Humanitaartango – kirik, riik ja inimene tantsuringis.

Roland Tõnisson Pereraadio stuudios. Foto: Markus Järvi.

Eestlastele repressioonid on olnud kergemad kanda kui vabadus. Jookseme ringi nagu vasikad, kes esmakordselt karjamaale on pääsenud. Heidame endast eemale nõudliku pedagoogika, rahastame riiklikult aborditööstust, toome sisse võõramaalasi ja hävitame oma meeli labase meelelahutusega, mida meedia meie ellu valab, kirjutab Roland Tõnisson. 

Meil Euroopas ja Eestis on asjad sassis ja sugugi mitte eurooplastele ja eestlastele soodsas suunas. Ühest küljest deklareerime, et moslemitel ei ole Euroopas kohta ja nende invasioon tuleb peatada, kui aga küsida ühelt „keskmiselt“ eestlaselt ja eurooplaselt, mida Euroopa ja eurooplaseks olemine endast kujutab, saame kõige hämavamaid vastuseid, mis ei jää alla „keskmistele“ ameeriklastele, keda meie peame (sageli ebaõiglaselt) tillukese silmaringiga pealiskaudseteks inimesteks. 

Keskmiselt ameeriklaselt võib küll küsida, kes avastas Ameerika ja ta võib pärast kohtlast kõkutamist vastata, et Leonardo di Caprio või George Washington. See valmistab meile nalja. Kui aga küsida keskmiselt põhja-eurooplaselt ja eestlaselt, kes on eelmise sajandi olulisim eurooplane, võime saada vastuseks, et Marilyn Monroe või Che Guevara. 

Ja päris tõsiselt. Keskmine eestlane teab täpselt, kes esindas Eestist viimastel Eurovisiooni üritustel ja kes neile „laule“ tegi, kellega on meil tegemist aga Mart Saare või Rudolf Tobiase puhul, seda ei ole ta kuulnudki, sest viimastes tõsielusarjades selliseid tegelaskujusid ei olnud.

Pealiskaudsuses ei või ometigi süüdistada ainult meie kaasaegseid või iseennastki. Kuigi nüüdisaegsed teadmiste hankimise võimalused on meist teinud pinnalised, infoväljadel sihitult hulkujad, kellel on raskusi süvenemisega ja kontsentratsiooniga, on läbi aegade oldud hädas tegelastega, kellele läheb korda vaid leib ja tsirkus, opera buffa ja klarett, operett ja puhvetilett, seltskonnakroonika ja alkoholiaktsiisid. 

Meelelahutus on ikka kuulunud inimelu juurde. Inimene vajab seda puhkuseks ja oma närvisüsteemi taastamiseks. Piisavas koguses on see isegi kasulik. Ronald Reagan tunnistas häbenemata, et vabadel hetkedel eelistab ta vaadata vesterneid ja lugeda koomikseid: Samas suutis ta süveneda ka oluliste poliitiliste protsesside olemusse. 

Teised teesklevad huvi sügavama kunsti vastu, hankides endale maale ja antiiki, millest neil puudub arusaam. Nii pidi ka Pablo Picasso tunnistama 90. juubelil aastal 1971:

„Paljud saavad kunstnikeks põhjustel, millel on vähe ühist kunstiga. Rikkurid nõuavad uut, originaalset, skandaalset. Ja mina, alustades kubismist, lahutasin nende härraste meelt mõttetustega ja mida vähem nad seda mõistsid, seda enam oli mul kuulsust ja raha. Praegu olen ma kuulus ja rikas, ent kui ma jään üksi iseendaga, ei jätku mul julgust näha endas kunstnikku selle sõna suures tähenduses; olen kõigest publiku lõbustaja, kes on mõistnud oma aega. See on kibe ja valus, ent selline on tõde…“ 

Nii ongi omavahel vastuolus tõeline ja võlts, kõrgus ja madalus, üllus ja labasus, ausus iseenda vastu ja müüdavus. Kombinatsioone nende vahel on mustmiljon.

Meie võime tõdeda selle valguses juba ammu teadaolevat tõsiasja, et paljud saavad poliitikuteks põhjustel, millel on vähe pistmist inimeste teenimisega. Mõisted „minister“ ja „ministeerium“, „ministry“ – inglisekeelne väljend kirikliku, pastoraalse teenimise jaoks, on kõik ühest juurest. 

