Plakatid kooseluseaduse vastaselt meeleavalduselt Toompeal, 24. november 2015. Foto: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Riigikogu oleks pidanud mõistma, et iga erinevus ei rikasta ühiskonda, ja loobuma uute, erandlikkust propageerivate seaduste koostamisest, arutleb Harri Kivilo.

Okupatsioonieelses Eestis ei olnud hulgaliselt nälgivaid lapsi ega viletsuses virelevaid ääremaid. Eesti peekon, või ja munad olid kõrgelt hinnatud importkaubad Lääne-Euroopas ning põhilisi toiduained polnud vaja teistest riikidest sisse vedada. On ilmne et riigivõim, nii seadusi loov riigikogu kui valitsuse moodustanud võimuliidu erakonnad on oma aega kasutanud ulatuslikult ka mõttetuteks tegevusteks. Selle asemel, et tagada 300 000 ääremaa elanikule okupatsioonieelne elukeskkond, on peetud 30 teadaoleva omasooihaleja sättumuse riiklikku reguleerimist riigikogu väga oluliseks ülesandeks. Homoseksuaalse kalduvusega isikuid on tõenäoselt rohkem, kuid enamik neist ei soovi – just nii nagu enamik vastassoo armastajaid – oma küllaltki isiklikke tundeid ja/või nende avaldamist avalikult demonstreerida.

Üldiste tähelepanekute ja statistiliste andmete põhjal võime järeldada, et enamik Eesti elanikke kuulub valgesse rassi ja eesti rahvusse. Teistesse rassidesse ja rahvustesse kuuluvad ning omasooiharad inimesed on kindlasti vähemuses. Enamuse ega vähemuses olijate perekonna- ja eraelu korraldamine ei ole ja ei saagi olla riigi kohustus. Põhiseaduse § 26 alusel võib riigivõim elanike eraellu sekkuda vaid tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduse kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Seksuaalsete kalduvuste seadustega reguleerimist ei saa pidada millekski muuks kui inimeste eraellu sekkumiseks.

Lisaks sellele, et riigivõim ei tohi seaduses määratud põhjusteta homode eraellu sekkuda, ei tohi põhiseaduse § 12 kohaselt vähemuses olijaid diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu kohaselt tähendab diskrimineerimine, et vähemusse kuulujate õigusi ei või enamuses olijatega võrreldes kitsendada või kärpida ning vähemuses olijaid ei või halvustada. Nende osalemist valimistel, tööle võtmisel jne ei või keelata või raskendada täiendavate kohustustega.

Põhiseaduse § 27 ilmselgelt ei anna homodele õigust arvata, et kaks samast soost isikut saaksid moodustada perekonna, isegi mitte siis, kui nad adopteerivad teiste poolt sigitatud ja sünnitatud lapse. Eesti keeles tähendab perekond abielupaari koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Homode kooselupaaril ei saa olla järglasi ja seega ei saa nad olla abielupaar ega olla sellega võrdne. Põhiseaduse § 12 alguses öeldud “Kõik on seaduse ees võrdsed” on pelgalt sissejuhatus diskrimineerimise keeldudele. Täiesti meelevaldne on järeldada, et need, kes pelgalt oma rõõmuks on koosellu astunud, saaksid õigusega olla võrdsed nendega, kes § 27 alusel on riigi kaitse all ühiskonna alusena ja rahva püsimise tagajana.

Eesti rahvusesse kuuluvad homod võiksid oma erandlikule seksuaalsele kalduvusele vaatamata pooldada eesti rahvuse püsimajäämist, kasvamist ja perekonda kui ühiskonna alust. Põhiseaduse § 27 nõuab riigivõimult eespool öeldu täitmist. Demograafilist olukorda hinnates peaks ka riigikogu tajuma, et homode kooselupaari ei saa ilma põhiseadust muutmata seadustada perekonnana tähenduses, nagu seda eesti keeles väljendatakse. Homode diskrimineerimise keeld on igati piisav nende erandliku kalduvuse harrastamiseks. Üksteist armastavate isikute majanduslike ja muude vastastikuste kohustuste täitmiseks saab vajalikke kokkuleppeid sõlmida ilma selleks põhjendamatut seadust koostamata. Riigikogu oleks pidanud mõistma, et iga erinevus ei rikasta ühiskonda ja kui erinevuse halvustamine on põhiseaduses keelatud, siis pole riigivõimul enam mingit õigust sekkuda erandlike inimeste eraellu ning koostada uusi, erandlikkust propageerivaid seadusi. Samale järeldusele oleks pidanud tulema ka vabariigi president ning kiirustamise asemel jätma kooseluseaduse välja kuulutamata.