Kallid noored inimesed, ärge uskuge müüte! Elage päris elu, õppige ja arendage endas truudust, ausust, püsivust ja kui armastus peale tuleb, siis looge pere ja kasvatage lapsi! See ei ole tagurlik, vaid ainus jätkusuutlik asjade käik, kirjutab muusik ja ema Heili Meibaum kommentaariks meedias laiutavatele emadust mõnitavatele seisukohtadele.

Elame maailmas, kus reaalsusest irdumine ja mõistmisnihked on nõnda igapäevased, et ei üllata vist enam kedagi. Ometi näikse demokraatia õitsengu ja eesrindliku ellusuhtumise osas veel arenguruumi olevat, sest õnn kipub kiduma ja võrdsus tahab paikatimmimist.

Sestap üllitatakse aina sagedamini artikleid ja arvamuslugusid, kus noored teadurneiud pajatavad naiste justkui ikka veel puudu olevatest õigustest ja vabadustest, võrdsuse vähesusest ja ühiskonna häirivast survest. Iseäranis tuntakse survet sünnitama hakata.

Sellel teemal süttib mõnel arvajal ohutuli juba üksnes iibeteemalisi arutelusid kuuldes, rääkimata koduste emade rahuloleva perekonnaõnne kajastuste nägemisest kuskil ajakirjas või blogis. Viimane pidavat taastootma patriarhaalset süsteemi ja olema ohuks noorte neiude mõttemaailma kujunemisele. Säherdust asja ei saa ometigi sallida.

Kõlab utoopiana, aga ei ole. See on hoopis haridustaseme näide.

Nii näiteks kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala üliõpilane Luise Keller ERR arvamusloos:

"[K]oduperenaise rolli idealiseerivad sisuloojad õõnestavad 20. sajandil raskelt kätte võideldud soolise võrdõiguslikkuse printsiipe seestpoolt. Osa suunamudijaid kalduvad otseselt tavalisest konservatiivsusest paremäärmuslikkuse poole, eemaldudes veelgi liberaaldemokraatlikest väärtustest… ei saa välistada, et traditsioonilisi soonorme reklaamivate naiste sisuga kokku puutumine võib tulevikus samamoodi noorte tüdrukute maailmavaateid mõjutada…

Sotsiaalmeedias esteetilisi kokkamis- või koristusvideoid postitavate emmede-koduperenaiste sisu ei kutsu küll üles vägivallale, kuid sellega kokku puutudes tasub olla tähelepanelik. Esmapilgul süütuna tunduvad postitused võivad olla juurdunud sügaval antifeminismis, misogüünias ning paremäärmusluses, mis kõik ohustavad vähemal või rohkemal määral liberaalset ja demokraatlikku väärtusruumi."

Nii tõdeb noor riigiteaduste eriala üliõpilane. Kurb küll, aga paistab, et selline ongi kõrghariduse tase.

Nojah, õudne tõesti. Mehe poolt õrnalt hoitud ja armastatud naiselik naine ja ühtlasi kodune ema (hirmsamatel juhtudel isegi paljulapseline) on tänapäeval ometigi lubamatu nähtus! Oht "tõelisele" valikuvabadusele. Ei ole võimalik, ta ei saa ju niimoodi õnnelik olla! Sellisele suhtumisele pole kohta. Valikuvabadus tähendab…  vaid ettenähtud valikuid. Lahendus on mõistagi feminismis ja liberaalsuses.

Naine peab ometigi tahtma karjääriredelil ronida, elu eest palgatööd rügada. Sest tööturg – vaat see on õndsus ja paradiis, unelmate tipp! Siin leiab moodne naine stressilainetes viseldes ja läbipõlemise vastaste ravimihunnikute vahel kallihinnalisi ökoseemneid krõbistades oma tõelise mina, vabaduse ja võrdsuse. Ainult tööturul saab ta ennast päriselt tõestada ja teostada.

Kui ainult neid iganenud pereväärtusi jalus poleks! Ära koristada tuleks ka ahastusse ajavad väljendid "neiupõlvenimi", "õrnem sugu", "emakeel" jne Maailmaparandavaid mainekujunduse muresid on palju ja tööd jagub.

Ent kõige suuremat võitlust näikse peetavat siiski elu alusnähtuse – sünnitamisega. Nii äärmusliberaalsete poliitikute kui kõikvõimalike õiguslaste suust kostab pidevalt, et naised-vaesekesed peavad tegema raskeid valikuid eneseteostuse ja pereelu vahel ning viimase kasuks otsustades on nad igati kehvas olukorras.

Moodne karjäärijumalakummardaja taob aina vastandamise trummi. Lapseootust ja sünnitamist kujutatakse ohuna vabadusele – eneseteostus jääb pooleli, elu jääb elamata. Emaduse pisendamine ja laste saamise väidetavalt röögatu raskus on avalikus meedias pea igapäevaselt pildil, koos konservatiivse maailmavaate demoniseerimisega.

Vahel imestan, et kust need eluvõõrad omanabalased kõik tulnud on. Kas nad arvavadki päriselt nii nagu räägivad ja kirjutavad. Mine tea.

Kuhu on jäänud arusaamine elu seaduspärasustest, külvi ja lõikuse paratamatusest, pikaajaliste protsesside kulgemise inertsist jne? Ilmselt peab nende nägema hakkamiseks lihtsalt kauem ilmas elama.

Aga arvamustoimetajate "tase" aina tõuseb. Vastses Õhtulehes (6.2.2026) kirjutab Kätri Kiilberg (kõrgharidus filosoofias) lookese teemal "Iibepaanika tekib suutmatusest kohaneda". Kirjutaja väitel on Eestis maad võtnud moraalne paanika ja väljasuremise jutud, ent tema soovitab vaadata seniseid arusaamu uue pilguga.