Inglise keeles on vaimuliku ja ministri jaoks üks sõna – „minister.“ Mõlemad tähendavad „teenijat“. Näiteks hotelli administraatori ülesanne on teha külastajate elu võimalikult mugavaks, olla nende teenija ja eriolukordades ka suunaja, juhendaja, kelle juhtnööre on mõistlik täita. 

Oleme omavahel seotud nähtamatute niitide –ühendustega. Nendest ühe või mitme läbilõikamine ei pruugi kohe milleski väljenduda, ent aja möödudes näeme, et tänu sellele kuhjuvad üksikud nüansid, millest saab probleem. Tavaliselt väga ebameeldiv ja raskesti käsiteldav. Nii on juhtunud meie päevil, sest juba sajandeid tagasi on valitsevatel persoonidel ja ühiskonnakihtidel nende ülesanded sassi läinud. Lääne–Euroopa ja Põhja-Euroopa liberlik poliitiline koorekiht on unustanud, milleks nende ametid on ellu kutsutud.

Õiguste ja kohustuste üle- või alahindamine lõhub ühiskonnas tasakaalu samamoodi nagu üksikindiviidi puhul, kes põeb bipolaarset häiret. See juhtub siis, kui kodanik unustab, et lisaks õigustele on tal ka (üllatus-üllatus!) kohustused. Inimesel on iseenda ees eelkõige kohustused. Nendest on ta aga sama vähe teadlik nagu eelpool nimetatud „keskmised ameeriklased ja eurooplased“. 

Meie ajal on riik ja kirik üksteisest eraldatud ja sellest on kindlasti teatud mõttes kasu kui kirikul lastaks olla see, kes ta olema peab. Eelkõige on aga olnud tegemist aadlike sooviga haarata enda kätte kogu võim ja kiriku varad, või vabaneda kirikust kui liigsest kontrollijast. Turistidele ei meeldi ju samuti selline hotelli administraator, kes üritab oma territooriumil elavate inimeste juhendamist tõsiselt võtta. 

Tavaliselt ei loe me hotelli minnes läbi evakuatsiooniplaani, sest „niikuinii midagi ei juhtu“ ja „ega ma mingi loll ole, kes ei tea, kus uks on.“ Sellises olukorras on ka inimhingede administraator – kirik – löönud paljudes kohtades käega ja lasknud minna asjadel omasoodu. Piisab vaid kui vaadata, mis on saanud Inglise kirikust, mille nimeliseks juhiks on riigipea, sisuliselt aga ajavad teda tagant humanismi tuuled. Inimestel on mulje, et nad on vabad ahelatest ja piirangutest, sest neil on mitmeid teejuhte–hunte lambanahas. Nii mõnigi neist nimetab ennast „terapistiks“ ja „kõutšiks“ (ilmselt inglise keelsest sõnast „coachs“, maakeeli treener, juhendaja), lubades vabastada oma kliendid piiravatest uskumustest, et nad väga sügavalt vabaks saaksid.

Priiust on inimene ikka taga ajanud. Priius on magus ja ihaldatav siis kui teda üldse ei ole ja selle puudumine paneb inimese tegutsema, arenema. Narr lugu on aga selle va vabadusega  – kui enam ei ole mingeid piirangud, muutub inimene psüühiliselt tasakaalutuks ja ka ennasthävitavaks. Huvitav on siis see lugu süsteemiga, mis inimest tasakaalus hoida võiks. 

Kui protestivad Saksa vürstid 16. sajandil katoliku kiriku vastu astusid, uskusid nad, et suudavad oma valdustes uuendusmeelseid vaimulikke lõa otsas hoides hoida ülal nii maist kui vaimulikku korda. Neile meeldis ka see, et Martin Lutheri pihikäsitluses jäid alles kahetsus ja patukustutus. Meeldis, et minema heideti see osa, kus pihiisa annab kahetsejale nõu ja isikliku patukustutuse. Martin Luther oli optimist ja uskus inimese hea tahte tugevusse. Varsti pidi ta tõdema Suure Katekismuse eessõnas: „Kui ma ütlesin teile, et te ei pea igal pühapäeval kirikus käima, siis ei mõelnud ma seda, et te üldse kirikus käima ei pea.“ 

See oli aga tema enda õpetuse vili – ära tee midagi, sest kõik on sinu eest juba tehtud. Jumal ise muudab inimest tema usu kaudu. See kõik viis aga kaoseni ja kõikelubavuseni, sest hüljati õpetus, mille järgi inimese tegudel on vääramatult tagajärjed. Aadelkonnast, kes ei hiilanud just suure kõlblikkusega, sai kiriku patroon. Ja see kiriku patroon, parun, hertsog, kuningas, hiljem parlament ja demokraatia, hülgas üsna kerge südamega Jumala kümnele käsule rajatud kõlbluse alused.

