Tuntud poliitikakommentaator, meediategelane ja kirjanik Helen Andrews seletas oktoobri keskel arvamusportaalis Compact lahti asjaolu, miks ärklemise põhjuseks on ühiskonna "naisestumine".
Andrews alustab ärklemise olemust lahkavat artiklit väitega, et "Suure Naisestumise" ajastu stradipauk kõlas 2005. aastal kui Harvardi Ülikooli presidendi Larry Summersi üleüldise naisestumisega kaasnevatele probleemidele osutava kõne peale puhkes Ameerika Ühendriikides suurem pahameeletorm ja Summers pidi 2006. aasta veebruaris oma kohast loobuma.
Andrewsi artikkel "Suur naisestumine" põhjustas inglise keelt rääkivas maailmas laiaulatusliku arutelu ja üldiselt leitakse, et ta on üpris täpselt ära tabanud 21. sajandi esimeste aastakümnete ühe tõsisema "intellektuaalse väljakutse" olemuse. Lühidalt kokku võttes kõlab artikli sisu: probleem pole juhtivatel ja olulistel kohtadel olevad naised. Häda ja viletsust põhjustab asjaolu, et võimudünaamika on naisestunud.
Kuigi ärklemise südamikust leiab kultuurimarksismi, siis ometigi ei seleta see lõpuni ära, kuidas ärklemine on vallutanud kõik lääne olulisemad institutsioonid.
Andrewsi sõnul annavad ärklemise kultuurimarksistlikud juured aimu "kuidas" see ideoloogia töötab. Suur naisestumine selgitab lisaks "miks" see juhtus ja miks see on nii jõuline nähtumus. Mis on samuti hoiatuseks, kuidas ärklemise väljaajamise edusammud võivad olla näilised, sest "miks" "kuidas" taga on jätkuvalt märkimisväärselt võimas jõud.
Summersi tagasiastumisele osutades selgitab autor:
"Tühistamiskultuur on lihtsamalt selgitades midagi, mida naised alati teevad juhul kui mingis organisatsioonis elik valdkonnas satub neid kokku piisaval hulgal. Selline on Suure Naisestumise tees, mille kohta Summersi tühistamist puudutava artikli autor on kirjutanud terve raamatu: kõik, mida käsitletakse "ärklemisena" on lihtsamalt võttes demograafilise feminiseerumise epifenomen (ühiskonna naisestumise kaasnähtus).
Tühistamiskultuur on lihtsamalt selgitades midagi, mida naised alati teevad juhul kui mingis organisatsioonis elik valdkonnas satub neid kokku piisaval hulgal.
Osutatud lihtsa teesi selgitav jõud on uskumatu. See päästab luku tagant valla tänase ajastu saladused. Ärklemine ei ole uus ideoloogia, mis on kas kasvanud välja marksismist elik tegemnist on Obama-järgse illusioonide purunemise (pettumuse) tulemusega. See on lihtsalt naiselike käitumismustrite rakendamine institutsioonidele, millest kuni kõige viimase ajani väga palju naisi ei leidnud.
See on tõenäoliselt nii, sest nagu enamus inimesi, arvan ka mina naisestumise kohta, et seda juhtus minevikuski enne minu sündi. Kui mõelda naistele juristiametis, siis esimene naine astus õigusteadust õppima 1869. aastal ja esimene naine esines Ameerika Ühendriikide ülemkohtu ees 1880. aastal. Esimene naissoost USA ülemkohtunik määrati ametisse 1981. aastal.
Kuid palju määravam murdepunkt saabus siis kui juurakoolid muutusid suuremas osas naiste õppeasutusteks, mis leidis aset 2016. aastal. Elik kui õigusteenuseid osutavate ettevõtete omanikeringist moodustasid suurema osa naised, milline pööre toimus 2023. aastal. Kui Sandra Day O'Connor määrati ülemkohtunikuks, olid ainult viis protsenti kohtunikest naised. Täna on naised 33 protsenti Ameerika Ühendriikide kohtunikest. Joe Bideni ajal ametisse määratud kohtunikest on naised 63 protsenti.
Samasugust lennukaart võib jälgida paljudes ametites. 1960-ndate ja 1970-ndate naised olid teerajajad. 1980-ndatel ja 1990-ndatel suurenes naiste esindatus märkimiväärselt kõigis valdkondades. Sooline pariteet, seda vähemalt nooremates põlvkondades, saabus 2010.–2020-ndatel. 1974. aastal olis vaid kümme protsenti New York Timesi (NYT) reporteritest naised. Alates 2018. aastast on suurem osa väljaande ajakirjanikest naised ja täna on õrnema soo osakaal NYT-is 55 protsenti.
