Teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson kirjutab, et suur osa Euroopa kirikutest eelistab kaasa mängida nende reeglitega, mida ilmalikud poliitikud ette panevad, kuid nii Lääne-Euroopa kui Venemaa jagavad tegelikult ühiseid kristlikke väärtusi ning püsivad või langevad koos.
Praeguses keerulises olukorras luuakse erinevaid suhteid ja allkirjastatakse lepinguid, mis oleksid mõni aeg tagasi olnud mõeldamatud. Moskva ja Pariisi koostöö terrorismivastases võitluses on mõistetav, sest hiljutised terroritragöödiad ühendavad. Venemaa ja Prantsusmaa ei ole ka pärast Napoleoni sõjakäiku ja Krimmi sõda, mille käigus Prantsuse-Inglise laevastik koguni Sveaborgi, praegust Helsingi merekindlust Suomenlinna, pommitas, omavahel konfliktis olnud. Esimese ilmasõja ajal oli Prantsuse-Saksa rindel Vene pataljon ning teise ilmasõja ajal tegutses Nõukogude-Saksa sõjatandril prantslastest koosnev lennueskadrill "Normandia". Kui osapooltel on ühine vaenlane, siis leitakse ikka üksmeel. Nii oli ka Charles de Gaulle Nõukogudemaal oma jope, sest viis Prantsusmaa ära NATO-st, kuna ei suutnud taluda ameeriklaste patroneerivat käitumist. Nendesamade liitlaste poolt, kelle lennukipommid ning suurtükituli olevat viimases sõjas tapnud rohkem Prantsuse tsiviilelanikkonda kui Saksa okupatsioon. Hiljutine Mistral-klassi kopterikandja afäärgi ei katkenud tõenäoliselt Moskva või Pariisi tahtest.
Kui inimestel, seltsidel, hõimudel, rahvastel või riikidel on ühised eesmärgid, siis on valmis konsolideeruma isegi äärmiselt erinevad seltskonnad. Jaapanlaste vastu võitlevad britid suutsid oma poolele võita Malaisa ja Birma džunglihõimud, sest noodki olid Tõusva Päikese maa inimeste käe läbi kannatada saanud.
On aga kaks seltskonda, kellel näikse olevat ületamatud takistused konsolideerumiseks ja kes räägivad erinevamat keelt kui malailased ja inglased. Need on läänemaailma valitsevad ilmalikud ringkonnad ning usuorganisatsioonid.
Ühest küljest ei olegi neil kahel poolel, tegelikult, mitte millestki omavahel rääkida, sest kokkupuutepinnad on äärmiselt väikesed. Euroopa Liit on majanduspoliitiline organisatsioon, mille tegevussfäärid suuresti välistavad mittemateriaalsed huvid ning mille üldine eesmärk on rahavoogude tagamine ning reguleerimine. Seepärast ei ole ka imestada, et praeguses olukorras, mil Euroopale suuremalt osalt võõras tsivilisatsioon on hakanud jõudsalt laiendama oma areaali, ei oska EL selles olukorras teha muud kui keskenduda illegaalsete immigrantide füüsilistele vajadustele ning rahuldada mingilgi moel nende esmatarbeid. Milliseks võib kujuneda antud situatsioonis kontinendi enese vaimulik – hingeline olukord lähimas tulevikus, ei kuulu ilmselt EL-i juhtorganite kompetentsi ja huvisfääri. Vähemalt ei ole siinkirjutaja kõrvu kostnud Euroopa riikide ja kirikute suuremast koostööst muud kui seda, et Inglise kiriku piiskopid on nõudnud Süüriast saabuvate inimeste kvoodi tõstmist 30 000 isiku võrra ning on pahased peaminister David Cameroni peale, kes on need ülemkarjased pipramaale saatnud.
Ausalt öeldes võib Inglise kiriku tarmukat reaktsiooni lausa imeks panna. Näiteks siis, kui Londonis oli üleval skandaalne "kunstinäitus", mille "taiestel" kujutati Kristust ja tema järgijaid homokogukonnana, Church of England isegi ei piiksatanud mitte. Kristus läheb sellele seltskonnale ilmselt vähem korda kui illegaalne immigratsioon ja sodoomia legaliseerimine. Kiriku häbiks peab tõdema, et antud näituse peale tõstsid protesti moslemid, sest oli solvatud nende prohveti eelkäijat, nagu nad usuvad. Ei ole vist vaja lisadagi, et näitus võeti koheselt maha ning keegi ei julgenud moslemeid süüdistada kitsarinnalisuses või oma usuliste tõekspidamiste pealesurumises. Samamoodi koogutavad juba olemasolevate islamikogukondade ees ka Euroopa kirikud, kes on unustanud, milleks nad on siia ilma kutsutud ja seatud ning on hakanud jutlustama sotsiaalset võrdõiguslikkust meeleparanduse asemel. Üritades meeldida võimudele, teevad nad valitsejate tahtmist, ning sülitavad nõnda näkku Kristusele nagu ka need, kes teda hukkamisele viisid.
Sellest hoolimata ei kuule just tihti, et kirikujuhte kutsutaks parlamentidesse oma arvamust avaldama. Jumala Sõna unustanud kirikud ei lähegi kellelegi korda. Nii on see "valgustatud", arenenud kapitalismi tingimustes elavas Lääne-Euroopas. Siin võib esitada süüdistuse piiskopile, kes meenutab hukkaläinud maailmale manitsevat epistlit ja kutsuda korrale pastorit, kelle jutlused on liiga piibellikud. Need on näited elust enesest.