Põhjamaised, Lääne-Euroopa ja nende järel joonduvad protestantlikud kirikud ja lääne sekulaarne ühiskond on uutmistuhinas unustatud arusaama sellest, et maailm on mitmepalgeline ja mitmekihiline. Ka protestantide vaimne isa Martin Luther on olnud seisukohal, et loodud maailm ei ole võrdõiguslik, sest ta ei ole ka võrdkohustuslik. 

Kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Kellele on vähem antud, sellelt nõutakse vähem. Igasugune võrdsustamine toimib alati tugevama, võimekama kahjuks, sest tasalülitamisel ei tõsteta kedagi üles vaid kõrgemale ulatuvad tõmmatakse alla. 

Näitlikult selgitas seda üks kuningas inimesele, kes küsis, kuidas õnnestub tal hoida oma riigis korda. Kuningas, kes seisis koos küsijaga viljapõllu ääres, tõmbas tupest mõõga, vibutas seda üle kõrte ja lõikas maha kõik viljapead, mis olid teistest kõrgemale kasvanud. 

Nii on meiegi ajal väga ebadelikaatne olla isepäine. Protestantlikud kirikud lähevad sellise käsitlusega meelsasti kaasa. Kadunud on arusaam kiriku kui Kristuse ihu olemusest, vaimulikust ametist, sakramentidest ja kirikust kui õpetajast. Hea Õpetaja juhatab ja suunab, vajadusel ka distsiplineerides. Halb õpetaja ja administraator ei hooli temale usaldatud inimestest ja püüab pigem lipitsedes neile meele järgi olla. Selle näiteks on lähimate naabrite soomlaste ja rootslaste juures toimuv. 

Naispiiskopid auhindavad noori omasooiharaid ja käivad meelsasti soodoma pattu ülistavatel ettevõtmistel, sest see lisavat kirikutele ja kogudustele usaldust ning lähendavat erinevad kogukondi omavahel. Kirik on kaotanud oma näo ja sellega usalduse inimeste silmis, kellele Jumala Sõna on oluline. Gay-kommuun ei austa kirikut sellepärast rohkem, et see vikerkaarelipu all koos eistega vingerdab. Kirikust on saanud nende silmis luuser, kelle peale võib vabalt sülitada ja panna ta tantsima riigilt saadud leivatüki äravõtmise hirmus just selliseid tantse, nagu vaja. Kui doktor Luther satuks sellise „kiriku“ mõnele „sinodile“ vajaks ta, pehmelt öeldes, palju suhkruvett rahustamiseks. 

Augusti lõpus Soome teoloogiapäevadel üles astunud kirikuloo emeriitprofessor Kaarlo Arffman tõdes oma ettekandes „Luterlik pärand ja kaasaegsus“ suure kurbusega, et selle maailma korrumpeerunud mõttemaailma omaks võtnud lääne protestantism on kokku kukkumas. Liikmeskond kahaneb Euroopas suurel kiirusel ja jumalateenistuslik elu on peaaegu olematu. Ta viitas ühe Saksa evangeelse (luterliku) maakiriku töörühma ettepanekule lõpetada tavalistel pühapäevadel jumalateenistused ära ja piirduda teenistustega suurematel pühadel, mil rahvas ehk veel kirikusse tuleb. Töörühma ettepanekut pidas Arffmann hirmutavana ja šokeerivana. Siinkirjutaja aga tõdeb, et sellised ettepanekud leiavad tavaliselt ka oma toetajaskonna. 

Kindlasti on sellest hea meel Euroopa moslemitel, kes vajavad ruume oma usuelu ülalhoidmiseks ja programmi „kritiseeri, nõua, ähvarda, omasta“ edendamiseks.

Arffmann on väga pessimistlik:

„Kerkib küsimus, kas selliste küsimuste arutlemisel on enam üldse mingit mõtet. Näib nii, et reformatsioonis sündinud protestantlikud kirikud surevad. Nad ei püsi enam püsti.“ Helsingis elav Arffman on tunnistaja sellele, et viimase kümne aasta jooksul on Soome pealinnas jumalateenistustest osavõtjate arv drastiliselt kokku kukkunud: „Kui jumalateenistus kaob, on mul väga raske mõista, mis kirik see selline on, kus enam armulauda ei seata. Mul on hirm.“ 

Emeerituse nägemuse kohaselt jäävad protestantlikud kirikud edaspidi eksisteerima diakooniaasutustena ja kontserdipaikadena. Oma oponentidele vastates ütles ta:

