Ühendkuningriigi Terviseteenistuse (NHS) inimesi kuulekusele "nügivad" plakatid. "Vaata talle silma ja ütle, et oht ei ole reaalne," jne. Pilt: NHS

Uudisteportaali ConservativeHome asetoimetaja Henry Hill nendib UnHerdis vastselt avalikustatud Ühendkuningriigi Covidi juurdluse peale, et see on ainult hirmkallis ja kasutu poliitiline teater.

Ühendkuningriigi Covidi juurdlus on lõppenud. Paruness [Heather] Hallett laskus mäelt alla ja tema kivitahvlitele on raiutud lihtne otsus: see riik siin tegi pandeemia alguses "liiga vähe ja liiga hilja".

Tema kokkuvõte, milles nenditakse, et Boris Johnsoni juhitud valitsus ei pingutanud viiruse leviku tõkestamise nimel piisavalt, kõlab pehmelt öeldes kahtlaselt. Samas pole selles mitte midagi üllatavat. Mis omakorda osutab palju suuremale murekohale, milleks on laad, kuidas Britannias korraldatakse avalikke juurdlusi.   

Niisuguste juurdluste eesmärgiks ei ole kiire ja kartmatu tõe väljaselgitamine. Kui see oleks nii, siis selliseid uurimisi korraldataks suletud uste taga, lennuõnnetuste uurimise sarnase "musta kasti" (black box) mudeli järele. Selle asemel on avalikud juurdlused poliitiline teater. Täpsemalt, kaasustes, nagu kõnealune teema, õilistumise (katarsise) eesmärgil korraldatav teater: need on avalikud, vastuolulised, kestavad äärmiselt kaua ja neile kulub kohutavalt palju raha – Covidi juurdlus läks maksma kakssada miljonit naelsterlingit.

Isegi kui selliste juurdluste olemust ja lähteülesannet ei sõnastaks poliitikud – samal ajal on sageli need just poliitikud, kelle tegusid sellised uurimised käsitlevad – teeb niisugune formaat lõpuks need paratamatult poliitiliseks. Näiteks alustas Hallett uuringut tõdemusega, et tema kontori ees peetakse mälestusteenistust ehk ta oli täpselt samasuguse avalikkuse surve all, nagu valitsuse ministrid, kelle tegevusele ta keskendus.

Mille tõttu pole üllatav, et uurimise tulemus on samuti täiesti tavaline. Briti poliitikaringkonnad, üldiselt, saavad äärmiselt kehvasti hakkama igasuguse mõistuspärase tulude-kulude arvestuse tunnistamisega juhul kui kaalul on hüpoteetilised elud. Sellest vallast võib tuua suurepäraseks näiteks peale Grenfelli tulekahju vastu võetud ehituseeskirjad, mis isegi valitsuse enda mõjuhinnangu järele (mis alahindab kulusid), lähevad maksma 2,7 miljardit naela, samas kui nende mõõdetav kasu on ainult üheksa miljoni naelsterlingi ringis.  

Samas Halletti juurdluse juures on probleem märksa tõsisem: see mitte ainult (peale kohutavalt pikka aja- ja rahakulu) ei soojenda üles mõned aastad tagasi ära peetud poliitilisi vaidlusi, vaid see esitab neid lisaks mitte-poliitilistena. Kõik, mis puutub avalikku juurdlusesse, on kujundatud viisil, et see jätaks erapooletu, pea kohtuliku uurimisega võrreldava mulje: kuidas tunnistajaid ristküsitletakse, omavahel vaidlevad juristid ja istungeid juhib kohtunik (Hallett on pensionil kohtunik).

Kohtuprotsessiga üritatakse välja selgitada tõigad. Kohtunik, vandekohus ja prokuröride-advokaatide duell ei ole protsessi osa eesmärgiga selgitada välja, millised peaks olema seadused, elik vähemalt, ei vaidle selle üle kas süsteem töötab nii, nagu see peab. Õigussüsteemi ülesandeks on konkreetse kaasuse tõikade tuvastamine ja kuidas need tõigad näevad välja seaduse valguses. Teiste sõnadega tähendab kohtu otsus, kuidas asjad "on", mitte kuidas need "olema peaksid". Viimane kuulub üheselt poliitika valdkonda.

Kuid osutatud Covidi juurdluses tehakse poliitilisi otsuseid – kindlasti tagasivaatavaid poliitilisi otsuseid –, kuid need on siiski poliitilised otsused. See ületab kaugelt sageli kohtuliku läbivaatuse käigus tehtavaid pool-poliitilisi otsuseid, millele on olemas vähemalt mingisugunegi alus, nagu näiteks minister on eksinud mõne protseduurireegli vastu, olgu selle tõlgendamine siis nii lai ja müstiline kui iganes. Covidi juurdlus kuulutab seevastu lihtsalt, kuidas poliitikud oleksid pidanud langetama poliitilisi otsuseid. 

Briti õigussüsteem üldjuhul austab on/peaks olema lõhet, isegi kui see ajab avalikkuse segadusse. Kui ombudsman näiteks otsustas, et WASPI naistele peab maksma hüvitist, siis konkreetse otsuse, kas seda maksta elik mitte, pidi langetama kantsler (Briti rahandusminister). Ombudsman kaalus tõikasid ilma välise vahelesegamiseta. Valitsuse, mille ülesandeks on maksude kogumine ja otsustamine, millele see raha panustada, pidi välja mõtlema, kas see on kõige parem viis maksumaksja raha kulutamiseks.

Kui kommentaatorid võivad isegi arutada, et kantsleril pole õigust ombudsmani eirata, nagu ta antud juhul tegi, siis võib avalikkusele anda andeks arvamuse, et sellist uurimist, millel on kõik kohtupidamise tunnused, peaks käsitlemagi kohtuna.

Covidi juurdlusel polnud kunagi midagi kohtuga pistmist ja selle aines oli selline, mille juurde pole asja ühelgi kohtul. Kuid paljud eeldavad nüüd, et Halletti poliitilised eelistused (sest nendega on antud juhul tegemist) kujutavad objektiivselt nõuetekohast vastust kriisile. Mis kujutab demokraatia jaoks ohtlikku eksimust, kas siis inimesed on sellega nõus või mitte.

Tõlkis Karol Kallas