Olen jälginud toimuvat ja sisemas lootnud, et terve mõistus siiski võidab, et rahva poolt valitud esindajad käituvad nii, nagu nende valijad neilt ootavad. Peale kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus on selge, et vähemuse tahe prevaleerib rahva enamuse tahte üle ning moraalile, väärtuspõhisele poliitikale ja demokraatiale võib Eestis vaid hingekella lüüa.

Osalesin traditsiooniliste perekonnaväärtuste toetuseks peetud meeleavaldusel Toompeal, mis oli kahtlemata viimaste aastate suurima osavõtjaskonnaga meeleavaldus Eestis. Esindatud oli läbilõige tervest meie ühiskonnast – noortest vanade, lihttöölistest teaduste doktorite ja ateistidest kirikuõpetajateni. Nii eestlased kui venelased.

Räägiti ühistest väärtustest, ühiskonna eksisteerimise võimalikkusest, abieluinstitutsioonist, lastest, armastusest, perekonna mõiste ümberdefineerimisest, miks ühiskond ei pea homosuhte seadustamist ja laste adopteerimist sellistele paaridele normaalseks, demokraatiast ja ka sellest, kuidas käituda valimistel kooseluseaduse poolt hääletanud erakondade ja poliitikute suhtes. Lahkusin sealt, nagu tuhanded teisedki, positiivse lootusega.

Paraku on selle jõuga läbisurutud, mitte kellelegi peale mõnesaja omasooarmastaja vaja mineva seaduse ümber asi läinud juba nii hulluks, et sellesse segadusse eksiti juba ise ära või siis hämati meelega, et fookust asja olemuselt kõrvale juhtida – kui kaks inimest tahtsid oma suhteid reguleerida, siis lepingu vormis oli seda kõigil võimalik teha. Selleks ei pea labastama ja lõhkuma perekonna mõistet ega staatust ning kiskuma ühiskonda lõhki. Kooseluseadus on parim näide halvast seadusloomest ja sellest kuhu selline jõupoliitika viib. Eesti on täna kindlasti vähemtolerantne kui enne.

Diskussiooni, väärtuste ja rahva moraalsete tõekspidamiste austamise asemel süüdistavad vähemuse esindajad koos nende hääletoruks olevate poliitikutega rahvast tagurluses, rumaluses, vihkamises ja vähemuste tagakiusamises.

Ära märkimata ei saa jätta ka ajakirjanduse üldist kallutatud ja erapoolikut hoiakut kooseluseaduse kajastamisel. Justkui Pätsi ajal on rahvas võimulolijate poolt kuulutatud haigeks, kes millestki aru ei saa, kelle arvamusega ei saa arvestada ja kelle eest tuleb ise kõik otsused ära teha.

Järgmisel päeval peale meeleavaldust võttis Sven Mikser Delfis kokku kõik need demagoogilised valed, laimu ja viha, mida viimasel ajal on traditsioonilise pereväärtuste kaitsjate kohta esitatud ja kallas kaks kolmandikku eesti rahvast sõna otseses mõttes sopaga üle. Kuna sotsist minister kannab valitsuse ja suure osa riigikogu meelsust, siis peatun tema kirjutisel pikemalt.

Kõigepealt süüdistas ta, et „traditsiooni kaitsjad“ püüavad asetada süü ühiskonnas toimuvate negatiivsete arengute ja ilmingute pärast ühele vähemusele, homoseksuaalse orientatsiooniga inimestele, kelle asemel võiksid sama hästi olla mustanahalised, juudid, vasakukäelised või kõõrdsilmsed.

Siis tembeldas ta rahva fundamentalistideks, ekstremistideks ja segadussesattunuteks, kes kardavad muutuste keerises oma juuri kaotada. Sealt jõudis ta sujuvalt esimese maailmasõja järgse Saksamaa juurde, kelle mured ja probleemid vajasid lahendust ning kus ventiiliks kõlbas ka juutide ja sotsialistide karistamine. Mikser ütles, et ta kooseluseaduse vastaseid natsismilembuses siiski ei süüdista, kuid sarnaseid näiteid leiduvat ka mitmel pool mujalgi.