„Järgi on veel renessanssi kogev ortodoksne kirik. Läänes katoliiklik kirik, kes peab nüüd suurt võitlust oma koha eest. Ta on raskustes, ent paljudes kohtades on ta ärkamas. Kolmandaks – islam tugevneb. Protestantlikku Lääne-Euroopat enam ei ole, kõige rohkem esindavad seda (lähikümnendite jooksul) mõned omavahel riius olevad vähemused.“

Ka õigeusumaailm on lõhenenud inimliku egoismi ja valeõpetuste tagajärjel, ning seda parandada on ilmselt võimatu, ent eks vastutavad selle eest kirikuhierarhias kõrgemal seisvad vaimulikud ja teoloogid. Vähemasti asutatakse õigeusumaailmas Kristust Lunastajana ja see on, muidugi, oluline. 

Katoliku maailm elab praegu väga rasket aega „tänu“ suurele hulgale liberaalsetele piiskoppidele, kes ei õpeta kirikule antud Jeesuse vaimse pärandi, vaid inimtahte järgi. Need on meie aja väljakutsed. 

Eestlastele, näiteks, on natside ja kommunistide repressioonid on olnud kergemad kanda kui vabadus, mis on eemaldanud piirangud. Meil on tekkinud peataolek. Jookseme ringi nagu vasikad, kes esmakordselt karjamaale on pääsenud. Elame meeltesegaduse ajal, mil heidame endast eemale nõudliku pedagoogika, rahastame riiklikult aborditööstust, toome sisse võõramaalasi ja sombistame oma ajusid odava, labase meelelahutusega, mida meedia meie ellu valab kui saasta.

Ja siis veel need moslemid… Nõukogude akadeemik Andrei Sahharovi tõdes ammusel 1988. aastal oma ülesastumises Kremli Kongresside palees, et sellise poliitikaga, nagu Nõukogude Liit oma rahva suhtes viljeles (abordid, alkoholism, kokkukukkunud majandus ja tööstus), ei ole ameeriklaste tuumapomme vajagi. NSVL hävitab end ise. Parafraseerides Sahharovi võib öelda, et selliste Lääne–Euroopa „sõpradega“, kes moslemite iga näpuliigutuse ees küüru end tõmbavad, ei ole meil vaenlasi vajagi. Ja veel – saatana, hingevaenlase jaoks on inimhinge pugemiseks kõige parem värav kaitsmata rumal hing, mis oma ülbuses arvab, et on kogu maailmale valguseks ja imetlemiseks, ega taha kuulda midagi Jumala Sõnast. „Avatud,“ kontrollita meel on hullem kui Trooja hobune, mis ilusa kingituse all toob sisse tapvad jõud. 

Islam võib meile mitte meeldida, aga küsimus ei ole jätkuvalt selles, mis või kes ei meeldi. Küsimus peab eelkõige olema järgnevas – mida olen mina, mida oled Sina, mida oleme meie teinud selleks, et moslemid tahaksid omaks võtta meie kultuuri? Mida oleme teinud selleks, et meiega soovitaks üldse arvestada? 

Me ei ole teinud muud kui ise ennast alla lasknud suurte valgustajate ja nende õpilaste kultuurimarksistide eestvedamisel. Me ei austa oma vanemaid, vanavanemaid, oma maad, ega sellel elanud rahva elukogemust. Me sülitame maise üle oleva Looja loodusseadustele, sest tapame oma lapsi emaüsas. Me peame vaatama endale näkku ja ütlema välja selle tõe – meie süda on liiga kõrk, tühine ja sapine, et alanduda Ajastute Isanda, Vägede Jumala ette. Meie hing on täis tühje südameid, millel ei ole öelda midagi, sest nad on põhimõttevabad. Meie vaim on saastatud, sest oleme kõige selle juures veel enda üle uhked. Meie käed on liiga nõrgad, et hoida mõõka. Kui me seda endale tõdeme, saame alustada taassünniga ja võõrrahvastel ei ole vaja pidada meid vaid jalamatiks, mille peale sülitada.

Päikese all ei ole midagi uut. Jumal on siiani kõige parem „kõutš“, „terapist“ ja teejuht. Seesama Jumala Sõna on tegev ka täna: „Ärgu lahkugu see Seaduse raamat sinu suust, vaid mõtle sellele päeval ja öösel, et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud, sest siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek! Eks ole mina sind käskinud: Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Joosua raamatu 1. peatükk)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!