vastupidiseid näiteid, et Eesti võib olla ja jääda ikkagi õigusriigiks. Kohus on tuvastanud Toila valla otsese seadusevastase käitumise, tuues põhjuseks, et Päite-Vaivina tuulepargi uute ehituslubade väljastamiseks oli kaitseministeeriumi kooskõlastus faktiliselt olemas. 

Kooskõlastus oligi olemas, sest kõikide tuulegeneraatorite kõrgused ja asukohad olid otseselt paika pandud kaitseministeeriumi näpunäidete kohaselt. Samas ei olegi tuulepargil kui sellisel ühte konkreetset ehitusluba, vaid on eraldi ehitusload tuulegeneraatorite igale vundamendile, teedele, sideliinidele ja platsidele, ülekandeliinidele ja alajaamale. Ja kõikide nende ehituslubade ja projektide koond ongi dokument, mille kaitseministeerium üle vaatas ja kooskõlastas. Või millist siis nendest paljudest ehitusprojektidest nad oleksid näha soovinud, selle jätsid nad targu mainimata? 

Huvitav, miks esitas Toila vald apellatsiooni kaotatud kohtuotsuse peale, kui selles oli sulaselgelt kirjas, et kaitseministeeriumi poolne kooskõlastus oli olemas ja ehitusload Päite-Vaivina tuulepargi rajamiseks tuleks välja anda? 

Nad said ju kohtult kinnituse, et ehituslubade väljaandmisega seadust ei rikuta. Samas pole midagi imestada, kui kaitseministeeriumit kohtus esindanud advokaat Reesa Paatsi teatas, et ükskõik, mida kohus otsustab, ei lase me teil Päite-Vaivina tuuleparki rajada. 

Kõik, mida arendaja olevat seni seaduslikult teinud, see peaks olema kaitseministeeriumi meelest arendaja enese otsene äririsk!? Ja Eesti peaks olema, arvestades sellist riigipoolset suhtumist ning omavoli, õigusriik? 

Kui riik ei soovi nüüd enam neid tuuleparke, siis maksku kinni aastate jooksul arendaja poolt tehtud otsesed kulud ning saamata jäänud kasum ja läheme sõbralikult lahku kui laevad merel. Meil oleks targematki teha kui vasikatega võidu joosta. 

Ma olen veendunud, et tänane nõiajaht Aidu tuuleparki paigaldatavate tuulegeneraatorite osas ei ole midagi muud kui kaitseministeeriumi ametnike lihtlabane paanika ja enese õigustamine, sest faktid nende tegevuse ja riigikaitse osas räägivad neile endile risti vastu. 

Täna ei ole küsimus vendades Sõnajalgades ega nende generaatorite tiiviku läbimõõdus või kõrguses. Sealne vaidlus lämbub ebaolulistesse detailidesse ja saab lõpplahenduse varem või hiljem kohtus. Mida annavad kontrollijatele Aidu tuulepargi kaetud tööde aktid, elektriskeemid või muud spetsiifilised dokumendid, millest nad arugi ei saa? Neid on vaja lihtsalt sellepärast, et midagigi leida, et saaks aga võidurõõmsalt jalalt jalale hüpata. 

Täna on teema selles, et Toila kohtukaasusega tutvudes tulebki äkki hakata ühel hetkel vastutama ja kahjusid kinni maksma arendajatele, kes on käitunud seaduskuulekalt ning heas usus. 

Ja siis ehk küsitakse nende käest, kes selle kaose korraldasid, et kas tulite ise selle peale, et seadusi jalge alla trambite ja seaduskuulekatele arendajatele kahju tekitate, või kogunisti käskis keegi niimoodi käituda…

Harry Raudvere: Eesti Energia viskab kaikaid tuulikuparkide arendajate kodaratesse

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!