Ilmselt pidas ta kohaseks tõmmata paralleele kooselu vastaste ja näiteks ISIS-e, Pol Poti kõrilõikajate või stalinlike kommunismikuritegude sooritajate vahel. Tegemist on räige solvangu ja laimuga kõikide normaalsete inimeste vastu, kes valutavad südant rahva saatuse ja tuleviku suhtes. Mikser peaks hoopis peeglisse vaatama, sest tänagi on rahvusvaheliseks sotsialistide lipulauluks „Internatsionaal“, laul, mille saatel mõrvasid kommunistid kümneid miljoneid inimesi.

Mikser tunnistas, et kooseluseaduse eelnõul ei ole avaliku arvamuse enamuse toetust, kuid rõhutas, et parlamendisaadik on mandaadist sõltumatu ning ei peagi avaliku arvamusega arvestama. Sest enamus võib ju eksida. Näiteks tõi ta Ilmar Raagi filmi „Klass“ ja teatas, et koolivägivald sobib homofoobia metafooriks hästi, sest koolikiusajad oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada.

Mikser hoiatas, kui kergesti võib traditsioonilist elukorraldust kaitsev ja võõraste väärtuste vastane kampaania kasvada üle millekski hullemaks, tuues näiteks Giordano Bruno, keskaja, inkvisiitorid ja lõõmavad tuleriidad. Seega tembeldas ta rahva enamuse ühe hingetõmbega ka homofoobideks, tagurlikeks, sallimatuteks, rumalateks, julmadeks ja vägivaldseteks.

Kui see ei ole laim ja vihakõne, siis mis see on? Kust võtab poliitik ja valitsuse liige jultumuse tõsta end rahvast ja inimestest kõrgemale, solvata ja alavääristada neid ning väärtushinnanguid, millele oleme tuginenud läbi aegade ning mis andsid eesti rahvale jõudu kesta ja saada taas iseseisvaks?

Mikser rääkis võimalusest olla vait. Kahju, et ta seda võimalust ise ei kasutanud. Kuid küsimus ei ole mitte ainult Mikseris. Samasugused on Ilves, Rõigas, Ligi, Randpere, Nestor, Maruste ja kõik teised, kes arrogantselt arvavad, et teavad rahvast paremini, mis on õige ja vale või milliseid väärtushoiakuid peame oma lastele edasi andma.

Rahva tahet on varemgi ignoreeritud. Võtkem või ACTA, ESM, keele- ja kodakondsusseaduse lahjendamised või piiriküsimus. Sellist ühiskonda, eriti kui võimulolijad lähevad põhiseaduse, moraali alustalade ja ühiskonna väärtussüsteemi kallale, ei saa demokraatlikuks nimetada.

Üheski demokraatlikus ühiskonnas ei tuleks kõne allagi rahva enamuse tahtest jõuga üle sõitmine mingi marginaalse vähemuse huvides. Peale Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ei ole kahjuks ka mitte ükski uus erakond kindlalt perekonnaväärtuste kaitseks sõna võtnud.

Toompeal olles meenutasin, kuidas me taasiseseisvumise ajal seisime siin võõraste väärtuste ja võõrvõimu vastu, lipud käes ja isamaalised laulud suus, tundsime muret demograafilise olukorra ja oma rahva säilimajäämise üle. Ja kui vale on, et me peame ka täna seisma nendesamade asjade eest, kuid enda valitud esindajate vastu. Mul on häbi nende pärast. Kooseluseadus tuleb tagasi võtta ja rahvahääletusele panna!

Henn Põlluaasa arvamuslugu ilmus algselt Delfi Rahva hääles.