Madal sündimus tähendavat hoopiski edukat riiki ja viitavat paremale elukvaliteedile, mitte kriisile. Kõige õnnelikumad pidavat olema üksikud lasteta naised. (huvitav, kas psühhiaatrid ka igapäevaselt sellist pilti näevad). Ootuspäraselt kõlab loos refräänina edukus, võrdsus, vajadus laste pärast mitte karjääri katkestada. Kohati võtab stiil lausa lasteaiatädilikke jooni á la "kordame minu järel: …."

Muret teevad veel noorte meeste radikaliseerumine, traditsioonilise pere  "ülemvõim" (!)  jne.  Puudu jäid vaid süda, kops ja maks. Jutuke kubiseb vasturääkivustest, aga võitleb siiski agaralt sünnitamisele survestamise vastu. Ahjaa, maa ei tulevatki täita lastega. Või kui, siis pigem sisserändajatega, mida seni segab veel konservatiivse perepoliitika ämber.

Kurb, kui noored arvajad (täpsemalt küll need, kelle arvamusi avaldatakse) eesti rahvuse püsimisse nii ükskõikselt suhtuvad ja lisaks sisserändajate integreerumise teemal ülimalt naiivsed on.

Tahaks siiski loota, et päris looduslik loomulikkus pole kuhugi kadunud. Et on noori naisi ja mehi, kes vaatavad elule julgelt otsa, on avatud silmade ja südamega, ei karda vastutust ja väljakutseid.

Kuidas me oleme küll sinnamaani jõudnud, et karjäär on olulisem kui laps? Mingi elutu kaduv nähtus nimega "edukus" on tähtsam kui elu ilmale toomise ime ja põlvkondade järjepidevus.

Kallid noored inimesed, ärge uskuge müüte! Elage päris elu, õppige ja arendage endas truudust, ausust, püsivust ja kui armastus peale tuleb, siis looge pere ja kasvatage lapsi! See ei ole tagurlik, vaid ainus jätkusuutlik asjade käik.

Aga survestamise müüt visake ka aia taha. See on ju lihtsalt alatu vale. Kedagi ei survestata. Keegi ei jää Eestis lastetuse tõttu tööst ilma, kellegi sissepääs spaasse, teatrisaali või reisile pole piiratud sünnitamistõendi ettenäitamisega vms. On vabad valikud. Ja nende elulised tagajärjed.

Karjäär on kaduv nähtus. Emadus jääb. Isadus jääb. Pinguta või nõrkemiseni, aga karjääril on sellest üsna ükskõik, ta ei armasta sind vastu. Laps enamasti ikka armastab.

Tööturul ei ole asendamatuid inimesi. Kodus on.

Õigupoolest on maailmas vaid üks asi, milles iga naine on võrdsemast erilisem ja absoluutselt asendamatu – olla oma lapse ema! Mitte keegi teine ei saa edasi anda neidsamu geene, kanda ilmale last, kellel on sinu näojooned, anded… Tõsi küll, see kõik sünnib siiski koostöös lapse isaga, maskuliinsusest ei pääse siin üle ega ümber. Aga seegi on tegelikult tore ja turvaline, positiivne, üdini ürgselt loomulik. Kui just noored mehed nõnda kasvatatud pole, et nende põhiliseks südameasjaks hoopis eutanaasia teema on (nagu hiljuti riigikogu saalist kuulda võis.. aga see väärib juba omaette arutelu)

Lõpuks veel üks veider tähelepanek. Miskipärast arutlevad pereelu ja emaduse "miinustest", "lõivust" jms väga sageli just need naised, kes ise (veel) emad ei ole. Andke andeks, aga nad ju ei tea, millest nad räägivad. Nad pole sellesse eluetappi veel jõudnud. Ma olin ka enne abiellumist ja emaks saamist üksik ja lasteta. Tegelesin eneseteostusega. Polnud paha. Nüüd on parem. Kõigist väljakutsetest hoolimata.

Niisiis, neiud ja naised, kellel lapsi pole, ei peaks liialt enesekindlalt arutlema seisuse üle, mida nad kogenud pole või ei kavatsegi kunagi kogeda (samal ajal teatades, et mehed ei tohiks "reproduktiivõiguste" teemal kaasa rääkida). Kui nad on oma valikuga tõeliselt rahul, siis olgu õnnelikud. Aga miskipärast ei ole. S

ee õnn on pidevas sõltuvuses ümbritsevast, vajab aina õigustust, välist toetust ja on miskipärast ütlemata habras. Mõnel tööeesrindlastest karjäärinaisel paistab sündivuse arutelude peale tekkivat lausa vaimselt halvav allergiline reaktsioon ja nii tuntaksegi  end ohustatuna.

Põhjusetult. Ärge tundke!

Ärge laske enda tunnetest juhtida. Pealegi võib teaduse arenedes selguda, et tunne on vaid sotsiaalne konstruktsioon ja sellel pole tegelikkusega mingit seost. Te võite jääda rahuga sellesse eluetappi, kus te praegu olete. Keegi ei survesta teid eluga edasi liikuma. Aga palun, ärge oma toksilist emaduspõlgust igale poole pritsige.

Julgen väita, et emaks saamisest suuremat arengut pole maises maailmas olemas. Siin väljendub elu jäävuse seadus. Ning eneseteostuse väljakutseid jagub piiritult.

Pole loomingulisemat, vastutusrikkamat, arendavamat, väärikamat, valusamat, ilusamat, sisukamat, pingutavamat, põnevamat elukestvat olukorda kui olla ema.