Halenaljakas on lugeda meie poliitpropagandistide õigustusi jänkide lahkumisele Afganistanist. Mis võib olla veel küünilisem kui kinnitus, et oleme aidanud riiki, kes end ise aidata ei taha. Talibani kiire edulugu räägib aga hoopis teist keelt ja osutab faktidele, mida demokraatiat eksportiv lääs paaniliselt eirab, leiab ettevõtja Harry Raudvere.
Reaalsuse tunnetamise ja selle järgi joondumise asemel sünnivad järjest suuremad valed, mille ilmsikstulek peaks panema kõiki mõtlemisvõimelisi inimesi enestelt küsima – kaua veel võib taluda internatsionalistlike liberaalide soovi muuta kogu maailm neist sõltuvaks?
Huvitav, miks pidi kogu Afganistani rahvas tahtma aidata okupante ja seeläbi langeda lõplikult võõra võimu alla? Iga rahva hulgas leidub kollaborante, kellele ei ole oma kodumaa armas ja kes müüksid südametunnistuse piinadeta maha ka oma lihase ema. Okupantide teenimisest rääkimata. Talibani edulugu kinnitab otse ja selgelt, et USA oli koos oma liitlasvägedega tõsimeelsete afgaanide silmis okupandid. Otsesed okupandid olid ka meie sõdurid ja nende siinsed mahitajad, kes täna sinililli pintsaku revääridel kandes õigustavad kuritegusid teiste rahvaste vastu.
Täna nähtud kaadrid tuhandete inimeste meeleheitlikest katsetest oma saatuse eest põgeneda on ühelt poolt õõva tekitavad, aga selles ei ole ka midagi uut ega erakordset. Loomulikult pannakse kollaborantide jälitamine ja hävitamine islami kultuuri eripäraks, mis peaks kristlikule maailmale sisaldama hirmu ja vastikust, kuid heites pilgu lähiminevikku, näeme sellelaadset käitumist ka parimates demokraatiaga riikides. Küsime siis retooriliselt, kuidas käitusid Euroopa rahvad peale Teist Maailmasõda sakslastega koostööd teinud isikutega. Mille poolest erines nende saatus praeguste Afganistani kollaborantide omast? Ka neid poodi laternapostide otsa ja mõnitati tänavatel. Sotsialistlikku riigikorda omavatest riikidest rääkimata.
Täiesti vastuvõtmatu on lugeda meie propagandameistrite soperdusi, kes manitsevad meid immigrante vastu võtma ja suhtuma nendesse kaastundlikult. Inimlikult peaks mul olema neist kahju, aga miks ei ole jänkidel enestelgi kõige vähemat empaatiatunnet oma kohapealsete liitlaste päästmiseks? Miks ei saadeta sõjaväe transpordilennukeid põgenike evakueerimiseks? Meie peame tegelema sealt tulevate põgenikega ja leppima jänkide kuritegude tagajärgedega. Aga nendele ei tähenda oma koostööpartnerite saatus midagi. Viigu USAsse oma sabarakud ja kaasajooksikud, mitte ärgu jätku neid rahvatasujate õiglast ja karmi kättemaksu ootama. Jälestav ja viha tekitav on vaadata dokumentaalkaadreid, kus paanikas tsiviilisikud klammerduvad kümnete kaupa lõhku tõusva USA lennuki detailide külge ja kuidas nad sealt suurelt kõrguselt maapinna poole pudenema hakkavad.
Täna oleme näinud, kuidas USA käitub oma liitlastega. Kas me väikerahvana ei peaks tegema sellest väga tõsiseid ja kaugeleulatuvaid järeldusi. On meil ikkagi vaja selliseid reeturlikke liitlasi? Usun, et mitte. Veelkord on leidnud kinnitust tõsiasi, et kapitalistlikus ühiskonnas ei ole sõpru. On kasulikud liitlased, ja kui neist liitlastest enam kasu ei ole, visatakse nad minema nagu need kümned õnnetud ja jänkisid uskunud lihtsameelsed inimesed, kes tuhinal lennukilt maa poole langesid.
Jõudu võiduks!