Progressiivid on meile kinkimas säärast institusiooni, mis eksisteerib vaid täiskasvanute ihade pärast, ning samal ajal nõudmas, et kõik nimetaksid seda abieluks. Avada abielu institutsioon viljatutele samasooliste ühendustele tähendaks aga kaotada igasugune loogiline seos abielu ja järelkasvu vahel, kirjutab füüsikadoktor ja katoliiklane Heido Trofimov.
Ühe maailmakuulsa lauljanna fännifoorumis tehti kord ettepanek salvestada poliitilise sisuga album. Ettepaneku tegija ei piirdunud üksnes soovituse andmisega, vaid pakkus välja ka laulude nimed ning millist sõnumit iga laul võiks edastada. Ilmselt ei tulnud talle pähe, et tema iidolil (keda keegi ei saa süüdistada liigses politiseerituses) võiks olla temast mingil arvestataval määral erinev maailmavaade.
See lihtne lugu illustreerib hästi, kuidas mitmekesisus on meie maailma justkui väga õhukene pealisehitus, mille all (nagu eeldavad progressiivid) on kõigil headel ja arukatel inimestel põhimõtteliselt samad arusaamad ja soovid – nimelt sellised nagu progressiividel endil. Hästi, arutame nende arusaamade üle? Seegi on juba "ohtlik" ja liigitub üha rohkem ekstremismi alla, mida peab piirama. Progress on töö, mis tuleb lihtsalt ära teha (vajadusel ka demokraatlikke norme eirates, kuna eesmärk pühitseb abinõu), mitte suund, mille üle filosofeerima hakata.
Selle hiljutisemaks näiteks võib tuua perekonnaseaduses abielu määratluse muutmise. Teemat, mis polnud märgataval moel ühegi erakonna kampaania osa, on valitsus asunud nüüd stahhanovlikult (või potjomkinlikult?) kiirendatud korras täide viima, nagu oleks tegu korralise pensionitõusuga, kus kellelgi ei saa mingeid vastuväiteid olla. Perekonnaseadusest "ema" ja "isa" mõiste kaotamine lihtsalt ei ole liberaalse valitsuse jaoks koht, kus millegi üle arutleda oleks.
Me elame ühiskonnas, kus on kohustus olla kirglik võrdsuse suhtes. Eelmisel sajandil märkas briti analüütiline filosoof G. E. M. Anscombe, kuidas just marksistidel on komme nimetada mitmeid loomulikke ebavõrdsusi inimeste hulgas mitte ebavõrdsusteks, vaid erinevusteks. Nimetada midagi ebavõrdsuseks tähendaks nende jaoks, et selle peab elimineerima.
Aga vahe samast ning eri soost paaride vahel ei ole nagu õhukene pealiskiht, mille all valitseb sisuliselt sama reaalsus. Nende vahel on loomulik ebavõrdsus, mida ei saa elimineerida; saab üksnes elimineerida abielu enda. Ning kirg võrdsuse suhtes võib olla nii suur, et seda ollakse tõepoolest valmis tegema. Lugege vaid homoabielude pooldajate artikleid: mida olulist, ilusat on neil öelda abielu enda kohta? Mööndavasti mitte kuigi palju; enamik artikleid on meditatsioonid teemal, et kui teistel on, siis samasoolistel paaridel peab ka olema. See, millest jutt üleüldse käib, refleksiooni osaks tavaliselt ei saa. Abielu on kui lihtsalt üks paljudest ruumidest, mille sees realiseerida võrdsust.
Ebavõrdsus, millest ma räägin, on see: lapsed saavad sündida vaid ühe naise ja ühe mehe ühendusest, kes üldjuhul lapse ka üles kasvatavad, ning see on unikaalne perekonna allikas ehk liit, kus riigil on põhjendatud huvi ja millele pakutakse erilist kaitset. Seda me nimetamegi abieluks, mis on institutsioon teatud tüüpi suhete jaoks, ühe mehe ja ühe naise vaheliste suhete jaoks. Muidugi on tõsi, et mitte igas abielulises suhtes ei kasva alati lapsed, nii nagu ka igast tammetõrust ei saa puud, aga me räägime suhte tüübist, mis ei muutu sellest, kui mõni konkreetne tüübi esindaja on viljatu. Samast soost paarid ei saa olla isegi viljatud, nii nagu oleks absurdne rääkida ukse või akna viljatusest. Nad ei saagi kunagi olla viljakad. Avada abielu institutsioon sellistele ühendustele tähendaks kaotada igasugune loogiline seos abielu ja järelkasvu vahel.