Arstikoolides sai naistest enamus 2019. aastal. Samal aastal sai naistest Ameerika Ühendriikide suurim kõrgharidusega tööjõu pool. Ülikoolide õppejõududest moodustavad naised enamuse alates 2023. aastast. Naised ei moodusta veel enamust USA ettevõtete juhtkondades, kuid see võib peatselt muutuda, kuna hetkel on nende protsent antud vallas 46 juures. Seega ajastus sobib. Ärklemine hakkas maad võtma täpselt samal ajal kui oluliste institutsioonide ametid võtsid suuremas osas meestelt üle naised.
Kui 71 protsenti meestest arvab, et sõnavabaduse kaitsmine on olulisem kui ühiskonna sidusus, siis 59 protsenti naisi peab õigeks vastupidist.
[Ärklemise] olemus sobitud osutatud arengutega samuti. Kõik, mida võib kirjeldada ärklemisena, kujutab endast naiseliku eelistamist mehelikkusele: empaatia mõistuspärasuse-, turvalisus riskide- ja sidusus konkurentsi asemel. Teised autorid, nagu Noah Carl elik Bo Winegard ja Cory Clark, kes on esitanud oma versiooni Suurest Naisestumisest ja kes käsitlevad teadusasutuste naisestumise mõjusid, osutavad samuti poliitiliste väärtuste erinevusele. Ühes uuringus näiteks tuvastati, et kui 71 protsenti meestest arvab, et sõnavabaduse kaitsmine on olulisem kui ühiskonna sidusus, siis 59 protsenti naisi arvas vastupidi."
Kui vaadelda mehi ja naisi klassidena, siis grupina on Andrewsi hinnangul naiste mõtlemine ja tegutsemislaad meeste omast põhimõtteliselt erinev.
"Bari Weiss kirjutas oma New York Timesi lahkumisavalduses, kuidas kolleegid nimetasid teda toimetuse Slacki sõnumites rassistiks, natsionaalsotsialistiks ja fanaatikuks. Teema kõige naiselikumaks osaks on kolleegid, keda peeti Weissi-sõbralikeks, said kaastöötajate käest selle eest nuhelda. Kui Weiss palus kord ühe kollegi NYT-i arvamustoimetusest endaga kohvi jooma, siis osutatud segarassist naisterahvas, kes kirjutas sageli rassiküsimustest, keeldus temaga kohtumast. Mis kujutas endast ilmselgelt eksimust ametialaste standardite vastu. Mis samuti oli väga naiselik käitumine.
Mehed suudavad üldjuhul elu erinevaid valdkondasid naistest paremini ära lahterdada ja ärklemine kujutab suures osas ühiskonna võimetust erinevaid inimeste eludega kaasnevaid nähtumusi üksteisest lahus hoida.
Mehed suudavad üldjuhul elu erinevaid valdkondasid naistest paremini ära lahterdada ja ärklemine kujutab suures osas ühiskonna võimetust erinevaid inimeste eludega kaasnevaid nähtumusi üksteisest lahus hoida. Traditsiooniliselt võisid arstil olla kindlad poliitilised vaated, kuid need jäid ametialase kohustusena arstikabinetist väljaspoole. Täna, kui meditsiin on märksa eidestunum, kannavad arstid märke ja pääsukaartide paelu, mis näitavad nende toetust teemadele, nagu tähestikurahva "õigused" ning Iisraeli araablased. Samuti on arstid valmis poliitikale ohverdama oma ametialase tõsiseltvõetavuse, mis juhtus näiteks Mustad Elud on Tähtsad (BLM) meeleavalduste puhul [Covidi tippajal 2020. aastal], kui arstid ütlesid, et vaatamata kogu muu ühiskonna sulgemisele võib mustade elude ettekäändel koguneda, kuna rassism kujutab ohtu rahvatervisele.
Üks raamat, mis aitas mul kilde kokku seada, on psühholoogiaprofessori Joyce Benensoni kirjutatud "Sõdalased ja muretsejad: sugude olelusvõitlus". Autor arendab raamatus teooriat, et meeste grupidünaamika arenes välja sõjapidamseks, samas kui naiste oma järglaste kaitsmiseks. Sellised harjumused, mis kujunesid välja eelajaloo hämaruses, selgitavad ka tänaseid psühholoogialaboratooriumites läbi viidud katseid. Kui meestele antakse lahendamiseks mingisugune ülesanne, "arutelu ajal esinevad, räägivad üksteisest üle ja avaldavad valjuhäälselt eriarvamusi", peale mida "üritavad lõbusas keskkonnas jõuda erinevaid lahendusi katsetades lahenduseni". Kui sama ülesanne anda naiste grupile, siis nemad "uurivad viisakalt teineteise isikliku tausta ja suhete kohta … mida saadab suurel hulgal silmavaatamist, naeratusi ja järjekorras sõnavõtte", mille juures "pööratakse väga vähe tähelepanu ülesandele, mida eksperimendi korraldaja neile lahendamiseks andis"."
