Läänemaailma abielu- ehk perekonnakriisi iseloomustab kõige rohkem ehk see, kui inimesed on šokeeritud ettepaneku peale, et abielu ja soojätkamise vahel peaks seos olema.
Abielus nähakse armastuse liitu: korraldust, mis on välja mõeldud abikaasade huvide teenimiseks ja nende armastuse tähistamiseks, ning selle sidumine lihaliku soojätkamisega tundub abielu pühaduse määrimisena; see on vulgaarne, isegi ropp. Tähtis on see, et inimesed üksteist armastaksid, mitte et nad lapsi saaksid. Vahekord on seejuures kaasadevahelise kiindumuse väljendus ja viis selle suurendamiseks ja oleks türanlik inimestele ette kirjutada, millist sorti see peab olema.
Täpselt selle vastast leiame kristliku arusaama, et vahekord on hea üksnes siis, kui ta on sellist tüüpi, millest tavaliselt tulevad lapsed, koos isa ja emaga, kes nende eest hoolitsevad: see tähendab, kui see on abieluline akt ehk mingis mõttes nõuab või eeldab abielu enda kontekstina. Mõtisklege järgneva tsitaadi üle Elizabeth Anscombe'ilt:
"Kui vahekorra võib muuta millekski muuks kui reproduktiivset tüüpi aktiks (ma ei pea muidugi silmas, et iga akt on reproduktiivne, nii nagu ka mitte igast tammetõrust ei saa puud, aga see on reproduktiivset tüüpi akt) siis miks, kui seda niimoodi saab muuta, peaks see olema piiratud abielus olijatele? See tähendab, piiratud partneritele formaalses, seaduslikus liidus, mille fundamentaalne eesmärk on laste üleskasvatamine? Sest kui see ei ole selle fundamentaalne eesmärk, siis ei ole näiteks põhjust, miks "abielu" peaks olema erinevast soost inimeste vahel. Kuid siis muidugi on ebaselge, miks peaks üldse olema tseremoonia, milleks üldse formaalsus. Ja nii peame me möönma, et lapsed on üldises mõttes sellise korralduse eksisteerimise mõte. Aga kui seksuaalse suhte võib tahtlikult ja täielikult lahutada viljakusest, ei oska me enam öelda, miks peaks seksuaalne liit olema abieluline liit. Kui partnerite vaheline armastus on asja mõte, ei peaks see olema nii kitsalt piiritletud."
Kiriku raske õpetus, mida mitte kunagi pole muudetud, ütleb, et kõik kunstlikud sündide reguleerimise vahendid on raskelt väärad: see tähendab, et on raske patt enne, pärast või vahekorra ajal teha midagi eesmärgiga muuta see vahekord viljatuks aktiks, kui ta vastasel juhul oleks olnud viljakat tüüpi akt. Paavst Paulus VI taaskinnitas seda õpetust entsüklikas Humanae Vitae, mille 50. aastapäev saabub 25. juulil.
Leidub inimesi, kes käituvad, justkui oleks tegu olnud isoleeritud õpetusega: et kontraseptiive käsitleva õpetuse muutmiseks piisaks, kui kuulutada Humanae Vitae ekslikuks, see "ümber tõlgendada" või lihtsalt ära unustada. Kuid tegu ei olnud mingi Paulus VI leiutisega, vaid suuremas osas täiesti ebaoriginaalse õpetusega: kirik on Humanae vitae põhilist sõnumit kuulutanud alates esimestest sajanditest ning Paulus VI andis välja ainsa õpetuse, mida paavstil kui usu kaitsjal on võimalik välja anda.
See õpetus kehtib isegi siis, kui vaimulikud on loobunud sellele tähelepanu juhtimast ning usklikud laialdaselt ignoreerivad seda õpetust. Paulus VI sai seda tunda omal nahal, kui enamik paavstliku komisjoni liikmetest, kes olid määratud sündide reguleerimise küsimust uurima, olid hakanud kahtlema, et kontratseptiivide kasutamine on sisemiselt, st iseenesest väär tegu. Dan Hithchens kirjeldab vestlust, kus paavstilt küsiti, kas ta on valmis muutma õpetust, mille Pius XI oli vaevalt paarikümne aasta eest taaskinnitanud entsüklikas Casti connubii:
"Paavst virgus ärkvele ja ütles ägedusega: "Ei!" Ta reageeris nii, nagu ma oleksin teda nimetanud katoliikliku usu reetjaks."
Samasuguse "Ei!" peaksime ka meie ütlema kontratseptiividele.