Meie Euroopas ei kujuta endale ette, et religioon, argielu ja päevapoliitika võivad omavahel seotud ja lausa ühendatud olla. Muu maailm näebki meid, kahvanägusid, kui inimesi, kelle jaoks mõiste "püha" ei tähenda muud kui esteetilisi-eetilisi maneere. Seepärast võib meiesugusele tunduda ajas tagasiminekuna läinud reedel Venemaal toimunud Föderatsiooninõukogu ja Riigiduuma ühine istung, kuhu oli kutsutud Moskva patriarhaadi välissuhete juht metropoliit Illarion. See oli päev, mil ISIS kuulutas Venemaale sõja.
Metropoliit Illarion kutsus oma sõnavõtus maailma rahvaid ühendama jõud võitluseks meid kõiki ähvardava ohuga – islamiterrorismiga. Muuhulgas ütles ta, et viimaste nädalate sündmused on näidanud vajadust globaalselt toimivate reaalsete vastumeetmete loomiseks ja käiku laskmiseks:
"Riikidevahelised poliitilised vastuolud peavad jääma tahaplaanile. Juba olemasolevate kuritegelike formeeringute likvideerimise kõrval on oluline ka ennetav töö. Ja antud küsimuses on oluline veel ühe koalitsiooni loomine – sellise, mis ühendaks riikide ilmalikud ja vaimulikud juhid. Peame hoidma meie inimesi, eelkõige noori, kuritegeliku ideoloogia eest, mis katab end religioossete loosungitega. Sõda terrorismiga on sõda vaimulikul tasandil ja selle peamine rindejoon on inimeste südametes. Seepärast ei pea me terrorismiga võitlema mitte ainult lahingutandril, vaid eelkõige hinge ja südame tasandil."
Metropoliit Illarioni sõnavõtu puhul võib tõmmata paralleele 16. sajandil elanud Moskva metropoliit Makariosega, kes ei lipitsenud võimukandjate ees ning suutis bojaaride omavahelised tülid lõpetada vähemalt selleks ajaks, kui löödi tagasi Türgi-Krimmi invasioon Venemaale. Kiriku ajaloost on tuua näiteid teistestki kirikujuhtidest, kes on osutunud otsustaval hetkel meelekindlamateks kui maised valitsejad. Olgu selleks siis kas või Rooma piiskopid impeeriumi lagunemise ajal või Bulgaaria patriarh Euthymios, kes pidi 1393. aastal kaitsma riigi toonast pealinna Tarnovot türklaste eest, kui tsaar Ivan Šišman putku pistis.
Metropoliit Illarioni arvamus erineb paavsti seisukohast, mille järgi illegaalsete immigrantide tagasitõrjumine on kuritegu. Ka suuremal osal Euroopa kirikutel puudub seisukoht ühiskonna jätkusuutlikkuse osas ning eelistatakse mängida kaasa nende reeglitega, mis ilmalik poliitiline juhtkond ette paneb. On mõistetav, et Kristuse Kirik ei pea tegelema sõjapidamisega, ent ta on jätnud hooletusse oma pärusmaa – hinge ning südame lahingutandri. Mitte nüüd, sellel aastal, vaid juba varem. Siis, kui Kirik unustas oma sotsiaalse funktsiooni kõrval ära jumaliku dimensiooni.
Paljude kirikute kohta võib öelda, et nad ei ole enam meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Suur hulk inimesi on selle üle ka rõõmsad, sest ateistliku propaganda ohvritena ei tea nad kirikust midagi peale selle, et õigeusu preestrid on napsulembesed või et katoliku kirikus õitses inkvisitsioon. Inimesekeskne egoism ja hedonism ei ole aga peale ajutise mõnust vingerdamise suutnud midagi asemele pakkuda. See hedonismi tempel, mida me nimetame Euroopaks, kõigub praegu nagu põrsakese õlehütt kurja hundi kopsutuule käes. Sel põrsakesel ei olegi isegi mitte praegusel otsustaval ajal julgust kellut ja tellist võtta, sest äkki ta solvab sellega võsavillemi tundeid. Eriti süljenäärmeid. Keegi aga peab ju ometigi sellele eneseimetluses püherdavale kärsalisele mõistuse pähe panema!? Ise ta ju hakkama ei saa! Miks ei võiks see siis olla, piltlikult öeldes, Farmer ja Karjane, kes ise inimlikult ekslikuna ei ole küll alati oma ülesandeid korralikult täitnud, ent on oma patuporis püherdavate põrsakeste eest nii palju ikka hoolt kandnud, et ninaesine on olemas olnud ja hallivatimehed ei ole kõri kallale pääsenud. Nagu näiteks 9. sajandil kui kõverate mõõkadega tüübid üritasid Hispaaniast Prantsusmaale tungida. Siis said küll nii piiskopid kui igat masti siniverelised omavahelised tülid klaaritud. Ka tänapäeval on Euroopa tulevikus oma oluline roll Kirikul. Mitte kohviklubil, vaid Kristuse Kirikul, mis vajadusel ka vürstidele vastu näppe annab.
Euroopa ja Venemaa jagavad ühtseid väärtusi. Kumbki neist ei lange üksinda. Nad langevad koos. Või püsivad mõlemad.