Andrewsi sõnul on "tühistamine" äärmiselt naiselik nähtumus.
"Kõige suurem grupidünaamika erinevus [meeste ja naiste vahel] seisneb suhtumises tülidesse. Lühidalt: mehed peavad sõda avalikult, samas kui naised üritavad oma vaenlaseid kahjustada elik grupist välja tõrjuda varjatult."
Kirjanik jätkab:
"Sõltuvalt tööstusharust võib ärklemise oht olla ühiskonnale erinev. Tõeliselt kurb on olukord, kus emakeele kateedrid on tänaseks üdini naiste valduses, kuid suurema osa inimeste eludesse see ei puutu. Kuid paljud teised valdkonnad on märksa olulisemad. Inimene ei pruugi olla ajakirjanik, kuid ta elab riigis, kus asju, millest kirjutatakse New York Timesis, peetakse üldkehtivaks tõeks. Kui Timesist saab koht, kus grupisisest üksmeelt peetakse tõikadest tähtsamaks ja nii lämmatatakse ebameeldivaid teemasid, siis see puudutab kõiki kodanikke.
Õigusriigi põhimõtted ei ela üle olukorda kui enamus juristidest, advokaatidest ja kohtunikest on naised.
Kuid kõige hirmutavam valdkond minu jaoks on õigusteadus. Kõik inimesed sõltuvad toimivast õigussüsteemist ja otse öeldes, siis õigusriigi põhimõtted ei ela üle olukorda kui enamus juristidest, advokaatidest ja kohtunikest on naised. Õigusriigi põhimõtted ei tähenda ainult reeglite kirja panemist. See tähendab nende järgimist ka juhul kui konkreetse kaasuse tulemused annavad inimeste tunnetele vastukäiva tulemuse elik sellest võidab ebameeldiv partei."
Helen Andrewsi ühiskonna naisestumise teemaline ettekanne tänavu septembris Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis toimunud Rahvusliku konservatismi konverentsil.
Andrewsi arusaamist kinnitab omal moel endine Isamaa poliitik Viktoria Ladõnskaja-Kubits: "Probleem pole selles, et naisi oleks poliitikas vähe, vaid selles, et seal ei ole mehi…"
Juba nullindatel osutas Eesti ühiskonna naisestumise probleemile (:) kivisildnik (pärisnimega Sven Sildnik) tõdedes: "Probleem on eidestumine ja naiselik probleemide lahendamine. Poliitiline hooramine seal, kus oleks otstarbekohane poliitiliselt vägistada ja tükeldada. Kogu meie riik on ainult üks kosmeetiline moodustis, mis tähendab et see näeb välja nagu riik. Näo ette maalimine on kiimalise tibi viis oma asju joonde saada, aga riiki nii juhtida ei saa ega tohi."
Tühistamiskultuuri on Eesti korporatistlikus meedias läbivalt kirjeldatud "kanakarja kambakana", mis on muutunud "rahvusspordiks".
Andrewsi artiklit saatnud kommentaaride hulgast võib välja tuua turundusguru Rory Sutherlandi Spectatoris avaldatud mõttearenduse, et lääne ühiskonna probleem pole niivõrd naisestumine kui meeste vaimne kohitsemine (emaskuleerumine).
Federalisti tegevtoimetja Joy Pullmann arvab: "Lääne kultuur pole naisestunud, see on muutnud sugu". Kui üldjoontes on Pullmann Andrewsiga nõus, siis "naistestumise" vastuväiteks toob ta näiteks lääne ühiskondade iibekriisi. Mida poleks kui naised oleks naiselikud.
Tema teine vastuväide on üldlevinud sündsusetus, mis ei sobi kuidagi kokku aegade algusest pärit naiseliku tagasihoidliku loomuga.
Toimetaja nendib samuti, et ärklemise näol on "vaieldamatult tegemist rakendusliku marksismiga".
Ärklemisest, naisestumisest ja progressiusust tingitud probleemide teaduspõhsiemate käsitluste kohta leiab materjali psühhopatoloog J. D. Haltigani ühismeedia ajajoonelt.
Toimetas Karol Kallas