Kas see ei ole siis oluline, kui inimesed üksteist armastavad, kuulen kedagi küsimas. Muidugi on see oluline, aga kuidas see siia puutub? On tõsi, et abiellu astumise esmane motivatsioon on tänapäeval enamasti armastus, aga põhjus abielu sõlmimiseks ei ole põhjus abielu eksisteerimiseks. Abielu ei ole lihtsalt armastuse jätkamine teiste vahenditega (kas armastus vajab tõepoolest tseremooniat ja formaalsust?), vaid institutsioon, eelloodud valik, kuhu kaks armastajat võivad astuda, kuna nende suhe ei ole tähtis üksnes neile endile, vaid ühiskonnale tervikuna; kuna nende suhtel on (eeldatavasti ja enamasti) avalik tagajärg. Kuna üksnes mehel ja naisel on potentsiaal saada perekonna, järelkasvu allikaks.
Kaaludes alternatiivi – abielu, millel pole muud või vähemalt kõrgemat mõtet kui tähistada kahe inimese omavahelisi tundeid –, saab üsna kiiresti selgeks, et tegu oleks mõttetu institutsiooniga. Sest miks peaks seadus üldse reguleerima kellegi eraelulisi suhteid? Seadus ei kaitse minu suhet enda parima sõbraga, aidates meil seotuks jääda ka siis, kui asjad halvasti lähevad. Kui ema ja vanaema peavad olude sunnil lapse üles kasvatama, ei nõua nad endale seejuures abiellumise õigust. Kui ma leian endale hea korterinaabri, kellega elupinda jagama jääda, ei algata me oma kooselu spetsiaalse tseremooniaga ega nõua, et kogukond valideeriks meie elude ühinemise.
Võiksime mõtteeksperimendi korras hüpotiseerida, et vaid ühest soost inimeste ühiskond, isegi kui mõned selle liikmed avastaksid romantilise armastuse ja intiimsuhted – või eri soost inimeste ühiskond, kui seks ei viiks lasteni – ei oleks kunagi välja mõelnud abielu institutsiooni. Üksnes seotuses lastega on võimalik abielus näha midagi väärikat, midagi mõttekat iseeneses – vastandina mingile de facto defineerimata ühendusele, mille peamine, kui mitte ainus funktsioon on olla mitte kellegi suhtes piirav.
Progressiivid on meile kinkimas säärast institutsiooni, mis eksisteerib vaid täiskasvanute ihade pärast, ning samal ajal nõudmas, et kõik nimetaksid seda abieluks. Selle kaitseks nad lihtsalt korrutavad mingis variatsioonis võrdsuse-aadet. Aga see peab küll mingi väga spetsiifiline, ideologiseeritud arusaam "võrdsusest" olema, mis neid tagant sunnib. Paljudele meenutab see võrdsuse asemel rohkem elimineerimist.
Ray Bradbury kirjutas oma düstoopias "451° Fahrenheiti": "Ärge näidake inimesele, et igal küsimusel on kaks külge – see häiriks teda, näidake talle ainult üht. Või veel parem – ärge näidake talle ühtki." Tundub, nagu see oleks meie valitsuse juhtprintsiip abielu muutmise küsimuses. Kui tegu on nõnda hea asjaga, mis tuleb tingimata ära teha, siis tundub mulle, et seda oleks võinud küll hüüda igalt katuselt juba enne valimisi. Isegi kui mõned erakonnad panid selle oma programmi, ei pidanud nad seda nii tähtsaks, et seda ka reklaamida.
Nüüd räägib aga üks minister ajaaknast, mida oleks vastutustundetu kasutamata jätta, ning teine minister annab õhetaval palgel intervjuud, kus ta ei suuda varjata oma õhinat teda ees ootava ülesande pärast: seadustada homoabielu juba paar kuud pärast valimisi, jätmata seejuures ühiskonnale sisulist võimalust aruteluks. Lõpuks ei ole see kuigi imekspandav, et inimesed, kes ei suuda korralikult hoomata küsimuse ühte külgegi, on otsustanud avalikkusele näidata mitte ühtegi. Valitsuse plaanide kohaselt peab ühiskond abielu elimineerimise nähtavasti lihtsalt alla neelama kui business as usual'i. Tõepoolest, bradburylik düstoopia ei ole meist kaugel.