Tänapäeval räägitakse palju abielu tähenduse moonutamisest, mis seostatakse loomuvastaste pattudega, kuid peaaegu kunagi ei mainita selles kontekstis kontratseptiive. See on suur viga: kõigi ülejäänud puhtusevastaste pattude aktsepteerimine ja abielu tähenduse moonutamine on kontratseptiivide aktsepteerimise täiesti loomulikud tagajärjed, mida võis juba ammu ette ennustada. Nagu Elizabeth Anscombe veel on öelnud, siis:
"Kui vahekord kontratseptiividega on lubatud, siis millised vastuväited saavad üldse eksisteerida vastastikusele masturbeerimisele, või suguühtele in vase indebito, sodoomiale, kui tavaline suguühe on võimatu või mittesoovitatav (või üldse, vastavalt maitsele)? Vahe ei saa seisneda üksnes kehalises käitumises, läbi mille erutus esile kutsutakse! Aga kui sellised asjad on okei, siis on täiesti võimatu näha näiteks homoseksuaalses vahekorras midagi väära. Ma ei ütle: kui teie meelest on kontratseptiivid okei, siis te teete ka kõiki neid muid asju; üldsegi mitte. Auväärsuse komme püsib ja vanad eelarvamused on visad kaduma. Aga ma ütlen: teil ei ole nende asjade vastu ühtegi kaalukat väidet esitada. Teil ei ole mitte midagi vastata inimesele, kes ütleb, nagu paljud ütlevad, et ka need asjad on head. Sa ei saa viidata tuntud faktile, et kristlus tõmbas inimesed paganlusest välja, öeldes neile asjadele alati ei. Sest kui sa kaitsed kontratseptiive, oled sa kristliku traditsiooni tagasi lükanud."
Kui kontratseptiividega vahekord on okei, siis on seda ka kõik ülejäänud seksuaalsed tegevused. Anscombe ütleb koguni, et kontratseptiivide kasutamine abielus on suurem patt puhtuse vastu, kui on hooramine ja abielu rikkumine ilma kontratseptiivideta: sest viimaste puhul sooritatakse akt, mida oleks okei teha, kui oldaks abielus, aga esimene ei ole üldse abieluline akt, vaid midagi, mis on lähemal sodoomiale või homoseksuaalsele vahekorrale. Kui homoseksuaalses või sodomiitlikus vahekorras kasutatakse kontraseptiive, siis ei sooritata kahte eraldi pattu, loomuvastast seksuaalpattu ja kontratseptiivide kasutamise pattu, kuna need vahekorrad on viljatud ka ilma kontratseptiivideta. Aga muul juhul normaalses heteroseksuaalses vahekorras kontratseptiivide kasutamine on loomuvastane patt täpselt samal põhjusel, miks on patt homoseksuaalne vahekord: see eemaldab vahekorralt soojätkamise tähenduse (kuigi vahekorra eesmärk iseenesest ei pea olema soojätkamine, peab sellel olema soojätkamise tähendus). Seejuures ei ole oluline, millist kontratseptiivset meetodit kasutatakse.
On ilmselt viga, et "loomuvastastest" pattudest räägitakse tavaliselt üksnes seoses homoseksuaalse vahekorra või muidu perverssete seksuaalaktidega. Tegelikult hõlmab "loomuseadus" tervet moraali, ning loomuvastased patud on ka näiteks valetamine ja varastamine. Loomuseadusel ei ole seost loodusega ja loodusliku korra rikkumisega, mis üldiselt ei ole moraalselt halb (nagu nt loomade kodustamine või teaduslikud eksperimendid jne). Ning kontratseptiivide kasutamine ei ole loomuvastane sellepärast, et need on kunstlikud, ning samuti ei hõlma see keeld üksnes neid meetodeid, mis silmnähtavalt vahekorda moonutavad, nagu kondoomid või vahekorra katkestamine. Ka suukaudsete kontratseptiivide kasutamine, mis vahekorda ennast justkui ei moonuta, eemaldab vahekorralt soojätkamise tähenduse, ning seega suukaudsete kontratseptiivide eesmärgistatud kasutamine muudab vahekorra hoopis teist tüüpi aktiks.
Kõik see ei tähenda, et vahekorra eesmärk peab olema laste saamine. Jumal on andnud meile seksuaaltungi ja seega on see iseenesest hea; aga me näeme ka, et see nõuab enda kontekstina abielu, kuna selle otstarve on soojätkamine. Vahekorda astumise põhjus ei pea olema sama, mis on vahekorra otstarve, aga samal ajal ei tohi teha vahekorrast midagi, mis moonutab tema otstarvet ja olemust.
Abielu- ja perekonnakriisi me aga ei võida, võideldes tagajärgedega; justkui võiksime kõigepealt eemaldada homoabielu ähvarduse ning seejärel liikuda "kõrgema ideaali" juurde ja hakata selgitama tõde kontratseptiivide kohta. Homoabielu ei ole mingisugune Sorose rahadega esile kutsutud vandenõu (isegi kui Sorose rahad tõepoolest sellele kaasa on aidanud): tõele otsa vaadates tuleb tunnistada, et kontratseptiivide laialdase kasutamise kontekstis ongi abielu muutunud millekski selliseks, kuhu võivad sama hästi astuda ka samast soost paarid. Sest kuigi väiksemal astmel, on ka kontratseptiivide kasutamine abielu sees abielu rüvetamine.
Artikkel ilmus esmalt blogis Katoliiklased.
Päisefoto: Bigstockphoto.com